ja prillidega, kes tundus talle kuidagi tuttav.
Ma tean teda, mõtles Meredith. See on sama mees, kes seisis mu taga supermarketi kassajärjekorras.
„Vabanda, et see nii kaua aega võttis.” Markby oli tagasi, ühes käes õllekruus ja teises klaas valge veiniga. Ta kaenla all oli plastkaantega raamat. „Menüü,” ütles ta. „Kas saad selle ära võtta?”
Meredith võttis menüü ja avas selle. Püha taevas, see pole menüü, vaid suurteos! Ta oli oletanud valesti, et pubi eined koosnevad leivast, juustust või pirukatest. Vaat mis tähendab, tõdes ta ohates, kui ollakse nii kaua kodumaast eemal. Talle meenus kogemus supermarketis. Juba see oleks pidanud tegema ettevaatlikuks.
Markby sõnas abivalmilt: „Praed on siin üldiselt väga head ja see on põhjus, miks ma siin käin. Salatid ja külm liha samuti.”
„Sel juhul võtan ma romsteegi.”
Markby läks uuesti baarileti juurde, et tellimus sisse anda, ja kui ta tagasi tuli, istusid nad kohmetult ja vaatasid teineteisele otsa. Road tellitud ja see kõneaine ammutatud, ei osanud kumbki enam õieti millestki rääkida.
„Kuidas sul tagasisõit läbi Euroopa kulges?” küsis Markby.
„Üsna sündmustevaeselt. Sellel aastaajal on see meeldivam kui suvel, siis on liiga palju turiste.”
„Seadsid ennast Rose Cottage’is ilusti sisse, jõulukaunistused ja puha?”
„Oi jaa. Proua Brissett on kullatükk, nagu nad räägivad. Ma olen õnnega koos.”
Kui ka see teema sai kenasti lõpetatud, saabus vaikus. Minu süü, mõtles Meredith. Ma peaksin uue jutu üles võtma, aga kuidas?
„Lörtsine õhtu,” lausus Markby otsustavalt, võttes üles inglaste tavalise jutuaine – ilma.
„Jah. Siin sees on kena ja soe ning meeldivalt palju rahvast. Küllap rohkem kui tavaliselt.”
„Jaa, jõulud…” Markby näppis õlleklaasialust. „Ma tahtsingi küsida. Kas sa jääd siia? Ma mõtlesin jõulude ajaks.”
„Küllap vist. Mul pole kusagile mujale minna.” See kõlas liiga ootusärevalt ja ta lisas kähku: „Ma ütlesin, et mulle meeldib, et siin on palju rahvast, kuid see ei tähenda, et mulle ei meeldiks üksi olla. Mul pole vaikuse vastu midagi!” Viimased sõnad kõlasid väljakutsuvalt ja Meredith lootis, et mees ei tõlgenda neid käsuna tegeleda oma asjadega. Ta ei tahtnud olla terav. Võib-olla tegi Markby teda lihtsalt närviliseks.
Meredith nägi kohkunult, et mees tõmbus näost süngeks. „Ahah,” ütles Markby. „Vaikus.” Ükskõik, milline jõuluõhtu Laura juures ka on, pole see mingil juhul vaikne, mõtles ta.
„Pook on rohkem nagu kummitusküla, kas sa teadsid seda?” tõttas Meredith edastama mõttetut infot, et vestlust üleval hoida. „Väga vähesed elavad siin aastaringselt. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud Inglismaale naastes kuhugi vaimudeilma.”
„Ajab hirmu nahka?” küsis Markby osavõtlikult.
„Ei aja.” Meredith ei tahtnud jätta muljet, otsekui vajaks ta majas seltsilist. Tundes, et see võis kõlada jälle pisut teravalt, lisas ta: „Aga ma kujutan ette, et mõnes olukorras võiks ajada küll.”
Markby noogutas elutargalt, tõstis õlleklaasi ja sõnas siis üllatunult: „Tere!”
Meredith tõstis pilgu. Markby vaatas kahe mehe poole, kes istusid kõrvallauas.
„Kes need on?” küsis uudishimulik Meredith vaikse häälega. „Ma kohtusin ühega neist päeval.”
„Jah?” Markby hääl kõlas jahmunult. „Kummaga? Kus?”
„Juhuslikult, supermarketis. Ta seisis minu taga kassajärjekorras. See prillidega.”
„See on Colin Deanes. Teist, seda habemega meest ma ei tunne.
Kuid ma võiksin vedada kihla, et ta on sotsiaaltöötaja. Deanes kirjutab artikleid ja peab loenguid noortest korrarikkujatest.” Markby elavnes. „Ta on võtnud pähe, et neid ei tohi kasvatusmajadesse ja vanglatesse panna. Ma pole selle põhimõtte vastu, kuid neil noortel kõrilõikajatel ei saa ju lasta vabalt ringi joosta ja ausaid kodanikke terroriseerida. Nii palju kui mina aru saan, arvab Deanes, et noortelt inimestelt ei saagi eeldada, et nad teeksid vahet vale ja õige vahel. Minu meelest on vanade daamide ahistamine kuritegu, kuid mina olen ka ainult võmm. Deanes ütleb, et see on appihüüe.”
Peainspektor on pisut midagi muud kui ainult võmm, mõtles Meredith, talle tegi Markby iseenda auastmes alandamine nalja. Ta teadis oma kogemustest, et see mees on vägagi teadlik oma positsioonist.
„Milline tagasihoidlikkus!” õrritas ta leebelt.
„Ma olen rahva teener. Nagu sinagi. Sa peaksid teadma, et rahvas võib olla väga karm isand.” Markby jõi tubli sõõmu õlut ja asetas klaasi lauale.
„Jah, seda küll. Nagu ma aru saan, on sul härra Deanesiga tükk tegemist?”
„Ta on rentinud enesele talumaja tühermaal, ja usu või mitte, veel kaugemas ja üksildasemas kohas kui see, kus sina elad. Ta kirjutab seal raamatut. Aeg-ajalt käib ta Bamfordi politseijaoskonnas. Viidab mu aega, tahab näha protokolle. Ta ise nimetab seda uurimistööks. Temaga on võimatu vaielda. Tal oleks nagu silmaklapid peas. Ma ütleksin, et ta süda on omal kohal, kui ma selles ei kahtleks, sest tal jätkub väga vähe kaastunnet oma noorte jõhkardite ohvrite vastu. Ma ei mõista kunagi hukka neid, kes aitavad noorukeid õigele teele, kuid Deanesi-taolised ei kuula kedagi peale iseenda. Ta peab mind sama liberaalseks kui Džingis-khaani ja mulle teeb pahameelt see, et kui ma temaga räägin, tundub mulle, et ma olengi kõige hullem reaktsionäär. Tema sunnib mind selleks. Ma nõustun seisukohtadega, mida ma tegelikult ei toeta, ja kaitsen neid. Isegi siis, kui ma temaga nõus olen, teeb ta selle tunnistamise mulle raskeks.”
Meredith muigas seda tulist avaldust kuuldes endamisi. Sellisena oli Alan Markby talle meelde jäänud! Deanesi süüdistamises tundis ta ära sama iroonia. See oli natuke nagu karja koju kutsumine. Westerfieldi mürgitamisjuhtumite ajal oli temaga mõnikord raske toime tulla ja tihtipeale pahandasid mehe seisukohad Meredithi. Võib-olla olen ma lihtsalt kergesti pahandatav, mõtles Meredith enesekriitiliselt. Talle meenus noormees, keda oli näinud hommikul tänaval meelt avaldamas. Noormees ei mõelnud midagi halba, kuid tema sõnad häälestasid Meredithi tema vastu. Ta oli noormehe liiga kähku hukka mõistnud ja kahetses seda nüüd.
„Ma nägin täna üht noormeest,” ütles ta, „kes mõjus mulle pisut samamoodi kui Deanes sulle.” Ta rääkis veretu jahi toetamise kampaaniast. „Ta oli täiesti ohutu noor inimene, kes tegi seda, mida pidas õigeks. Kuid ta oli nii pealetükkiv. See pahandas mind ja ma ei kirjutanud ta petitsioonile alla.”
„Ah jaa,” sõnas Markby. „See jõulupüha jaht.” Tundus, et Markbyle valmistas teemamuutus rõõmu. „Bamfordi jahiseltskond koguneb jõulupühal turuplatsile, viskab seal klaasi või paar kangemat rindu ja siirdub siis linnaelanike pilkude saatel jahti pidama. On karta, et sel aastal püütakse seda saboteerida. Nad üritavad koeri jälgedelt kõrvale juhtida ja jahti peatada. Nad võivad turuplatsil isegi jõudu näidata.”
Hooaja kõneaine näis Markbyle midagi meenutavat. „Nendest jõuludest. Põhjus, miks ma sind täna välja palusin, tulenes Laurast, minu õest – sa ju mäletad teda? Ta on High Streetil asuva advokaadibüroo üks osanik
