siis ei olegi majad nii pisikesed, on ikka kaunis suured.
Meil ja Reinbergil on omad majad, ikka niisukesed nagu suureski külas, eeskamber ja tagakamber, rehetuba ja rehealune; muudkui natuke pisemad. Teistel kõigil on mõisa majad. Nendel ei ole rehetuba ega rehealust. Kaks peret elab ühes majas, kummalgi üks tuba ja üks sahver.
Nende toad on küll pisemad kui meil, aga selle poolest paremad, et ahi on toas ja ahju peal võib magada ja mürada ja saapaid kuivama panna. Aga meie maja on selle poolest parem, et rehetuba ja rehealune on kõiksugu kolu täis – seal on hea peitust mängida. Ja kui sügis tuleb, siis tulevad teised meile oma viljanatukest peksma, siis on hea reheahju ees istuda, paistukartuleid süüa ja suitsu sees mürada. Siis on kõik meie rahvaga head, tulevad appi kartuleid noppima ja laupäeva õhtul pakuvad isale viina.
Meie lauda taga kohe on küla karjamaa ja seal kasvab suur kask. See on meie kopli kask. See on alt kolejäme kask ja sinna otsa ei saa kuidagi ronida; ka suured poisid ja täismehed ei saa. Teistel poistel on kade meel, et nende maja juures kaske ei ole, aga meie laseme ka teisi poisse sinna kase alla mängima. No kui just kellegagi pahased oleme, siis ei lase.
Juuriku toa taga on suur kivi. Ka seal oleks hea mängida, aga Juuriku Julius on kolepaha poiss ega lase meid sinna mängima. Iga kord lubab meile verise särgi pähe panna, mis nende lauda seinal ripub. Sest nende toa taga suure kivi juures pussitas Kaasiku Mihkel Lobe Juhanit. Lõi selja tagant pussiga sisse, siis kukkus Juhan maha ja särk sai veriseks. Siis tulid teised appi, ja võtsid verise särgi ära, ja panid talu lauda taha räästa alla rippuma. See riid tuli neil pruudi pärast. Sest Reisbergi Hilda oli Kaasiku Mihkli pruut, aga Lobe Juhan tahtis jälle, et Hilda oleks tema pruut. Sellest tuligi riid ja pussitamine. Pärast käidi kohtus ja Mihkel pandi vangi.
Kui nüüd meie Juuriku kivi juurde mängima tahame minna, siis hüüab Julius:
„Ema, ema, kus see verine särk on?”
Ja ise läheb särki tooma, et siis paneb meile särgi pähe. Siis meie pistame jooksu. See Julius on paha poiss, ise ei saa õieti rääkidagi, ökitab ühtelugu, aga kolepaha poiss on. Meie ei võta teda ka millalgi endi hulka mängima.
Kohe meie vastas üle tee on Reedu ja Mustika maja. Meie pool otsas elab Reedu rahvas. Kui nad vahel isekeskis riidlevad, siis on see meie tuppa kuulda. Ja kui nende ema laulab seda laulu, et: „Roosi istus kamberis, aeg oli igav ootes,” – siis on see ka meile kuulda.
Meie kõrval on Sule ja Välja rahvas. Sule õues on meie tsemendivabrik. Aga Sule toa taga on Marguse ahervare. Sinna ei tohi öösiti minna, sest siis undab seal mardus ja laulab vana kilk, aga päeval ei ole kedagi, päeval võib käia.
Siis tulevad teised majad, ikka kõik ühtemoodi mõisa majad. Kelu Liisa müüb salaja viina, temal on salakõrts. Selle nimi on Käratuse kõrts. Vabriku poissmehed käivad seal pühapäeviti joomas. Aga see Liisa ise on kaval: kui mehed juba purjus on, siis annab lahjat viina, valab aga vähe tubakavett hulka, et ikka kibe oleks. Aga täie raha võtab küll.
Mina käisin seal ükskord seatapmis-viina toomas. Kui tagasi tulin, siis mehed mekkisid ja ütlesid, et sellel viinal ei ole tubakavett hulgas, et oma küla inimestele ei julge panna.
Käratuse vastas on kohe Sassi-Jaani salakõrts. Seda kutsuvad mehed Palärmuks, sest seal on ka õlut ja vorsti.
Sassi-Jaani kõrval elab Aadu. Aadu Jaanil on halb elu, ei saa millalgi meiega mängimas käia ega kedagi. Tema peab ühtelugu last hoidma, kui nende ema käib mõisapäevi tegemas. Nendel on palju lapsi. Esiti ikka käis meiega mängimas, sidus väikese lapse jalgapidi samba külge kinni ja teised võttis kaasa. Aga laps karjus ja nööri kohalt läks jalg paistesse. Ema sai sellest aru ja Jaan sai peksa.
Küla taga, veidi maad jõekaldast eemal on Rumal-Anne saun. Rumal-Annel on ka palju lapsi ja kõik on niisama rumalad ja tigedad nagu tema isegi. Meest temal ei ole, aga lapsi on küll. Sealtkaudu ei tohi jõele minna, peab ikka Sikuaia metsa kaudu minema. Kui Rumal-Anne kaudu mitmekesi minna, no siis veel võib, aga üksi küll ei tohi, siis hakkavad Rumal-Anne poisid kividega loopima ja sõimama ja jooksevad kohe kallale. Pisike Kaalugi võtab hammastega jalast kinni.
Meie käisime jões ujumas ja jõekaldal mängimas. Seal oli hea veskit mängida, tegid aga liivakalda sisse kaks auku ja lasksid ülevalt august alla liiva soriseda, siis tuli nii peenikest püüli, et… Jõekaldas olid ka pääsukeste pesad. Meie võtsime juba kevadel igaüks oma õnnele ühe pesa, panime siis märgid juurde ja käisime iga päev vaatamas. Mune ega poegi katsuda ei tohtinud. Kui õige ligidalt vaatasime, siis pidasime hinge kinni. Muidu jääb inimese hingeõhk juurde ja pääsuke jätab pesa maha.
Meie oleksime heameelega vaadanud, misukesed need pesad seest on, aga ei saanud näha, sest pesad olid sügaval ega paistnud muud kui pime auk. Pesi ära lõhkuda ei tohtinud, sest siis oleksime põrgusse saanud. Vanaema ütles, et kes linnupesi lõhub, see saab põrgusse ja keel lõigatakse suust ära. Aga kord nägime pääsukesepesa ka seestpoolt. Kord jooksis Joosep kalda peal mütt-mütt, ja kallas langes sisse. Siis jäi pääsukesepesa välja. Pesa on niisuke pehme ja ümmargune, justkui sukakand. Ja alasti pojad olid sees ja ajasid kaelad õieli ja piiksusid haledasti. Joosep hakkas nutma, et nüüd tema saab põrgusse. Aga kui meie õhtul vanaemale rääkisime, siis vanaema ütles, et: „Kui kogemata läks, siis ei saa põrgusse.”
Meie küla nimi on Liivaküla. Vabrikumehed hüüdsid teda vahel pilkamisi Liivalinnaks, aga ta ei ole kellegi linn.
Enamasti kõik meie küla mehed käisid vabrikus tööl, muudkui meie isa ja Reinbergi-isa käisid sadamas. Hobusemehed teenisid rohkem raha kui jalamehed. Kelu Liisal ei olnud töölkäijat meest, tema käis ise mõisas tööl ja teenis salakõrtsiga. Vanal Raismikul oli küll hobune, aga ka tema ei käinud tööl. Tema haris oma hobusega nende maalappe, kellel endal hobust ei olnud. Maa eest ja maja eest käisid emad mõisas päevi tegemas. Aga meie maja eest ei olnud vaja päevi teha, sest meil on oma maja.
Vanaema ütles, et meie külas on halb elada, et emad peavad mõisapäevi tegema. Ja et inimesed on pahad, loevad üksteise suutäisi, riidlevad isekeskis ja on kadedad, kui üks vähe parema kahaheina-tüki saab kui teine.
TÖÖL
Teised poisid käisid mõisa turbasoos raha teenimas. Kes ikka juba suuremad olid, need käisid vabrikus ja sadamas tööl ja teenisid palju raha, aga pisemad käisid mõisa turbasoos. Ka mina tahtsin minna, aga ema ütles, et sinna kaheksa-aastasi ei võeta, et sinna võetakse ainult kümneaastasi, aga kui mina ütlen, et olen kümneaastane, siis võtavad ka minu.
Siis mina tõin aidalakast maha selle väikese märsi, kus sees ema vorstirohte hoidis. Ema pani vorstirohud teise kohta, mina panin märssi uued õled ja nööri parajale pikkusele. Ema pani juba õhtul leiva valmis, ikka silku, pudeliga hapupiima ja ka vähe võid. Mina kodus silku ei söö, aga kui tööl käin, siis söön küll, et siis ei ole süda vesine.
Teisel hommikul hakkasin õige vara minema, päikesetera ei olnud veel metsa tagant väljaski. Läksin Reedu Arturiga ühes, sest tema oli juba kaks päeva käinud ja teab kõik asjad. Tema ütles, et ega see soovanamees taha heameelega väikesi tööle võtta. Eile hommikul oli sõimanud, et: „Mis, kurat, nad saadavad neid väikesi tööle, kellel kõrvatagused märjad.” Mina teadsin nüüd kohe, et kõrvatagused ei tohi märjad olla, peab hommikul hästi kuivatama. Mina katsusin järele, minul olid kuivad. Siis Reedu poiss ütles veel, et kui õhtul kirjutaja tuleb, siis peab ütlema, et kümne aastane oled, muidu ei võeta; ja peab jämeda häälega rääkima, siis ei saa aru, et kaheksa aastane oled. Tema on üheksa aastane, temal enam nii jämeda häälega rääkida ei ole vaja.
Soomajade juures sai veel vähe aega oodata, siis tuli sootaat
