style="font-size:15px;"> Härra von Kremer veetis Tallinnas mõnusa pühapäeva, käis Kadriorus jalutamas, kuulas Badesalonis muusikat, sõi Hotel du Nordis õhtust – ikka üksinda, sest vend Heinrich oli Särgveres ja võõra seltsi järele ei tundnud ta vajadust – ning magas mõlemad ööd kuninglikult vaikses sissesõidukorteris, mis tal Särgvere omadega kokku Laiale uulitsale oli üüritud. Ainult kavatseda ei saanud ta midagi, nagu ta tulles küll oli lootnud. Tema kavatsemisega oli lugu nimelt ikka nii, et otsus sigida ei tahtnud, sest et mõtted, vaevalt koondatud, lähemal järelevaatusel taas lendu pistsid nagu püütud kärbsed, kui pihu praotad.
Ent Mäekülas mõtles ta katseid jätkata, ja nõnda liikus ta esmaspäevast peale jälle siin, õhtuti endist viisi lahtisel aknal istudes. Ööbik oli kapsaaia tagant ara lennanud, tema asemele aga kägu ilmunud ja selle virged monoloogid tegid talle ergutavat säru: kaasikus elas tal nüüd väike mõttekubjas.
Õieti teadis ta ju, mis teha, ja oli kindel, et see tegemata ei jäänud. Tagasi ta enam ei saanud – see tunne oli temas tõetundeks kasvanud.
Muidugi peab temale meelehead mõistma, aga nad ei ole ju mitte nõudlikud siin looduse rüpes, liiatigi need saunades, eriti need siin sooveerel, kes kirikusse minnes üksteiselt kingi ja rätte laenavad. Ei, see täpp ei teinud vanahärrale muret.
Kuid seal oli midagi muud, mis väljavaadet tumestas, mis märklauda hämarusega looris, ja sellest videvikust tuksatas vahel nagu hoiatav näpp üles – hoiatav või koguni ähvardav?
Kremer arvas esiti, et see ehk kõrgema käsuõpetusega ühenduses seisab, ja juurdles järele. Aga ta rahustus varsti. Nitimur in vetitum (nii palju oli tal Toomkooli ladina keelest veel tallel) – sest see on lihalik. Kui needki seal paksus raamatus, mida ta õhtuti luges ning kaunisti tundis, – kui nemadki, ja kõige suuremad ning tugevamad neist, otse pühaduse palge ees seisjad valitud – kui nemadki aina inimesed olid, kes kõndides komistasid – mis siis kõnelda nõdrakestest nagu mõni Ulrich von Kremer Mäekülast – mis kõnelda ussikestest! Sest milleks oli siis usk ja milleks kahetsus! Keegi ei komistanud ju meelega, keegi ei kukkunud üleannetuse pärast. Kes Ulrich von Kremeri minevikust üle vaatas, kes selle õige pika katseaja prooviva pilgu alla võttis, see pidi seda tunnetama. Enamgi. Ta pidi tunnistama, et Ulrich von Kremer kõige väetimate killast ei olnudki, et ta oli võidelnud kui mees. Aga kõigel siin ilmas on piirid. Korraga ei saa enam. Muudkui inimene peab alandlik olema ja päästeankrut mitte silmist kaotama.
Ei, siitpoolt see eksitav näpp ei tõusnud. Ta kordas oma paksust raamatust üht ja teist lugu, üritas üht ja teist õppekohta mõttes järele lugeda ning leidis igalt poolt kinnitusi oma seisukohale. Ei võinud ju teisiti ollagi. Isegi laused, mida ta enne pisut teisiti oli mõistnud, pöördusid nüüd, lähemal ja sügavamal uurimisel, mõttega tema poole.
Aga kust ta siis tõusis, see näpp?
Kägu kukkus, ja Ulrich jõudis aegamööda jälile.
Der Austatid. Der höhere Anstand.3 Sa oled Ulrich von Kremer. Vaese saunamehe naist salaja ära petta, tema selja takka – see ei kõlba. Nõnda tehakse, aga sa ei ole mitte see või teine. Kuhu sul see ometi meelest võis jääda! Suurpalu Radeckki – tulevalgel vaadates ja valjema mõõduga mõõtes auliselt mitte just mõni hiilgus –, temagi lasknud eite pigemini tõtt tunnistada, kuigi alles hiljem. Ei, Ulrich, sa pead talitama kui aumees – saunikugi ees kui tõsine aumees! Ja mitte pärast, nagu Radeck, vaid ette: pead Tõnuga lihtsalt kokku leppima – jawohl!.4
Kremeri rind läks kergeks, ta otsiv hing hoidis tõtt pihus.
Ja Radeckist oli ta üle.
Aga see on parem ka muu pärast. Ta oli ju terane, see laps, ja mitte suu peale kukkunud. Kuid mine tea – kogemata – mõni tühine asjake –mõni kõrvaline juhtum– saladusel on sabasid, mis otsapidi vahel välja ununevad. – Ning tema jälle – see mees: mine tunne inimest! Pealtnäha vagune ja mõistlik, aga kui vihastab, kui tigedus põue poeb – kes ette võib teada, ta ise ka mitte! Siis aga: mõni kivi öösel aknast – õnn veel, kui mitte tükk tina – või punane kukk katusele! Neid ei või kunagi uskuda, mitte kunagi täiesti uskuda ja usaldada – neil on ikka üks vimm meiesuguste peale! Nii aga: kui kõik on õiguslik ja seaduslik, kui kogu vahekord on legaliseeritud – hakaku siis veel üks ühele või teine teisele hõlma! Siis võib haljas riistake öölaua sahtlis kas või laadimata seista.
Teadagi, selle eest tuleb temale tasu anda. Tal peab sellest tulu olema – temal nagu teiselgi. Huvide tasakaalus sisaldub rahu tagatis.
Kremer polnud aga veel sugugi selgusel, kuidas seda asjakülge korraldada. Ta võttis endale aega ja pidas aru. Ning jällegi pääses Ormuzd tema rinnas Ahrimani üle võidule.
Väljudes eeldusest, et tasuandja ei ole rikas, hakkas ta kavatsusega kaunis madalast peale. Rent kinkida, nagu Radeck kuuldavasti? – Aga seal oli täistalu, siin ainult kuuendikkoht. – Külast siis kuuepäevane? –
Aga neid oli tal ainult kolm ja ühegi rendileping ei lõppenud nii pea. –Mõisa võtta. – Peetri asemele kutsariks ja tallipoisiks, – muidugi parema palgaga? – Aga naisemehe korter puudub, – alttoa paar kambrit on neid paginal täis, paarisid, vallalisi ja lapsi; pesuköögiga ühendatud vihusaunaski elab üks poiss lese emaga.
– Kahju, et kõrtsi ei ole – jaa, sellest on kahju! Mis siis viga oleks: päris tavalise rendiga sisse – näe, külamees pealegi! Aga mis parata – naabervalla kõrts otse piiri peal ja kirikutrahter mitte kaugel teisel pool!
– Või teeme ehk sulaga? – Kõige lihtsam, kõige puhtam – mis? Kuid ei! Sellele mõttele tõugati kohe vastu, ja tugevasti. Näiks ju nagu kaup – nagu öine kaup linna uulitsal või teatud asutises. Ei, seda mitte, ei kummalegi sula – ei kummalegi paljalt pihku, leidub teisigi vorme!
– Ja ülepea, Ulrich: ara ole naljakas, ara tingi! Sa pole rikas, aga ka mitte vaene või ihne. Määra neile, mis nad õnnelikuks teeb – õnnelikuks ja tänulikuks!
Aga mida siis näiteks?
Neh, hm – kuuluta kohad sügisel müügile! Tahtsid seda küll alles paari aasta pärast teha – nende endi palvel –, nad on siin ju kõik nii kõhnakesed, aga võid ka kõhe, see on sinu õigus. Ja siis üks kingitusena noorpaarile – minugipärast üks väiksemaist! Sest vähemalt pooltest vanadest ostjaid ei saa, see on kindel.
Nõu meeldis vanahärrale ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. Mis siis, kui ühendusel pidet ei ole? Kui aasta või paari pärast – ükskõik mil põhjusel – lõpp tuleb! Nemad kui mina – inimesed oleme kõik kolm –
Kuid selsamal pilgul pisteti Kremerile midagi pähe, mis ta silmad suureks vedas ja käe põlve peale laskis laksuda. Ise kähvas istmelt.
Korras. Ainult nõnda. See on alus, mis kannab.
Ja ta meelest oli, nagu avaneks uks ja sisse astuks tuttavalt ja koduselt naeratades see suur laps. Nii oli aus. Teol oli kõrgustki. Mitte igaühe hoolde ei usta säärast elusoont, pealegi rahalise tagatiseta, sest kust ta seda võtakski. Otse hea õnne peale, täie riisikoga! Asi nõuab nimelt enam annet ja oskust, kui pealtnäha võiks arvata, ja Tõnu, tossike – aga olgu – meie mestame!
Ja nende külg! – Ma usun (härra von Kremer naeris ja vaatas kentsakalt paremale ja pahemale poole) – ma usun, et nad võivad rahul olla, kui nad pilgu Jaani peale löövad! Nad võiksid tänulikudki olla – jaa, tõepoolest, seda nad võiksid! –
Ta
Sündsus. Kõrgem sündsus. (sks. k.)
just nii (sks. k.)
