mida ma hiljem kindlasti kahetsen. Harilikult on ta minu vastu väga kena ja me lihtsalt istume ateljees, rääkides tuhandetest asjadest. Ajuti on ta aga hirmus hoolimatu ja näib minu piinamisest suurt lõbu tundvat. Siis tunnen ma, Harry, et olen kogu oma hinge andnud kellelegi, kes suhtub sellesse nagu lillesse, mida nööpauku pistetakse, nagu kaunistusse, mis meelitab ta edevust, nagu ehtesse üheksainsaks suvepäevaks.”
„Suvepäevad venivad tihti pikale, Basil,” ütles lord Henry. „Võibolla tüdinete teie enne kui tema. Kurb mõelda, kuid geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu. See seletab ka, miks me kõik enda liigse harimisega suurt vaeva näeme. Metsikus võitluses olemasolu eest vajame midagi kestvamat ja sellepärast täidame oma ajusid igasuguse prahi ja faktidega rumalas lootuses oma kohta kinni hoida. Kõigest täielikult informeeritud inimene – see on kaasaegne ideaal. Aga kõigest täielikult informeeritud inimese aju on üks õudne asi. See on nagu vanakraamikauplus, täis peletisi ja tolmu, kus iga asi on hinnatud üle oma tõelise väärtuse. Sellegipoolest arvan ma, et teie tüdinete enne. Ühel ilusal päeval vaatate oma sõbrale otsa ja ta tundub teile ebaproportsionaalsena, või ei meeldi teile tema juures mõni värvitoon, või midagi muud. Teete talle südames kibedaid etteheiteid ja mõtlete tõsiselt, et ta on teie vastu väga ülekohtune olnud. Kui ta teid järgmine kord külastab, olete tema vastu täiesti külm ja ükskõikne. Sellest on väga kahju, sest see muudab ka teid ennast. See, mida te mulle jutustasite, on päris romaan – võiksime seda nimetada kunstiromaaniks – ja kõige halvem mis tahes romaani läbielamisel on see, et lõppedes teeb see sind nii ebaromantiliseks.”
„Harry, ärge rääkige nii. Seni kui ma elan, valitseb minu üle Dorian Gray isik. Teie ei oska tunda seda, mida tunnen mina. Te muutute liiga sageli.”
„Ah, kallis Basil, sellepärast ma just oskangi seda tunda. Need, kes on truud, tunnevad ainult armastuse igapäevast külge: just nimelt truudusetud tunnevad armastuse tragöödiaid.”
Ja lord Henry tõmbas tiku kena hõbetoosi peal põlema ning hakkas iseteadval ja rahuloleval ilmel sigaretti suitsetama, nagu oleks ta maailma ainsasse lausesse kokku võtnud. Luuderohu läikivate lehtede rohelusest kostis varblase siutsumist ja sabinat ja sinised pilvevarjud ajasid üksteist üle rohu taga nagu pääsukesed. Kui mõnus oli siin aias! Ja kui imelised olid teiste inimeste tundmused! Talle näis, et palju imelisemad kui nende ideed. Su enda hing ja su sõbra kired need on kõige võluvamad asjad siin elus. Vaikse naudinguga kujutles ta igavat einet, millest ta oli pääsenud, jäädes nii kauaks Basil Hallwardi juurde. Oma tädi juures oleks ta tingimata kohanud lord Goodbodyt ja kogu vestlus oleks keerelnud vaeste toitmise ja eeskujulikkude üürimajade vajaduse ümber. Iga klass oleks jutlustanud nende vooruste tähtsust, mille järgimiseks tema liikmetel mingit tarvidust ei ole. Rikas oleks rääkinud kokkuhoiu tähtsusest ja laisk oleks teinud ilusaid sõnu töö auväärsusest. Kui hea, et ta kõigest sellest oli pääsenud! Seoses tädiga turgatas tal midagi pähe. Ta pöördus Hallwardi poole ja ütles:
„Armas sõber, just praegu tuli mul meelde.”
„Mis nimelt, Harry?”
„Kus ma Dorian Gray nime kuulsin.”
„Kus see siis oli?” küsis Hallward kergelt kulmu kibrutades.
„Ärge nii kurja nägu tehke, Basil. Kuulsin seda oma tädi leedi Agatha juures. Ta rääkis mulle, et olevat leidnud suurepärase noormehe, kes teda East Endis aitama hakkab, ja selle noormehe nimi oli Dorian Gray. Pean tunnistama, et tädi ei rääkinud midagi selle noormehe ilust. Naised ei oska ilusat välimust hinnata, vähemalt head naised mitte. Tädi ütles, et noormees olevat väga tõsine ja et tal olevat meeldiv iseloom. Kohe kerkis mu silme ette mingisugune sorakil juustega olevus, prillid ees, kohutavalt tedretähniline, ja määratumad lampjalad all. Kahjuks ei teadnud ma siis, et tegemist oli teie sõbraga.”
„Mul on väga hea meel, et te seda ei teadnud, Harry.”
„Miks?”
„Ma ei taha, et te temaga kohtute.”
„Te ei taha, et ma temaga kohtun?”
„Ei.”
„Mr. Dorian Gray on ateljees, sir,” ütles teener aeda tulles.
„Nüüd olete sunnitud mind tutvustama,” hüüdis lord Henry naerdes.
Kunstnik pöördus teenri poole, kes silmi pilgutades heleda päikesevalguse käes seisis.
„Paluge mr. Grayd oodata, Parker; ma tulen silmapilk sisse.” Teener kummardas ja läks mööda aiateed maja poole.
Nüüd vaatas kunstnik lord Henryle otsa. „Dorian Gray on minu kõige kallim sõber,” ütles ta. „Ta on oma olemuselt lihtne ja kena. Teie tädil on täiesti õigus, kui ta temast nõnda rääkis. Ärge rikkuge teda. Ärge püüdke teda mõjutada. Teie mõju oleks halb. Maailm on avar ja temas on palju suurepäraseid inimesi. Ärge võtke minult seda ainukest inimest, kes annab minu kunstile kogu võlu, mis tal iganes on: minu kui kunstniku elu oleneb temast. Pidage seda meeles, Harry, usaldan teid.”
Ta rääkis väga pikkamisi ja sõnad näisid vastu ta enda tahtmist üle huulte tulevat.
„Mis lollust te räägite!” ütles lord Henry naeratades, võttis Hallwardil käe alt kinni ja vedas ta peaaegu väevõimuga majja.
TEINE PEATÜKK
Sisse astudes nägid nad Dorian Grayd. Ta istus klaveri ees, seljaga tulijate poole, ja lehitses Schumanni „Metsapiltide” albumit.
„Te peate selle mulle laenama, Basil,” hüüdis ta. „Tahaksin neid mängima õppida. Need on haruldaselt ilusad.”
„See oleneb täiesti sellest, kuidas te täna istute, Dorian.”
„Ma olen istumisest tüdinud ja ma ei taha endast mingit elusuurust pilti,” vastas poiss pahura tujukusega klaveriistmel virru lüües. Lord Henryt märgates tõusis tal silmapilguks kerge puna palgesse ja ta kargas püsti. „Palun vabandust, Basil, aga ma ei teadnud, et teil on külaline.”
„See on lord Henry Wotton, Dorian, minu vana sõber Oxfordi päevilt. Just praegu jutustasin talle, missugune suurepärane modell te olete, ja nüüd te rikkusite kõik ära.”
„Minu rõõmu teiega tutvuda te siiski ei rikkunud, mr. Gray,” ütles lord Henry lähemale astudes ja kätt sirutades. „Mu tädi on teist mulle sageli rääkinud. Olete üks tema lemmikuid ja ma kardan, et ka üks tema ohvreid.”
„Praegusel silmapilgul seisan ma leedi Agatha juures mustas nimekirjas,” vastas Dorian kelmikalt kahetseval pilgul. „Lubasin temaga möödunud teisipäeval kuhugi Whitechapeli klubisse minna, aga see läks mul ausalt täiesti meelest ära. Pidime seal kahekesi üht duetti mängima – vist koguni kolme duetti. Ei tea, mida ta nüüd mulle ütleb. Kardan nii hirmsasti, et ei julge talle enam külla minnagi.”
„Küll ma teid tädiga ära lepitan. Ta on teisse väga kiindunud. Ja ma ei usu, et teie puudumisel oleks tegelikult suuremat tähtsust olnud. Kuulajad vististi arvasid, et see oligi duett. Kui tädi Agatha klaveri taha istub, teeb ta seal kahe inimese eest täiesti piisavalt müra.”
„See on teie tädi suhtes lausa kohutav ja minu suhtes ka just mitte väga kena,” vastas Dorian naerdes.
Lord Henry vaatas teda. Jah, ta oli oma kaunilt kaarduvate punaste huulte, avameelsete siniste silmade ja krässus kuldsete juustega tõesti imeilus. Tema näos oli midagi, mis juba esimesest silmapilgust usaldust äratas. Temas oli nooruse siirust, samuti
