Rist-lained. Anna Haava

      Mu süda usub õnne,

      Suurt – meresügawat! —

      Kus särawad muinasjutud

      Ja imed puhkawad.

      Mu süda usub walgust,

      Mis tõuseb säält sügawast —

      Mis kutsub tuhanded õied

      Kõik elusse uinumast! —

      Mu süda usub elu,

      Mis selge õnnistus on! —

      Mis maine ja okkaline,

      Kuid siiski taewane on. —

      Mu süda usub surma —

      Suurt, sügawat, õnnist ööd —

      Kuhu mahuwad ära kõik õndsus

      Ja walgus ja elutõed. —

      Sa käse päiksel mitte tõusta

      Ja keela tuultel tõttamast,

      Ja hüüa, et waikineks mühisew meri

      Ja kosekohin kustuneks —

      Siis mine laulusid lukustama

      Ja lauliku nuttu ning naeru keelma!..

      Kes kuulutab kuldasest wabadusest —

      Ja kirgede-kütkeid ei purusta!

      Ja õnnist pühapäewalaulu

      Omas hinges iial kuulda ei saa —

      See pole waba!

      Kes kuulutab elust ja walgusehiilgest,

      Ja silmis tal leegitseb tume loit;

      Kes tõotab wiia sind päikesemaale!

      Ja haiget teeb temale tasane koit —

      See walgust ei tunne!

      See peab weel rändama Golgatale —

      Ja enese-põrguga heitlema!

      Ning wõitma ja wabaks ja nägijaks saama! —

      Ehk igaweseks langema…

      Ei tule päike kui tormileegid,

      Ei ilmu kui wihane wälgu-wiir —

      Ta tõuseb tasa kauguse sülest,

      Ja tasa lööb walgeks taewapiir.

      Ja ööde-warjud taganewad —

      Ta wägewad kujud kustuwad —

      Kui esimesed koidukiired

      Su unenägu suudlewad —

      Siis aga ilmub tema ise!

      Siis tuleb päike-wägimees! —

      Ja süttib, sätendab ja särab

      Su silmis ja sinu südames!

      Sind teretame, kuldapäike,

      Sind, õierikas kewade!

      Weel puhkab ööde põues äike,

      Weel taewas lahke, sinine;

      Weel hüüdwad linnud hõiskelugu,

      Ja lätted lustil kohawad,

      Weel helisewad õhtuõhud,

      Ja metsad tasa mühawad; —

      Sind teretame, kuldapäike,

      Sind, õierikas kewade!..

      Weel puhkab ööde põues äike…

      Me olime nagu lapsed,

      Kes mängiwad lilledes,

      Ja kuldane päikene ise

      Meil sätendas silmades.

      Me olime nagu lapsed,

      Kes eksiwad lilledes

      Ja koduteed ei leia

      Ja silmad pisarais.

      Me olime nagu lapsed,