mourab,Nii et kohmetand, sest kajab väina suu, rand,
Jahmates tarduvad hõikaja võikusest kuulaja kuulmed,
Mis hulub määratu hiiglase vaskine suu.
On, nagu hirmutis raudpää hallava auru sees hundaks,
Röökides surmalist häält, nasvade, haudade päält.
Paagist taas lõpmata kaikudes kuulukse otsatu huugus,
Otsekui nõiutud kell, hoiatlik, helkija, hell.
Poiss, olen rannal ma, väike, kui Viire all lüüakse kella,
Kõrtsi ees kõrgel mäel, paasiste treppide pääl.
Kuulatab võigast ja mouravad hundamist lapselik meelmärk,
Kõrva ees hulguja ving, jahmuksis helluja hing.
Lell asub väina suul paagis,ta kella nüüd õõtsutab Viirel,
Et nii helkiv on sääl hoiatlik kaikuja hääl.
Otsekui metsiku sarvpää röögatus kauguses huilgab,
Viire all, väinade vees, auru ja halluse sees.
Tundub, kui võitlust nad peaksivad ränka ja meeletud, pikka.
Kauguses Võiküla all, kus uhab aur, udu hall.
Õhkude hahkusse raugeb mu üürike meelisklus, mõtlus,
Laugleb kui aur minu eel, hõik, helin taevasel teel.
II
Tirelill, tirelill, pajupill!
Metsas õitseb punalill.
Punalill, punalill, sinilill!
Kurdab, nuutsub pajupill.
Tirelill, tirelill, punalill!
Metsas puhkeb pajuurb.
Pajuurb, pajuurb, süda kurb!
Miks nii nutab pajupill?
Tirelill, tirelill, sinilill!
Metsas õitseb näsiniin.
Näsiniin, näsiniin, valu, piin!
Kaebab, halab pajupill.
Tirelill, tirelill, näsiniin!
Metsas õitseb õiesilm.
Õiesilm, õiesilm, ilus ilm!
Kurb on süda, valu, piin.
Tirelill, tirelill, õiesilm!
Võsas kollab kullerkupp.
Kullerkupp, kullerkupp, lillenupp!
Miks on puhkend lilletupp?
Tirelill, tirelill, pajupill!
Sest on puhkend lillenupp,
Lillenupp, lillenupp, kullerkupp!
Kullerkupp, kullerkupp, lillenupp!
Tirelill, tirelill, süda kurb!
Süda kurb ja pajuurb.
Tirelill, tirelill, pajupill!
Pajupill ja sinilill.
Tirelill, tirelill, pajupill!
Pajupill ja sinilill.
Tirelill, tirelill, meiu urb!
Meiu urb, mu süda kurb.
Tirelill, tirelill, näsiniin!
Näsiniin ja valu piin.
Tirelill, tirelill, kullerkupp!
Kullerkupp ja roosinupp.
Tirelill, tirelill, pajupill!
Pajupill ja punalill.
Tirelill, tirelill, punalill!
Punalill, mu süda kurb.
On vesikivi Lõpe all,
Kus aid suur, pikk vee piire raal,
Sääl sagest suvel heledal,
Ja hilissuvel, sumel aal
Me istusime kivi pääl
Ja vaatlesime ilmal hääl
Merd rooäärt, kaugeid vesi, maid,
Mis piirab Viire, Kesse laid.
Pilk uitas metsa haljuses,
Kus kollas mõni sügislill,
Roo kõrres, paatjas maagevees,
Arg jooksis rühatill,
Tauss kaebas pää pääl üleval,
Jalg verev tal, tiib patjas hall,
Ta tilksutusest kilkas roog,
Rand madal, loiklev, haljas voog.
Mets rammus taga. Selja poolt
Läänt vastu, lõunat, vesikaart
Ja metsapardalt, harvalt roolt,
Hoog sooja hoovas, jättes saart.
Vee ääres vaikes, päeva käes
Hell tundus palges, tundus pääs
Kui paitus helliv päikse kiirg,
Voog, südamesse tungiv viirg.
Me vaatlesime kaugeid maid,
Kolm poissi väikest, valged pääd,
Vend, mina, Silla Miku vaid.
„Kus oled kadund, kuhu läed,
Ah seltsimees neist päivist häist,
Kes, sääred paljad, tõstes käist,
Vett sulistasid! Kuhu jäid,
Päev, kangastav vees ilmu häid!”
Me vaatlesime Lõpe vett,
Tüünt, linas, hõbeselget peelt.
Roos sulpsas kala. Nii kui pett
Vee kelmest kerkis taevaid eelt.
Neis sinikummi ime helk
Lõi valgeid torna, õhu telk
Neis ujus, valus kui metall,
Kõik hurmust täis all, üleval.
Jäi puhuks tummaks väike silm,
Hing sära täis ja õnne rind,
Kui kõrge taevas, lai maailm
Ja valumeres suplev lind,
Roog uinuv päeva kiire all,
Saar vaastav kuskil kaugemal
Kui unistuse kauge määr,
Väin, Lalli, Lõpe selge käär.
Taev peegelselges ujus vaid,
Kui valge liblik, õiel tiib,
Kesk pilvi valgeid, saari, maid,
Kui kajakas, mis voolus viib,
Ta hõljus, saatjaks vaikne voog,
Kesk vaiget ärkav põgus hoog,
Ta kohal pilve sulgsed haad
Ja ümber taevad, veed ja maad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив
