Luuletused. Anna Haava

      Näe, mis lendab, lehwib, läbi ööde

      Luige tiiwul, – kohab akna all!

      Kas on arm, kas surm, kas ime-sõnum? —

      Süda põues mul on põksuwal. —

      Rahul’ jään; eks lehi rahu õues. —

      Kadund luige tiiwul lendaja, —

      Aga waata, hiilgaw tähte kukub!

      Süda, mis nüüd soowid salaja?

      Wäsinud kõik loodus, —

      Tõttab uinuma,

      Päike pilwe põue

      Peidab ennast ka.

      Hirmul linnukene, —

      Põgenemas ta

      Säält, kus sügis’-sunnil

      Kõik läeb surema.

      Wäsinud ka mina, —

      Tõttaks uinuma.

      Wäsind pisar palgel, —

      Miks weel walwan ma? —

      Leinas üle nõmme

      Lendab linnuke,

      Igatsedes hüüab!

      „Jõua, kewade!

      Wäsind on mu tiiwad,

      Kurw mu laulu hääl:

      Külmad põhja tuuled

      Puhuwad mu pääl.'

      Lugusid mul palju

      Põues liikumas,

      Tuhat lahket laulu

      Rinnus heljumas. —

      Kewade, kus wiibid?

      Tule, tule sa!

      Muidu, linnukene,