on>Lugejale
Mõni aeg tagasi kadus keegi noormees, teadmata millal just, miks, kuhu või kuidas. Arvatavasti pidi ta üsna tavalike kilda kuuluma, sest muidu poleks ta nii tähelepanematult kadunud. Vähemalt surnultki tahab iga silmapaistvam isik kaaskodanikele kas või matuste kaudugi meelde tuletada, et inimene on suur, kuigi ta sünnib väikese ja väetina ning elab enamasti nagu putukas puukoore vahel. Aga nüüd ei teatud teda otsidagi – kadunud inimest nimelt. Sest need, kelle juures ta linnas elas, arvasid, et ta on ajutiselt maale isatallu asunud, seal aga oldi veendunud, et ta elab endiselt linnas. Ja kui lõpuks selgus, et teda pole ei maal ega linnas, siis ei osatud otsimise suhtes enam millestki peale hakata. Teatati politseile, aga seal öeldi, et inimest on raske otsida ja leida, kui tema kadumises, selle põhjustes või tagajärgedes ei ilmne kuritegevuse tunnuseid. Selle küsimuse juurdlemiseks majaproua, kelle juures noormees oli elanud, tõi politseile käsikirja, mis kadunult järele jäänud. Aga kui oldi käsikirjaga lähemalt tutvunud, siis leiti, et ka selles puuduvad soovitud kuritegelised jäljed. Sest kuigi eeldada, mis pole aga kuigi tõenäolik, et noormees oleks ise oma elu külge käe pistnud ja et teda oleks selleks ahvatlenud noor neiu oma tegude ja kirjaga, siis poleks sel vähematki tähendust, sest see neiu on surnud ja surnute kuritegevust politsei ei jälgi. Pealegi, kultuuriline maailm ei näe enesetapmises juba ammugi mingit kuritegu, vaid ennem teatud isikulise vabaduse ja rippumatuse akti, sellepärast ei peaks võima ka enesetapmisele ahvatlejaid seaduse nimel taga kiusata, liiatigi kui ahvatlemine sündis armastuse tähistel.
Ühesõnaga – käsikirjas leiti küll psühholoogiat, aga mitte kriminaalset psühholoogiat, millega tegeleb politsei, ja sellepärast anti ta majaprouale tagasi. Kadunu omastega läbi rääkinud, majaproua pöördus minu poole, sest talle oli öeldud, et mina tundvat huvi igasuguse psühholoogia vastu, olgu see siis kriminaalne või muidu niisama. Nõnda sattus kõnesolev käsikiri minu pihku. Käsikirja lugedes mind paelus muu seas küsimus, mil määral küll temas esitatud sündmused võiksid tõsioludele vastata. Lugemise jätkudes see küsimus muutus aina teravamaks, eriti sellepärast, et paiguti leidsin leheküljilt pliiatsiga tehtud ja halvasti kustutatud tähendusi, nagu: „vale”, „pole õige”, „ettekujutus”, „liialdatud”, „vastupidi” jne. Samuti oli käsikirja servadel ohtralt tarvitatud küsimis- ja õhkamismärke. Rääkides sellest majaprouaga, kes käsikirja tõi, sain teada, et enamik tähendusi on temalt, kuid mõned kuuluvat ka tema ümmardajale. Nemad mõlemad lugenud seda käsikirja mitmel korral, küll üksinda, küll kahekesi koos ja katsunud parandada seal, kus ilmnenud lausa eksitus või arusaamatus. Üldiselt aga vastavat lugu täpselt tõelikkusele ja selles mõttes oleks siis järgnev raamat haruldaselt elulähedane: ta oleks peagu elu ise, teiste sõnadega – sündinud lugu.
Ajanõuetele vastavuse suunas katsusin mina omalt poolt seega kaasa aidata, et kohendasin käsikirja majaproua ja tema teenija näpunäidete kohaselt. Seega ei peaks tõelikkuse poolest kellelgi midagi ütlemist olema. Kohendamine osutus üsna kergeks, sest enamasti käisid proua ja teenija arvamused üksteisel sedavõrd risti vastu, et kuldse kesktee leidmine oli naljaasi. Kui ma näiteks majaproualt küsisin: kas preili Erikas oli midagi selletaolist, nagu kadunud noormees arvas temas nägevat? vastas see: „See on luule! Erika oli üsna harilik saksa plika, pisut naiiv, pisut puine ja paindumatu, aga muidugi, teatud võlu tal ei puudunud, nagu noortel tüdrukutel ikka.” Ümmardaja vastas samale küsimusele: „Preili oli palju, palju kenam, kui selles raamatus seisab, sest kirjutajal pole olnd vist õiget luuleannet. Minagi hakkasin teda armastama ja nutsin hea peatäie, kui lugesin siit, et ta juba surnd.” Veel küsisin ma: kas on tõenäolik, et raamatu lõpus esinev kiri oleks võltsimatu? ja sain majaproualt vastuseks: „Kiri on vist otsast otsani võltsitud või tõlkimisega moonutatud, välja arvatud käsikohver, sest see oli tal tõepoolest kord kaasas,” kuna aga teenija kinnitas: „Preili võis küll niisukse kirja kirjutada, ainult kohvrist ja neist asjust, mis seal sees pidid olema, ei tea ma midagi.” Lõpuks huvitas mind, mis arvatakse noormehe targutusist värvimütsist ja muist eluküsimusist, ja sain majaproualt vastuseks: „Minul pole seal midagi arvata, sest need ongi enamasti minu ja mu mehe arvamused, ainult et kadunu on nad kirja pannud.” Ümmardaja ütles: „Ei noh, mis seal ikka arvata! Värvides oli ta kohe nagu suuremast soost ja seisusest, just kui mõni venelane või saks kohe.” Samuti oli peagu kõigi küsimustega. Et aga preilil olid vinnid näol ja et ta valged juuksed tõmbusid tõepoolest loomulikult pisut lokki, selles olid mõlemad ühel arvamusel.
Võidakse küsida: milleks ilmub raamat minu nime all? Enne kui seda katsume selgitada, pean oma kohuseks kinnitada: on tehtud kõik, mis võimalik, et autori õige nimi pääseks päevavalgele, niipea kui on saabunud selleks sobiv silmapilk. Esiotsa pidi ta aga unarusse jääma, sest igaüks mõistab seletamatagi, et kui kirjeldatud inimesed ja sündmused oleksid vähegi tõelikud, siis oleks autori õige nime tarvitamine võimatu tema enda ja ka teiste asjaosaliste pärast, kes alles kõik peale ühe elus. Noormehe endagi surm pole ju veel lõpulikult tõestunud, kuigi ta on tõenäolik. Oleks aga mõeldud tarvitada mõnda varjunime, siis oleks see olnud vististi esimene kord, kus varjunime taga peitub mõni surnu või surnuksarvatu. Tänini on olnud küll varjusurnuid, mitte aga surnute varjunimesid.
Minu nime tarvitamist raamatu autori omana põhjustasid ühelt poolt majanduslised, teiselt poolt kirjanduslik-kunstilised kaalutlused; esimesi rõhutasid arusaadavalt need, kes lootsid raamatust tulu, teisi mina isiklikult. Mina arvasin nimelt, et kui raamat ilmub kadunud noormehe kas õige või varjunime all, siis hakatakse tingimata otsima jututegelaste algkujusid, ja kui paljud otsivad, küllap nad siis ikka midagi leiavad. Nõnda tekiks suur hulk kirjanduslikku teadust, mis võiks kirjandusele kuuluva tähelepanu endale tõmmata ja huvi käesoleva raamatu vastu vähendada. Inimesel on ju selline imelik loomuomadus, et tema on palju rohkem huvitatud Carrara marmori või mõne savi leiukohast kui kujudest, mis sellest marmorist või savist voolitakse. Inimesi on ikka võlunud loogika, et kunstiteos on seletatud ja taibatud, kui teatakse, millest ta on tehtud ja kust materjal on võetud. Sellepärast on üsna arusaadav, kui meil elas kord kirjanik, kes arvas, et meil ei sünni enne suurteoseid, ei saagi sündida, kui pole asutatud vabrikut, mis valmistaks meie iseloomu kohaseid kirjutusesulgi.
Kuna raamat ilmub nüüd minu teosena, siis vaevalt keegi usub, et temas on midagi tõelikku, vaid ennem arvatakse, et kõik on väljamõeldis, kõik on puhtpaljas luule ja kujutelm, et pole kunagi maailmas elanud sellist korporanti, majaprouat, ümmardajat, „saksa plikat” ega tema vanaisa. Kuigi see arvamus on eksitus, ometi võidab lugeja selle tõttu kahtepidi: esiteks, ta pääseb kirjanduslik-kunstilisest teadusest, mis uurib loodud kuju asemel saviauku, marmorimurdu või kirjutussulgi, ja teiseks, ta õpib tõelikku elu maitsma ja vaatlema kui luulet. Eriti tähtis on see viimane asjaolu, sest uuema põlve ajalugu, veel enam aga ajalooline romaan ja kino hoolitsevad küllaldaselt selle eest, et luulet võetaks kui tõelikkust.
Veel mõtlesime minu nimega saavutada teatud tulemusi kirjanduspoliitiliselt. Oleks raamat ilmunud mõne tuliuue ja võõra nime all, siis arvustajad oleksid tingimata hakanud ka temas endas midagi tuliuut või võõrast otsima. Kui nad seda poleks leidnud, siis oleksid nad öelnud: milleks see tuliuus raamat ja tuliuus nimi, kui muidu kõik on vana? Ja on üsna kindel, et nad poleks leidnud, sest raamatust midagi uut leida, kui tema kirjutaja pole su sõber, on sama raske kui näha asja, mille otsa komistad, – sellega saavad toime ainult filosoofid. Aga kas keegi teab, milleks filosoof peaks Eestis arvustajaks hakkama? Veel halvem oleks lugu olnud, kui nime uudsusele oleks vastanud samasugune sisu, sest ei lugeja ega arvustaja armasta uut: ühel rikub ta ajaviidet, mida lugemine peab pakkuma, teisel raskendab ta arvustuse kirjutamist, mida hinnatakse ridade järele. Sellepärast siis arvustaja, olgu ta vana või noor, toimib loomusunnilikult nagu iga korravalvur, saagu selleks kahejalgne inimene, neljajalgne koer või sulekandja lind indiaanlaste asulas: ta teeb valju ja vihast häält, kui haistab, kuuleb või silmab midagi tundmatut ja võõrast. Minu nime all ilmudes lootsime raamatule leida vähemalt tavalise vastuvõtu: vanemad valvurid tutvuse tõttu urisevad heatahtlikult nii-öelda ülalt alla, sest tegija seisab ikka madalamal kui tehtu tarvitaja ja hindaja, nooremad, kes mind ei tunne, tõstavad kurjemat häält, haistes võõrast, keda pole vaja mõista, vaid ainult vihata.
Lõpuks oskas majaproua mind veel veenda, et raamatu ilmumine minu nime all ei too kasu mitte ainult raamatule, lugejale ja väljaandjale, vaid ka minule: raamatule kirjandusliselt, lugejale maitsmiselt, väljaandjale
