style="font-size:15px;"> Nõnda on lugu nõgu- ja kühmninadega ja sellepärast ei ütle ma enam muud, kui et minu laiavõitu nina loob lõuapärade ja õlgadega, isegi minu labajalgadega teatud kunstilise terviku: kõik on üksteisele vastav ja tasakaalus. Isegi minu kõnnak on sellekohane: pisut lai ja latergune, pisut kohmakas ja nurgeline. Mis sellest järeldada, otsustagu targemad, sest nemad armastavad eksida, et veel targemail oleks, mida õiendada. Ühesõnaga, järeldusi tehku teadlased, kes seletavad, et aaria tähendavat orja, õilsus röövikut, õrnus närvinõrkust. Et aga mul kolm hammast – kaks purihammast alt ja üks esihammas ülalt paremalt, just silmahamba kõrvalt – plommitud, siis see ei puutu minu arvates ei õilsust ega teadust, vaid ainult armastust, eriti kui plomm istub halvasti, on halvast materjalist või on välja kukkunud. Kes seda ei tea, ei tea armastusest midagi, nagu seegi, kes arvab, et on ükskõik, millist kinga kannad.
King on armastuses tähtsam kui nina või iseloom ja kinganina vorm otsustab palju sagedamini inimese saatuse siin ajalikus ja seal igaveses elus kui inimese enda nina nõgu või kühm. Seda olen mina tähele pannud. Mõni teine paneb ehk midagi muud tähele, see kirjutagu siis sellest. Nõnda on mul õigus üsna põhjendatult öelda, et kingi kannan ma vaheldamisi nr. 43 ja 44, kuna parajad oleksid ainult 43½, aga niisuguseid, s. t. poolikuid numbreid pole kusagilt saada ja sellepärast ihkavad paljud vanemad inimesed endiseid vene aegu tagasi, sest siis olnud neid laialt müüa. Sobivamad on kingad laia ninaga, nagu seda võib isegi järeldada eespool öeldust, aga kannan ka teravaid kui nõelu, kui mood seda nõuab. Nii et kinganinast ma endale põhimõtet ei loo, nagu mul pole kindlaid põhimõtteid inimeste ninadegi kohta, aga niipalju arvan ma küll, et kuna kinganinad oma vormi aina sagedamini hakkavad vahetama, siis peavad inimesed sagedamini ka oma põhimõtteid vahetama või nad hoopis kõrvale heitma ja ainult moe järele elama, mis ehk ongi kõige moodsam põhimõte ja ilmavaade. Kingsepp ja rätsep peavad määrama kultuuri suuna ja hariduse taseme.
Minu haridusega on nõnda, et seda võib nimetada keskmiseks või kõrgemaks, nagu keegi seda soovib ja võtab. Minu enda arvates olen ma kõrgema haridusega, sest ma olen kaks ja pool aastat ülikoolis olnud ja seal ladina keele eksamigi sooritanud, mida võin tarbe korral kas või dokumentaalselt tõendada. Rebasenaha ajasin seljast maha ja värvid sain külge, nii et ma kuulun täie õigusega akadeemilisse vilistlasperre. Lahkusin ülikoolist omal soovil, sest ei leidunud enam sõpru, kes oleksid tahtnud, suutnud või usaldanud mulle veel laenata. Aga sõprade läbi sain mõneks kuuks panka praktikandiks ja pärast ministeeriumisse kindla koha, mille aga kaotasin, sest leidus mehi ja naisi, minust nooremaid ja vanemaid, kes oskasid tõendada, et neil on minu kohale suuremad õigused või et nemad on sinna sobivamad. Nii ma siis nüüd istun oma katusekambris juba mitmendat kuud ja ootan paremaid aegu. Jumal tänatud, et ka selle vana kahekordse puumaja omanik usub paremaid aegu, muidu oleks ta pidanud mu juba ammugi välja küütima ja uue üürniku võtma, kel on juba praegu pisut paremad ajad kui minul. Maksan toast kümme krooni kuus, aga olen maksmata jätnud juba kolm kuud. Majaomanik usub nähtavasti, et ma ükskord ometi oma võla tasun. Annaks jumal, et tema usk nii kindel oleks, et see imet teeks, siis ei tuleks tal ei minus ega teistes inimestes pettuda.
Nõnda siis majaomanik võiks toaüüri minult lähemal ajal ainult ime läbi kätte saada, aga mina võin oma praegusest seisukorrast hoopis maisemate abinõudega pääseda: ma võiksin koju tallu tööle minna. Aga see ongi, mida ma ei taha sajal põhjusel, ja need põhjused ei puutu ainult mind, vaid ka mu isa ja ema, õde ja venda, isegi kogu mu suguseltsi, sõpru, tuttavaid ja ümbruskonda. Sellest kõigest hoolimata ometi uuesti vanemate kaela minna, see nõuaks teatud kangelasmeelt või lootusetust, millest ei leidu enam mingit väljapääsu. Aga mina olen otsustanud pääsetee leida sellega, et kirjutan ainukese romaani, mis igal haritud inimesel käepärast – või ei ole mina haritud inimene? – romaani iseenesest. Ja ärgu, jumala pärast, keegi arvaku, et mina usun endas erilist annet või võimist, et mina loodaksin mingi püha vaimu pealetulekut, mille valgustusel siis kõik sünnib peagu vaevata, nagu iseenesest. Ei, mina usun kõigepealt tööd, eriti sest ajast saadik, kus ma ühest geeniusest lugesin, et temagi arvab oma teostes leiduvat üheksakümmend üheksa protsenti tööd ja ainult üks protsent või veel vähem annet. Kui nüüd geeniused peaaegu ainult puhta tööga siinilmas läbi ajavad, miks siis mina seda ei või? Pealegi, kus on see, kes oskaks meie aja romaanides öelda, kus lõpeb töö ja kus hakkab anne? Seda võivad otsustada ainult järeltulevad põlved või ei või needki. Tänapäev on ande tõenduseks ikkagi tehtud töö, mis olekski nagu anne. Sellepärast ei antakski ka kõige jumalikuma luuletuse eest kunagi mingisugust esimest auhinda, küll aga suure romaani eest, kuigi ta oleks üsna keskpärane. Anne on jumala and ja oleks kõlblusevastane sellepärast kedagi auhinnata, et jumal on temale midagi annetanud.
Oleks minul mingisugune eriline and, mida nimetatakse jumalasädemeks, kas mina vaevaks siis oma pead või südant niisuguste maiste asjadega, nagu on seda puudus ja nälg? Eks ma ei lõõritaks siis nagu lõokene, nii et kõik kadestaksid minu suurt eluõnne? Oma pisaratest ja suurest nukrusestki, mis mõnikord langeb nagu ling südamesse, teeksin ma siis midagi niisugust, mis loob illusiooni maisest paradiisist ja mida ihkaksid kõik. Aga nüüd, kus mul see jumalasädemekene puudub, mõtlen ma neid ridu kirjutades juba mitmendat-setmendat korda sellele, et kell kuus suletakse vürtspoodide uksed ning mina pole täna veel midagi hamba alla saanud ega ole ka raasukest kodus, mida võiks sinna panna. Juba ammugi kibelen ma poodi minekuga, aga ikka veel kirjutan edasi, kuigi ma tean, et lõpuks pean ometi minema. Ja täna ma võin minna, küll mitte sellesse poodi, mis otseteed hooviväravas, sest vana arve tasumiseks mu rahast ei piisa, aga sinna, mis ümber nurga, lähen ma julgesti.
Kas keegi teab, milleks mõned kasvatavad oma esimese või väikese sõrme küüne pikaks? Mina kasvatasin ka oma parema käe esimese sõrme küünt, kuigi ma õieti ei teadnud, milleks ma seda tegin. Aga täna süües avanesid mu silmad: pikast esimese sõrme küünest on suitsuräimede nülgimisel suur abi. Poolkuivaltki räimelt võtad temaga ilusasti naha maha. Selles veendudes ei saanud ma kuidagi hoiduda imetlusest, et kuidas küll siinilmas igal kõige mõttetumal asjalgi on oma kenakene otstarve. Samuti peaks see olema ka näljaga ja puudusega. Sest kuhu panna maailmas vanad saiad, kuivanud suitsuräimed, tullitanud heeringad ja tahkunud leivakannikad, kui poleks neid, kel puudus ja nälg! Ei, neid poleks kuhugi panna ega kellelegi müüa ja nad läheksid raisuks, mis oleks rahvamajandusliselt suur kahju. Aga nüüd, jumal tänatud, läheb kõik täie ette, kõik kulub marjaks ära, olgu poolmädanud õunad või hallitanud maasikad, kulunud riided või auklised kalossid, vana rauakolu või koerte näritud kondid.
Ja kui ma süües nõnda maailma jumalikku korda ja seadeldist imetlesin, viirastus mulle äkki, et mina pole kogu oma eluaeg muud näinudki, kui aga puudust ja nälga, ja et maailma valitsebki ainult see. Mõistusega katsusin sellele vastu vaielda, aga ometi tundsin endiselt, et see on nõnda. Lapsest saadik pole ma üldse muud kuulnud, kui aga puudusest ja näljast. Kui ema läks loomadele põhku või heinu ette andma, siis kinnitas isa alati, et andku ta pisut või palju, aga andku nõnda, et puudus kätte ei tule, sest pikk tali on ees. Veel kevadelgi kordas ta, et peab hoidma, sest keegi ei tea, millal loomad hakkavad metsast midagi leidma. Aga kõigest suurest hoidmisest hoolimata tuli kevadeti ometi sagedasti puudus ja nälg kätte, nii et ükski ei teadnud, mis loomadele sõime ette visata. Mullikad pidid nii mõnigi kord külmetanud sohu ajama, kus nad mätastelt ahmisid suure suuga vana kulu ja harvu mustapäid, mis olid siin-seal juba oma pead välja pistnud.
Samuti oli ka inimeste toiduga: ikka räägiti kokkuhoiust, ikka arvestati, et kas jätkub sellest või teisest selle ja selle ajani. Ja ei jätkunud, vaid pahatihti tuli puudus kätte. Muidugi, oli kordi, kus pidutseti, süües ja juues mitmekordselt ning ülearu, aga praegu näib mulle, nagu oleks see sündinud ainult sellepärast nõnda, et valitses alaline kokkuhoid, alaline puudus. Kõik teadsid, et homme, tunahomme peab jällegi nii paljust loobuma, ja sellepärast prassid täna, et saaks korrakski enda õieti täis süüa ja juua. Võibolla kõik need, kes söövad ja joovad maailmas liiga, teevad seda sellepärast, et kardetakse hommist päeva, mis võib tuua kui mitte just nälja, siis ometi puuduse. Täna veel on, täna veel jätkub, sellepärast söögem ja
