Kogu meie liha tuleb mullast, aga muld on alati segatud pisarate ja patuga, seepärast on meie liha alati nõrk ja haletsusväärne isegi enne oma roojasesse algusse tagasi pöördumist. Ja kui meie alati patune õnnetu keha jälle pisaratesse ja põrmu variseb, selle raskus taas kergusega asendub ja pühadus alasti jääb, ei lähe keha patusus mulda ega kasutata seda mõnes teises kehas, vaid elab edasi nagu suur ja pime kindlalt aheldatud elukas, kuni ta lõpuks vabaneb ja oma teravate hammastega mõnda teist hinge ründab.
Ning sellest surmast ei tulene lunastuse taassündi. Kurvale kehale ei tule mingit andestust ning väsinud ja koormatud hingele ei anta ühtki kergendust. Surmale, mis algab esimese ja lihaliku surmaga, järgneb jäädav ja võimendunud täielik surm, milles kõik lõplikult kaob. Aga mis tulu saab inimene neist kasututest asjadest? Seepärast ma palun kõiki kauneid, meeldivaid naisi ja õrnu daame ning ülbeid, tugevaid ja kavalaid mehi, et nad selle üle tõsiselt mõtleksid. Sest mõnusa nautlemise lõpp on üsna kibe ja haletsusväärne. Kogu seda lõppu nähes nutavad ohtralt pisaraid ka need, kes eales enne pole nutnud, sest lõpp on mõru. Ning nende õrnad ja lõhnastatud huuled, mis rõõmuga mett maitsesid ja millele armastusega tugevaid suudlusi suruti, maitsevad vere ja mõru sapi järele. Ja meeldivas ihus põlevad leekidena piitsad. Silmad täituvad pisaratega, veri muutub nõrgaks, ühe niudeid muljutakse, teise külgi murtakse. Ning kogu kehas pole enam kuskil eluvaimu ega kergenduse mõnu, vaid selles toimub põhjalik häving.
Pilt sai valmis ja kuna isand Gian tahtis seda näha, tuli ta Peteri juurde. Naine istus nende vastas ning mängis suure kassiga, sest Peteriga olid nad mõlemad suured kassiarmastajad. Isand Gian küsis: „Kas ma võin selle portree huuli suudelda?” Selle peale puhkesid mõlemad teised valjusti naerma. Isand Gian suudles pilti ning tundis huultel mõru maitset. Ta huuled hakkasid kipitama. „Isand Pietro,” ütles ta. „Seda naist polegi nii meeldiv suudelda, aga ma leian viisi, kuidas sellest mõrust maitsest vabaneda.”
Milline meeletus selle mehe poolt! Sest ta ei teadnud, et kui püha Paulus silmaihast rääkis, ei mõelnud ta üksnes inimese silmi, vaid ka huuli ja kõiki kehaosi, et neid kõiki tuli hoida puhtana ja mageda veega pesta; see mees aga hukkus teadmatusest oma huulte iha tõttu.
Nüüd tuli mees oma naise juurde ning suudles teda äkki. Naine aga, tundes oma huultel vägivaldse surma maitset (sest mees polnud veel oma huuli puhtaks pühkinud), karjatas ja lõi meest suule. Mehele näis see imelik, aga naine jätkas tema peale karjumist ja sõimas teda igasugu ränkade sõnadega ning palus armukeselt oma suudeldud suule mingit ravimit tuua. Tema mees tahtis tal ümbert kinni võtta ja teda emmata. Kuid naine karjatas, nuttis veelgi ägedamalt ja teatas talle, et on mürgitatud. Siis võttis Peter naise kurvalt oma käte vahele ning lausus: „Kuna sind, mu armsam ja kehalise rõõmu allikas, ähvardab kindel ja julm lõpp minu süü läbi, olen ma otsustanud, et ei oota nuttes sinu matust, vaid jään ka pärast surma sinu sõbraks kogu selle armastuse ja vähese arukusega, mis minus on. Seepärast ära karda, sest ma hoolitsen selle eest, et kõik naiste truud armastajad meie eest palvetaksid.” Nii häbitult kaval oli see mees, et oskas oma andestamatut pattu meeldivaks pöörata; kuid kahtlemata oli Jumal oma piiritu tarkusega tema tühja tõotuse juba ettekätt vääranud.
Isand Giani valdas säärane raev, et ta oleks nad mõlemad sealsamas tapnud, kuid mürgi tõttu, mis tema kehas mõjuma hakkas, et suutnud ta mõõka tupest tõmmata ning nii needis ta neid vihaselt ja suri peagi.
Naine aga, kibedasti nuttes ja armukest käsivarte ja kehaga emmates, kuid huuli temast eemal hoides, heitis samuti hinge. Ta tegi seda vähimagi teeskluseta, nagu sureb naine, keda juhib teda häbitult vallanud jäägitu armastus. Kui see kõik peagi teatavaks sai, lõigati pilt tükkideks ja põletati, aga selle looja võeti kinni ja poodi suure rahvahulga nähes; see oli kogu palk, mida Peter oma hea maali eest sai. Seepärast võib arvata, et see kunstiliik pole Jumalale üldsegi meele järele, välja arvatud siis, kui seda vooruslikult viljeldakse ning üksnes pühapiltide maalimiseks kasutatakse.
„Ja kui see lugu lõppes,” ütleb „Triameroni” enda autor, „puhkesid kõik endisest valjemini naerma, sest nad mõistsid hästi, et isand Vittore oli väga hea maalikunstnik, aga lodevate eluviisidega mehena polnud ta eriti jumalakartlik.”
DANTE GABRIEL ROSSETTI
Org õunapuuaias
Teised räägivad mulle, et magades võib näha mitmesuguseid unenägusid, aga mina olen kogu elu näinud vaid ühte und.
Ma näen kitsast orgu, mille nõlvad tõusevad sügavast kuivanud jõe põhjast ja mõlemad nõlvad on kaetud metsõunapuudega. Kõige suurema puu otsas, okste hargnemiskohal seisab kaunis kuldsete juustega naine ja laulab, üks valge käsivars puuoksale toetatud, teises käes erepunane õun, nagu tahaks ta seda nõlvalt laskujale ulatada. Tema jalgade ees moodustavad puud järjest tihedama rägastiku ning ulatuvad mõlemast küljest üle sügava oru, org ise aga on täis meeste surnukehi.
Surnukehad lebavad hunnikus okste varjus, käes naise õunad, millest nad on kord hammustanud; mõnest mehest on jäänud vaid vanad luud, mõned näivad olevat alles eile surnud. Naine seisab orus lebavate meeste kohal, laulab oma igavest laulu ja pakub jätkuvalt õunu.
See unes nähtud paik pole mulle võõras. Ma tean seda kitsast orgu, see on mulle tuttav juba lapsepõlvest, ning olen kuulnud lugusid meestest, kes, sireenist lummatud, seal on surnud.
Ma kõnnin sealt sageli mööda ja vaatan seda, nagu vaataksin oma valitud hauakohta. Ma ei näe midagi, kuid tean, et see tähendab minu surma. Need õunapuud ei erine teistest, ning mul on nendega seoses mingid lapsikud mälestused, ehkki mind hoiatati selle paiga eest.
Seda naist näeb mees üksainus kord ning seda üksnes siis, kui läheduses pole kedagi, pärast seda aga ei näe seda meest enam keegi.
Kord, kui ma jahil olin, jälitasid mu koerad hirve sellesse orgu, hirv põgenes ja lömitas selle puu all, kuid koerad hoidsid temast eemale. Kui ma lähemale läksin, vaatas hirv mulle otsa, otsekui oleks tahtnud mulle öelda: „Selles paigas sured sina, aga kas sa tahad siin ka teisi tappa?” Mulle tundus, nagu oleksid ta silmad minu hinge peegel, ning ma kutsusin koerad ära. Nad järgnesid mulle rõõmuga ja me lasksime hirvel põgeneda.
Ma tean, et ma pean sinna minema, seda laulu kuulama ja õuna võtma. Ma võtan osa noorte rüütlite mängudest; ma olen juhatanud meie vasalle ning hästi võidelnud. Kuid kõik näib olevat nagu unenägu, välja arvatud see, mida üksnes mina näen. Aga kes teab? Ehk on nende meeste hulgas veel mõni hukkumisele määratu, kes vaikib nagu minagi? Me ei kohtu seal orus, sest sinna läheb iga mees üksinda, kuid oru põhjas kohtume üksteisega ja siis ehk saame seda teada.
Iga mees, kelle sireen on välja valinud, näeb, kus ta ka elab, sama und, mõnda tuttavat paika, ning kui aeg selleks kätte jõuab, kohtab seal seda naist. Aga kui mees sinna orupõhja langeb, võtavad teda seal pidulikult vastu naise surnud kogu maailmast, sest kõik pühitsevad tema võitu. Kas mõne mehe hing elab väljaspool tema surnukeha? Või on meeste hinged nende surnukehades vangis ja sireeni meelevallas kuni viimse kohtupäevani?
Meid oli kümme venda. Üks neist on juba sinna läinud. Kord ootasime teda tagasi ühelt piiriäärselt röövretkelt, kuid tema mehed tulid tagasi ilma temata. Ta oli teatanud neile, et läheb otsima oma armsamat, kes pidi talle ühte teist teed pidi vastu tulema. Kuid peagi kohtasid nad tema armsamat, kes tema järele päris; ning nad otsisid teda asjatult kogu päeva. Kuid öösel ärkas venna armsam unest, läks sireenioru äärde ning märkas seal venna kiivrit ja mõõka. Hommikul hakati tütarlast otsima ja ta leiti sealt surnuna.
Minu armsamale, minu kallile kihlatud mõrsjale polnud keegi
