ütlesin ma.
„Ja ma tean, et see pole ainult selleks, et mind õnnelikuks teha,” lisas ta pisut kaitsval toonil. Arvan, et mu varasem vihje, et David püüaks ette kujutada ebasiirast naist, pani temas mingid keeled helisema. „Ma valdan seda asja päris hästi. Ta tekitab minus hea enesetunde ja ma tean, et ta tahab mind. Tahad sa veel midagi teada?”
Ilmselt mitte.Tahtsin hoopis lausa sadistlikult tema grandioossuse mulli purustada. Tahtsin selle tegelikult kaikaga tükkideks peksta nagu piñata1. Aga ma teadsin, et nii ei saa ühegi patsiendiga terapeutilist suhet rajada, eriti veel niisugusega, kellel on nartsissistlikud kalduvused. Ta polnud võimeline nägema naises tõelisi väärtusi ja see tekitas minus solvumist, ning õigustatult, sest sedasorti dehumaniseerimine on igasuguse seksuaalse pahatahtlikkuse tuum. Tundsin tahtmist sellega võidelda, kuid mitte kaikaga, vaid pigem Davidit aidates. Kavatsesin kasutada oma suhet temaga selleks, et luua naisest uus ja teistsugune emotsionaalne ettekujutus.
Selleks et panna David autentsematele tundmustele avanema, tuli mul tegeleda tema nartsissismiga. Püüd eneseimetleja kärarikkale kaitsemehhanismile rammiga kallale minna ainult võimendab tema uhkeldamist. Selle asemel tuli mul need omadused, mida David endas nii edevalt hindas, talle tagasi peegeldada, näidata talle, et ma saan aru küll, miks ta nii fantastiline mees on. Selle triki abil saan panna nartsissisti endast lugu pidama. Kuid see oli raske, sest ma olin sunnitud tunnistama Davidi kohta tõtt, mida eelistasin mitte näha. Ta rikkus fantaasiapilti, mis mul meeste kohta oli: et nemad on viktoriaanlikust kosimistaktikast sama huvitatud kui mina. Selle asemel lasi ta mu romantilise mulli vastu taevast oma matslike sõnadega, mis tundusid nagu barbarite rüüstav sissetung, taandades mu kõrged ideaalid vulgaarsusteks ja kehaosadeks. Ta nägi naisi saakloomana. Kui ta oleks saanud need baaridest koju veetud naised täis toppida ja trofeena seinale riputada, oleks ta seda arvatavasti teinud.
Tõtt tunnistades polnud Nikki tulise loomuse tunnustamine tüdrukuga üldse seotud. See oli ühepoolne akt. David oli esitanud seisukoha hoopis iseenda suhtes. Nikki füüsilised mõõtmed kajastasid midagi Davidi minapildi kohta. Tüdruku „huilgamine, vingerdamine ja orgasmid” andsid Davidile teada, et tema on voodis hea; et tema suudab naisele mõnu pakkuda, ja et tema on seetõttu ihaldusväärne. Endaga rahulolus pole midagi halba, kuid Nikki tundus sellest võrrandist täiesti välja jäävat. Ta oli lihtsalt seksuaalselt stimuleeritud ja heade häälepaeltega publik Davidist rääkivas etenduses. See oli ego töö – minu silmis pole ego muud kui suur inimeste eraldaja.
Ja siin peitub kõigis inimsuhetes ka ohtlik tasakaal iseenda ja teiste vahel. Kujuta ette skaalat, mille ühes otsas koheldakse romantilist partnerit objektina, kes rahuldab kõik kaaslase vajadused – see on umbes nagu ema ja imiku suhe. Teises otsas ollakse aga võimeline tunnustama oma kallimat reaalse inimesena, kellel on oma vajadused, ja ideaaljuhul valitseb siin andmise ja saamise vahel tasakaal.
Mulle tundus, et David veetis oma aega skaala objektipoolses otsas, keskendudes sellele, kuidas pälvida kõlblikuks tunnistamist, ja tehes seda pidevalt. Ta tundis end juubeldava või kurvana, tunnustatud või väärtusetuna, alati seisundis, kus ta reageeris sisemisele vajadusele koguda enda kohta võimalikult palju positiivseid kinnitusi, pidades seda eksikombel armastuseks. Tema jaoks oli andmine naiste asi, ema Theresa tüüpi inimeste ja lollide asi. Hakkasin tähele panema, et paljud inimesed hoiavad vaikimisi alal samasuguseid ootusi. Kui see neile aga otsesõnu välja öelda, näivad nad üsna raevununa. Püüdsin ette kujutada, kuidas see näeks välja lepinguna, mis paarisuhte alguses sõlmitakse. Arvan, et umbes nii:
Ma tahan teha seda, mida ma tahan ja millal ma tahan. Ma tahan, et sa oleksid kogu aeg see, kes ma tahan. Tegelikult oled sa minu pikendus. Ma tahan, et sa annaksid mulle seda, mida ma vajan, täpselt siis, kui ma seda vajan. Ma ei peaks sinult seda küsima ega sulle ütlema, kuidas seda teha. Tahan, et sa annaksid mulle tingimusteta armastust. Garanteeritult. Lakkamatult. Ma tahan, et sa oleksid mu päästja, minu isiklik Jeesus, mu emme või issi. Ja kui sa seda ei tee, siis ma solvun! Ma võin isegi sind petta või su maha jätta, sest minu vajadused peavad kogu aeg rahuldatud olema.
P.S. Sinu vajadustest ei taha ma midagi kuulda.
Nüüd kujuta ette, kuidas sind sellega esimesel kohtingul kurssi viiakse. Inimestesse nagu objektidesse suhtumine on nartsissismi põhijoon, fenomen, mis on paarisuhetele nii kahjulik, et peaksin selle selgitamiseks veel veidi aega võtma. Kuigi mõistet „nartsissism” kasutatakse paljude meeste kohta, kes on selle ära teeninud ja kes pole seda ära teeninud, ja kuigi ma ise kasutan seda mugavuse huvides samuti, siis indiviidide kõikehõlmava sildina see mulle tegelikult ei meeldi, sest kliinilisena ilmutavad seda kalduvust vaid vähesed patoloogilised inimesed. Igapäevaelus on nartsissism pigem meeleseisund, maailmanägemise moonutatud viis, teatud laadi lühinägelikkus, mille kaudu maailma isiklike ootuste, tõekspidamiste ja ihade kaleidoskoobis töödeldakse – ja ükski neist ei põhine objektiivsel reaalsusel. Kõige valdavamas ja arvatavasti kõige hävitavamas vormis kannab nartsissist silmaklappe, mis välistab tema võime teisi näha, välja arvatud iseenda ja oma vajaduste kontekstis. See kahjustab teda, sest ilma teiste nägemise võimeta hakkavad inimesed üksteist objektifitseerima.
Teatud määral teeme me kõik seda ja nüüdisaegsetes paarisuhetes on see võtnud lausa katku vormi. See on iseenda armastamise vastand – see on iseendasse lõksujäämine.
David mitte üksnes ei suutnud teisi näha, vaid ta pidi lisaks neist ka parem olema. Sedalaadi nartsissism on minatunnetus, mis on konstrueeritud ümber vajaduse olla eriline või teistest ülemal. Kõiki teisi nähakse hierarhia kontekstis. Nad asuvad kas sinust ülal- või allpool, kusjuures peas käib pidev kalkuleerimine. Võimust võtavad sellised ettekirjutused nagu „ma pean olema rikas”, „ma pean olema ilus”, „ma pean olema parim kõiges, mida ma teen”. Isegi kui inimene on reaalsuses tõesti kõrgsuutlik saavutaja, elab seda tüüpi nartsissist illusioonis, sest selle püüdluse all asuvat tunnustusevajadust pole iroonilisel moel võimalik iial rahuldada. Kui ta selle tajutud ülimusliku positsiooni saavutabki, siis tegelikult ta eraldab end teistest.
Nii et jah, meis kõigis on inimsuhetes pisut nartsissismi. Võta või minu enda romantilised armastusfantaasiad: ma objektifitseerisin mehi, kuid ma ei teinud neist seksiobjekte, vaid armastuseobjektid.
Davidi jaoks seisnes mingi osa probleemist selles, et kui inimese ego on nii lihtne võimendada, nagu see temasarnase eduka kuti puhul on, siis võib ego toitmise mõnu olla nii väestav, et sellest pole mingit sundust loobuda. Sain aru, et David ei suutnud tunnustada isegi oma suhteliselt rahuldustpakkuvat suhet Nikkiga. Ma pidin tegema nii, et ta hakkaks uurima, miks tal oli vaja õhtuti naisi jahtida. Davidi nartsissism oli võimu ja turvalisuse paik. Mul tuli sinna sisse pääseda. Seekord palju pehmemal toonil.
„Ma tahan loota, et sa saad aru, et ma esitan karme küsimusi ainult selleks, et aidata sul ennast avastada,” ütlesin ma, kui me järgmine kord kokku saime. Jututeemaks oli endiselt Nikki.
„Ma pole sellega harjunud,” ütles ta, õlad äkitselt kössi vajunud. „Ma tunnen end paljastatuna ja ma vihkan seda. Pigem säilitaksin kontrolli asjade üle.”
„Sa ütled, et armastad Nikkit, aga kuidas sa armastust oma kehas tegelikult tunned, kui te koos olete?”
„Ma ei tea,” ohkas ta. „See on kusagil seal.” Davidi käeviibe hõlmas ta lauba ette jäävat tühja ruumi. Tema jaoks oli armastus abstraktne kontseptsioon, millel puudus sisikondlik komponent. Armastus oli kehatu. Olin sellega varemgi kokku puutunud ja see asi alarmeeris mind: miks näevad inimesed nii palju vaeva armastuse tundmisega?
„Kas on võimalik, et sinu vajadus suhet kontrollida ja haavatavust vältida blokeerib su võime armastust kogeda?” panin ette.
„Mis sa sellega silmas pead? Ma armastan oma tüdrukut.”
„Nii
