pole minu süü. Säärased ummikud röövivad mult terve varanduse,” vastas juht, ise lootes, et reisija kannatamatus ei pane teda jootraha unustama.
O’Neill hüppas tänavale, pistis juhile rahatähe pihku ja lipsas mootorratta eest kõrvale, kiirustades striptiisibaaride ja Hiina restoranide eest läbi, kuni jõudis kitsale, justkui mõnest Dickensi romaanist pärit põiktänavale, kus kõrgusid prügihunnikud. Ta pressis end plastikaadist prügikottide ja pappkastide vahelt läbi ning alustas sörki. Kehaline vorm polnud kiita ning rinnus hakkas pitsitama, kuid õnneks polnud tal enam kaugele minna. Dean Streetile jõudes pööras ta vasakule ning lipsas saja jardi pärast ühte neist Soho kangialustest, mis paljudel kahe silma vahele jääb, kui nad lõbuotsingutele keskenduvad või liiklusega rinda pistavad. Kangialune avanes väikesele õuele, igast küljest ümbritsetud tillukestest töökodadest ja garaažidest, mis asusid vanades viktoriaanlikes laohoonetes. Õu oli tühi ja hämar. Tema sammud kajasid munakividelt vastu, kui ta kiirustas õue kõige kaugemas ja süngemas nurgas asuva rohelise ukse poole. Ta peatus vaid korraks, et ringi vaadata, enne kui sisse astus. Ta ei koputanud.
Vähem kui kolme minuti pärast ilmus ta uuesti välja. Ta ei vaadanud ringi, vaid kiirustas Dean Streeti rahvahulkade suunas. Mida iganes ta siit ka otsis, nähtavasti polnud see seks.
Smithi väljakul asuva partei peakorteri telliskivifassaadi taga, Püha Johannese kiriku lubjakivist tornide vastas, valitses kummaliselt vaoshoitud õhkkond. Möödunud nädalatel kees siin pidev sagin, kuid valimispäevaks oli enamik parteisõduritest juba kadunud, naastes oma valimisringkondadesse, neisse poliitikamaailma välipostidesse, et veel viimaseid pooldajaid värvata. Tol hilisel tunnil viibis enamik kohalejäänutest varajasel õhtueinel lähedalasuvates restoranides või klubides, üritades enesekindlat muljet jätta, kuid reetes end viimaste kuulujuttude arutamisega valimisosaluse, arvamusküsitluste ja kriitiliste enamuskohtade teemal. Vähestel oli söögiisu ning peagi lonkisid nad tagasi, tehes endale teed läbi üha suureneva pealtvaatajate hulga politseikordonite taga, astudes mööda söestunud öölaste kerkivatest kuhjadest.
Nende viimaste kuude jooksul olid kabinetid ülerahvastatud, palavad ja uskumatult korratud, kuid homsest peale on kõik teisiti. Valimised on muutuste ja inimohverduste aeg. Nädalavahetuseks, tulemusest hoolimata, on paljud oma ametist ilma, kuid sisuliselt kõik neist ihkavad tagasi tulla, et võimu tissist imeda. Kuid praegu polnud muud peale lõputu ootamise.
Big Ben lõi kümme. Nüüd on kõik läbi. Valimisjaoskonnad on suletud ja mingid edasised kaebused, selgitused, rünnakud, vihjed, laimukatsed või kohutavad möödapanekud ei saa enam tulemust muuta. Kui vana kellatorni viimane löök õhtusse hajus, surusid vähesed kohalviibivad parteitöötajad vaikides üksteisel kätt, tunnustades nii tehtud tööd. Usurituaali käigus, mis oli aset leidnud juba nõnda paljudel varasematel õhtutel, siirdus nende tähelepanu nüüd teleekraanidele, kust kõlas Sir Alastair Burni tuttav hääl. Ta ilmus sinna nagu taastulnud Mooses, rahustava hääletooni ja punetavate põskedega, hallid voogavad juuksed piisavalt taustavalgust peegeldamas, et pea ümber nimbust moodustada.
„Tere õhtust,” alustas ta pehmelt voolava häälega. „Valimiskampaania on läbi. Mõne sekundi eest sulgesid tuhanded valimisjaoskonnad kogu maal oma uksed ning me ootame nüüd rahva otsust. Esimesi tulemusi on loota kolmveerand tunni pärast. Peagi tulevad eetrisse otseintervjuud peaminister Henry Collingridge’iga tema Warwickshire’i ringkonnas ning opositsioonijuhiga Lõuna-Walesis. Kuid esmalt ITN-i eksklusiivne hääletusjärgne arvamusküsitlus, mille viis tänaste valimiste ajal läbi Harris Research International saja viiekümne kolme valimisjaoskonna ees üle kogu riigi. See ennustab järgmist …”
Riigi kogenuim uudisteankur avas enda ees lebava koguka ümbriku, tehes seda sellise lugupidamisega, nagu sisaldaks see tema enda surmatunnistust. Ta tõmbas sealt välja suure kaardi ja heitis sellele pilgu. Ta tõstis taas pilgu, ei liiga kiiresti ega liiga aeglaselt, ning vaatas uuesti kaamerasse, hoides oma kolmekümnemiljonilist kogudust kindlalt pihus, neid leebelt õrritades. Ta oli selle hetke ära teeninud. Kahekümne kaheksa televisioonis töötatud aasta ja üheksandate üldvalimiste järel oli ta teada andnud, et need jäävad tal viimasteks.
„ITN-i eksklusiivse küsitluse ennustusel – ja ma rõhutan, et tegu on ennustusega, mitte tulemustega – saab …” Ta vaatas uuesti kaarti, justkui kontrollides, et ei lugenud valesti.
„Ütle juba, sa vana peer!” võis kuulda üksikut häält kuskilt Smithi väljaku hoone sügavusest, teisalt kostus enneaegse juubeldamise kinnitusena šampanjapudeli korgi paukumist, kuid üldiselt valitses pühalik vaikus. Siin tehti ajalugu ja nemadki saavad selle osaks. Sir Alastair vahtis neile otsa, lasi veel südametukse jagu oodata.
„… valitsus kolmekümne nelja kohalise enamusega tagasi valitud.”
Kogu hoone näis vappuvat, kui seest kostus kergendusega segatud võidumöire. Kurat ja põrgu, kolmkümmend neli! See oli võit, ning elu ja surma peale mängides loeb vaid see, mitte mängureeglite kohaselt talitamine või edu suurus. Hiljem on aega kainelt analüüsida ja lasta ajalool hinnanguid anda, aga kuradile see ajalugu – praegu piisab sellestki, et jäime ellu. Igas nurgas võis märgata rõõmu- ja väsimuspisaraid, energia vabanemist, mis mõne jaoks oli pea sama hea kui orgasm ning paari vana kala hinnangul isegi märksa parem.
Ekraan jagunes pooleks, et näidata parteijuhtide reaktsioone kõlanud ennustusele. Collingridge’i võis näha tunnustavalt noogutamas, tema naeratus küll mitte päris rahulolev, samas kui tema vastase lai irve ja pearaputus andsid vaatajatele märku, et opositsioon pole veel alla andnud. „Ootame ja vaatame,” paistis ta triumfeerivalt lausuvat. Siis liikusid tema huuled taas, öeldes midagi, mida huulteltlugejad hiljem kõmri keeleks pidasid. Kaks sõna, mõlemad väga kohatud.
„Pask!” kisas Preston, heljuvad juuksed silma kippumas, paljastades tema särava pealae saladused. „Mida vittu nad teinud on?” Ta vahtis oma katastroofiks kujunenud esimest väljaannet ning asus vihaselt märkmikku kritseldama. „Valitsuse enamus poole väiksem!” katsetas ta. See rändas prügikorvi.
„Tulemus endiselt ebaselge,” soovitas Mattie, üritades rahulolu varjata.
„Collingridge võitis napilt,” üritas toimetaja taas.
Kõik lendasid prügikorvi.
Ta vahtis paaniliselt abi ja inspiratsiooni otsides ringi.
„Ootame,” soovitas Mattie. „Esimeste tulemusteni on vaid pool tundi.”
NELJAS PEATÜKK
Partei reklaamiagentuuris algas pidu juba enne esimeste tulemuste selgumist. Kõigile positiivselt mõtlejatele omase eneseusaldusega oli Merrill Grant & Jonesi personal juba kolm tundi agentuuri ooteruumis labrakat pidanud, et ajaloo kirjutamisele tunnistajaks olla ja selle iga ilmingut kahelt tohutult teleekraanilt jälgida. Šampanjaojad voolasid, uhtudes alla tohututes kogustes pannipitsat ja Big Maci burgereid, ning ennustused valitsusenamuse drastilise vähenemise kohta lisasid peomeeleolule vaid hoogu. Isegi sel varajasel tunnil oli selge, et kaks viigipuud, mis ooteruumi juba hulga aastaid kaunistasid, ei ela ööd puutumatult üle; näis tõenäoline, et sama võib kehtida ka mitme noore sekretärineiu kohta. Külmema peaga isikud hoidsid end veel tagasi, kuigi eriliseks mõõdukuseks ei paistnud põhjust olevat. Reklaamirahvas pole mõõdukas. Pealegi näitas klient nagunii kõigile eeskuju.
Nagu paljud Dublinist väljarännanud seiklejad oli ka Roger O’Neill kuulus oma kiire taibu, vastupandamatu liialdamisoskuse ja vaigistamatu vajaduse poolest kõiges kaasa lüüa. Tema energia oli nõnda piiramatu ja tema huvialad nõnda arvukad, et keegi polnud päris kindel, millega ta enne parteisse tulekut tegeles – midagi avalike suhete või televisiooni vallast,
