valu ja külma peale; olin ilmselt vales asendis magama jäänud, kael oli täiesti kange. Ennast püsti ajades köhisin ägedalt, hingeõhk täitis jäise toa auruga. Kummalisel kombel tuli telekast TF1 saade „Kalale”; järelikult olin pidanud vahepeal ärkama, või vähemasti niigi palju teadvusele tulema, et puldil nuppu vajutada; mingit mälestust mul sellest küll ei olnud. Öises saates räägiti sägadest, hiigelsuurtest soomusteta kaladest, kelle arvukus on Prantsusmaa jõgedes kliima soojenemise tulemusel kasvanud; eriti meelsasti elutsevat nad tuumajaamade läheduses. Reportaažis püüti heita valgust mõningatele müütidele: täiskasvanud säga võib tõepoolest olla kolm kuni neli meetrit pikk; Drôme’i departemangus olla leitud isegi üle viie meetri pikkuseid isendeid; see on täiesti võimalik. Küll aga olevat nende kalade puhul absoluutselt välistatud röövkalale omane käitumine ja ka suplejate ründamine. Kahtlustav suhtumine sägadesse tundub mingil moel üle kanduvat ka inimestele, kes neid püüavad; sägapüüdjate väikest vennaskonda ei taheta kalastajate suuremas kogukonnas eriti omaks võtta. Nad kannatavad selle all ja saade oli hea võimalus halba mainet kergitada. Gastronoomilisi põhjendusi nad küll ette tuua ei saanud: säga on sõna otseses mõttes söödamatu kala. Kuid tema püüdmine on põnev, ühtaegu nii nutikust eeldav kui ka sportlik tegevus, millel on teatavaid sarnasusi haugipüügiga ning millega võiks kindlasti tegelda rohkem huvilisi. Tegin toas mõned sammud, kuid sooja ei saanud; ma ei talunud mõtet, et peaksin isa voodisse heitma. Lõpuks läksin patju ja tekke tooma ja sättisin ennast kuidagiviisi diivanile magama. Panin teleka kinni kohe pärast „Säga – müüdid ja tegelikkus” lõputiitreid. Pimedus oli tihe ja läbipaistmatu; vaikus samuti.
2
Iga asi saab kord otsa, öö niisamuti. Mind tiris sauruslikust letargiast välja kapten Chaumont’i selge ja kõlav hääl. Ta palus vabandust, et ei jõudnud eelmisel päeval läbi astuda. Pakkusin kohvi. Kuni vesi keema läks, pani ta oma sülearvuti köögilauale ja ühendas selle printeriga. Nii saab ta mulle minu ütlusi enne lahkumist lugeda anda ja minu allkirja võtta; pomisesin nõusoleku märgiks. Sandarmeerial oli liiga palju paberitööd, neil oli raske leida aega oma põhitöö tarvis, milleks on uurimine; nii olin telesaadete järgi aru saanud. Sellega jäi ta agaralt nõusse. See ülekuulamine algas küll kenasti, vastastikuse usalduse õhkkonnas. Windows käivitus vaikse rõõmsa heli saatel.
Isa oli surnud 14. novembri õhtul või öösel. Tol päeval olin ma tööl; 15. novembril samuti. Muidugi oleksin ma saanud autosse istuda, isa tappa ja samal ööl tagasi sõita. Mida ma tegin 14. novembri õhtul ja öösel? Enda teada mitte midagi; mitte midagi märkimisväärset. Igatahes ei mäletanud ma sellest midagi; ometi oli sellest möödas napilt nädal. Mul ei olnud püsivat seksuaalpartnerit ega tegelikult ka lähedasi sõpru; kuidas ma peaksin siis mäletama? Päevad lihtsalt lähevad ja kogu lugu. Vaatasin kapten Chaumont’ile kahetsustundega otsa; oleksin tahtnud teda aidata või talle mingi niidiotsagi kätte anda. „Ma vaatan märkmikust järele,” ütlesin. Ma ei lootnud sealt midagi leida; ometi oli 14. novembri koha peal mobiilinumber ja selle kohal nimi Coralie. Missugune Coralie? See märkmik on mingit jama täis.
„Mu pea on nagu lihtsalt paska täis…” ütlesin blaseerunud naeratusega. „Mina ka ei tea, äkki ma olin mingi näituse avamisel.”
„Avamisel?” Ta ootas kannatlikult, sõrmed mõne sentimeetri kõrgusel klahvide kohal.
„Jah, ma töötan kultuuriministeeriumis. Valmistan näituste ja vahel ka etenduste toetamiseks dokumente ette.”
„Etenduste?”
„Etenduste jah… moodsa tantsu etenduste…” Tundsin ennast täiesti lohutult, häbi voogas minust üle.
„Ühesõnaga, te töötate kultuuri vallas.”
„Jah, just… Võib nii öelda küll.” Ta vaatas mind sümpaatiaga, millesse segunes pisut tõsidust. Ta oli kultuurisektori olemasolust teadlik, häguselt, kuid reaalselt teadlik. Küllap kohtab ta oma töös igasuguseid inimesi; mitte ükski miljöö ei saanud olla talle täiesti võõras. Sandarmeeria on humanismi vorm.
Ülejäänud vestlus kulges enam-vähem normaalselt; olin ühiskonnateemalisi telefilme näinud ja seda sorti dialoogiks valmis. Kas mu isal oli mulle teadaolevalt vaenlasi? Ei, kuid sõpru ausalt öeldes samuti mitte. Nii või teisiti ei olnud mu isa piisavalt tähtis, et tal oleks võinud vaenlasi olla. Kes võis tema surmast kasu saada? No mina muidugi. Millal ma tal viimati külas käisin? Ilmselt augustis. Kontoris pole augustikuus kunagi midagi teha, aga mu kolleegid peavad ära sõitma, sest neil on lapsed. Mina jään Pariisi, mängin arvutis pasjanssi ja teen endale 15. kuupäeva paiku ühe pikema nädalavahetuse; niimoodi ma isal külas käisin. Ah jaa, kas ma sain isaga hästi läbi? Nii ja naa. Pigem mitte, aga samas käisin teda ikka korra-paar aastas vaatamas, asi seegi.
Ta noogutas. Aimasin, et ütluste andmine hakkab lõpule jõudma; oleksin tahtnud veel midagi öelda. Tundsin kapten Chaumont’i vastu irratsionaalset, ebanormaalset sümpaatiat. Ta pani juba lehti printerisse. „Isa oli väga sportlik,” hüüatasin äkitselt. Ta vaatas küsivalt minu poole. „Ma ei tea…” ütlesin lootusetul ilmel käsi laiutades, „ma tahtsin lihtsalt öelda, et ta oli väga sportlik.” Ta pani dokumendi pettunult printima.
Kui olin protokollile alla kirjutanud, saatsin kapten Chaumont’i uksele. Ütlesin talle, et ma saan aru küll, et valmistasin tunnistajana pettumuse. „Kõik tunnistajad valmistavad pettumuse…” vastas ta. Mõtisklesin pisut aega selle aforismi üle. Meie ees laius põldude ääretu igavus. Kapten Chaumont istus oma Peugeot 305 rooli; ta lubas mind uurimisega kursis hoida. Otsejoones üleneja sugulase surma korral antakse riigiametnikele kolm vaba päeva. Seega oleksin väga hästi võinud rahulikult tagasi kulgeda, kohalikku camembert’i osta; kuid sõitsin kohe kiirteed mööda Pariisi.
Viimase vaba päeva veetsin reisibüroodes. Mulle meeldisid reisikataloogid, nende abstraktsus, see, kuidas need taandasid kõik maailma paigad võimalike naudingute ja hindade piiratud jadaks; eriti meeldis mulle tärnisüsteem, mille abil tähistati eeldatava õnnetunde intensiivsust. Ma ei olnud õnnelik, aga ma hindasin õnne kõrgelt ja püüdlesin jätkuvalt selle poole. Marshalli mudeli järgi on ostja ratsionaalne indiviid, kes püüab hinnast lähtuvalt saavutada maksimaalset rahulolu; Vebleni mudel seevastu analüüsib rühma mõju ostukäitumisele (olenevalt sellest, kas indiviid soovib rühmaga samastuda või sellest eristuda). Copelandi mudel näitab, et ostukäitumine erineb vastavalt toote-/teenusekategooriale (igapäevaost, läbimõeldud ost, spetsiifiline ost); Baudrillard’i-Beckeri mudeli järgi aga tähendab tarbimine ka märkide loomist. Mina pooldasin tõtt-öelda kõige enam Marshalli mudelit.
Töö juures teatasin Marie-Jeanne’ile, et vajan puhkust. Marie-Jeanne on minu kolleeg; temaga koos valmistame ette näituseprojekte, töötame kaasaegse kunsti hüvanguks. Ta on kolmekümne viie aastane, tal on sirged blondid juuksed ja helesinised silmad; tema eraelust ei tea ma midagi. Hierarhiaredelil paikneb ta minust pisut kõrgemal; kuid sellest aspektist eelistab ta mööda vaadata, ta üritab osakonnas rõhku panna meeskonnatööle. Iga kord, kui meid külastab mõni tõeliselt tähtis isik – kujutavate kunstide direktoraadi delegaat või keegi ministri nõunikest –, rõhutab ta ikka meeskonna tähtsust. „Ja siin ongi meie osakonna kõige tähtsam mees!” hüüatab ta minu kabinetti sisenedes. „Tema žongleerib raamatupidamisaruannete ja igasuguste arvudega… Ilma temata ei saaks ma sammugi teha.” Selle peale hakkab ta naerma; tähtsad külalised naeravad samuti; või vähemasti naeratavad rõõmsalt. Minagi naeratan, nii hästi või halvasti, kui välja tuleb. Püüan ennast žonglöörina ette kujutada; ehkki tegelikult piisab mulle sellest, et valdan lihtsaid aritmeetilisi tehteid. Kuigi Marie-Jeanne ei tee õieti mitte midagi, on tema töö tegelikult raskem: ta peab olema kursis suundumuste, võrgustike, tendentsidega; kuna tal on kultuurivaldkonna mõistes vastutusrikas ametikoht, võidakse teda pidevalt kahtlustada paindumatuses või koguni suletuses; see on oht, mille eest ta peab ennast kaitsma, ja seda tehes
