ei lähe, siis hiljem ma kahetsen seda. Tahtsin iga hinna eest selle õppejõu seminaridel osaleda.”
„Üsna mõistlik,” ütles Sara. „Aga kuidas teised su otsust Tōkyōsse minna võtsid?”
„Mida nad tegelikult mõtlesid, seda ma muidugi ei tea. Võimalik, et nad olid pettunud. Sest kui mina grupist välja jään, kaob ju osa viie inimese vahel tekkinud algsest ühtsustundest.”
„Ka keemia kaob.”
„Või muutub olemuslikult millekski muuks. Teatava määrani.”
Kui sõbrad aga taipasid, et Tsukuru on kindlalt otsustanud, ei hakanud nad teda tagasi hoidma. Vastupidi, pigem julgustasid teda. Tōkyō oli ju kõigest pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel. Seega sai vajaduse korral iga hetk koju tulla. „Muidugi kui sa oma unistuste kooli ikka sisse saad,” tavatsesid nad naljaga pooleks öelda. Ülikooli sisseastumiseksamite edukaks läbimiseks pidi Tsukuru õppima tõsisemalt kui seni – ei, tõsisemalt kui kunagi varem oma elus.
„Ja mis viiesest grupist pärast keskkooli lõpetamist sai?” küsis Sara.
„Alguses läks kõik üsna kenasti. Olgu siis kevadel ja sügisel pikkade pühade ajal või suvevaheajal ja aastavahetusel – kui vaid ülikoolist puhkust sain, sõitsin kohe Nagoyasse ja tegin kõik, et sõpradega veidikenegi kauem koos olla. Me olime endiselt väga lähedased.”
Tsukuru Nagoyast lahkumise järel jätkas sõpruskond neljase grupina koos käimist, kui aga Tsukuru üle pika aja kodus käis, kogunes viieliikmeline üksus taas (muidugi kui kellelgi oli tegemist ja kohale tulla ei saanud, siis oldi kolme või neljakesi). Neli kodukanti jäänud sõpra võtsid Tsukuru vastu, nagu polekski aega mööda läinud. Vähemalt Tsukuru poole pealt vaadatuna ei olnud sellist tunnet, et varasem õhustik kuidagi muutunud oleks või et nende vahele oleks tekkinud mingi silmale nähtamatu lõhe. Selle üle oli tal muidugi ainult hea meel. Nii ei muretsenud ta ka sellepärast, et tal Tōkyōs ühtegi sõpra ei olnud.
Sara vaatas silmi kissitades Tsukurut ja küsis siis: „Kas sul siis Tōkyōs sõpru ei tekkinud?”
„Mul ei õnnestunud kellegagi sõbraks saada. Miskipärast…” meenutas Tsukuru. „Ma pole kunagi olnud teab mis suhtleja tüüp, samas, päris nelja seina vahele ma end ka ei sulge. See oli mul esimene kord elus omapead elada ning mul oli vabadus teha, mida tahan. Ses mõttes sain võrdlemisi mõnusalt päevi mööda saata. Tōkyōs on kogu linna kattev raudteevõrgustik ja lugematul hulgal jaamu – ainuüksi juba nende kõigi ülevaatamine võttis oma aja. Käisin erinevates jaamades, uurisin nende konstruktsiooni, visandasin need lihtsal moel üles ning tegin silma jäänud asjadest märkmeid.”
„See võis päris tore olla,” ütles Sara.
Ülikoolipäevad ise siiski nii põnevad ei olnud. Üldainete hulgas oli erialaloenguid vähe, enamik loenguid olid keskpärased ja igavad. Kuna aga Tsukuru oli ülikooli sissesaamise nimel kõvasti vaeva näinud, osales ta pea kõikidel loengutel. Lisaks õppis ta innukalt saksa ja prantsuse keelt ning käis ka inglise kõnekeele tunnis. Ta avastas – endalegi üllatuslikult –, et tal on keelte peale annet. Kuid ühtegi inimest, kes oleks temas isiklikku huvi äratanud, Tsukuru ümber ei olnud. Võrreldes värvika ja põneva nelikuga, kellega ta keskkooli ajal ringi liikus, puudus teistes elavus, kõik näisid monotoonsed ja isikupäratud. Ta ei kohanud kordagi kedagi, kellega oleks tahtnud tihedamalt läbi käia või pikemalt juttu ajada. Seepärast veetis ta enamiku ajast Tōkyōs üksi. Tänu sellele luges ta rohkem raamatuid kui varem.
„Kas sul kurb ei olnud?” küsis Sara.
„Eks ma üksik olin. Aga kurb otseselt mitte. Samas, tollal võtsin seda pigem kui loomulikku seisundit.”
Ta oli veel noor ja maailma asjadest suurt midagi ei teadnud. Tōkyō oli tema jaoks uus paik ning erines suuresti sellest keskkonnast, milles ta seni oli elanud. Seda erinevust oli rohkem, kui ta oli osanud ette aimata. Linna mõõtmed olid hiiglaslikud ning selle sisu äärmiselt kirju. Valikuvõimalusi oli liialt palju, inimesed rääkisid veidral moel, aeg liikus halastamatult kiiresti. Seepärast ei suutnud Tsukuru ümbritseva maailmaga kuidagi tasakaalu saavutada. Õnneks oli tal sellistel hetkedel alati koht, kuhu pageda. Piisas tal vaid Tōkyō jaamast shinkansen’ile istuda ning juba poolteise tunni pärast oli ta „kohas, kus valitses häirimatu harmoonia”. Seal voolas aeg rahulikult ning ees ootasid sõbrad, kes teda soojalt vastu võtsid.
„Aga kuidas hetkel sinuga lood on? Kas sa oled ümbritseva maailmaga tasakaalu saavutanud?” uuris Sara.
„Olen praeguses firmas töötanud juba neliteist aastat. Töökoha suhtes mul midagi halba öelda ei ole ja töö sisu on mulle ka meelt mööda. Kolleegidega saan samuti hästi läbi. Olen mitme naisega suhetes olnud. Lõpuks ei tulnud küll miskit välja, kuid selleks oli erinevaid põhjusi olnud. Kõik ei olnud minu süü.”
„Seega oled üksi, aga mitte üksildane.”
Aeg oli alles varajane ja nad olid ainsad kliendid. Klaveritrio esitas vaikselt džässi.
„Küllap,” ütles Tsukuru pärast väikest kõhklust.
„Aga enam sul kohta, kuhu tagasi minna, ei ole, ega? Kohta, kus sinu jaoks valitseb häirimatu harmooniline sõprus?”
Ta mõtles korraks selle üle, kuigi erilist vajadust selleks polnud. „Enam sellist paika ei ole,” vastas Tsukuru vaiksel häälel.
Selle koha haihtumisest sai ta teada ülikooli teise aasta suvel.
2
See juhtus ülikooli teise aasta suvevaheajal. Tazaki Tsukuru elu muutus tol suvepiiril täiesti. Otsekui oleks järsku mäeseljandik oma taimestiku täielikult välja vahetanud.
Nagu ikka, pakkis ta kohe, kui ülikoolis vaheaeg algas, oma asjad (palju neid just ei olnud) ja istus shinkansen’ile. Korraks Nagoya vanematekodus hinge tõmmanud, helistas ta oma neljale sõbrale, kuid ei saanud kellegagi neist ühendust. Kõik olid kodust ära. Küllap olid nad neljakesi kogunenud ja kusagile välja läinud, arvas Tsukuru. Ta jättis kõigile koju teate, läks seejärel üksi linna peale jalutama ning käis aja surnukslöömiseks äritänava kinos vaatamas filmi, mida ta tegelikult vaadata ei tahtnud. Hiljem, pärast seda, kui ta oli perega koos õhtust söönud, proovis ta uuesti oma neljale sõbrale helistada. Keegi neist ei olnud veel koju tagasi jõudnud.
Järgmise päeva ennelõunal helistas ta uuesti, kuid ikka ei olnud kedagi kodus. Ta palus perekonnaliikmel edasi öelda, et kui sõber koju tuleb, siis helistaks temale. Selge, annan teate edasi, ütles telefoni vastu võtnud pereliige. Ent vastuvõtja häälekõlas oli midagi, mis Tsukurut häiris. Eelmisel päeval ta seda ei märganud, kuid nüüd tundus hääl kuidagi veider. Talle jäi mulje, nagu ei tahetaks miskipärast temaga vestelda. Tundus, nagu tahetaks kõne võimalikult kiiresti lõpetada. Eriti külmana kajas Shiro vanema õe hääl. Tsukuru oli Shiro vanema õega seni ikka hästi läbi saanud (ta ei paistnud küll nii silma kui temast kaks aastat noorem õde, kuid oli ikkagi kaunis naine) ning tavaliselt viskas ta, kui Tsukuru Shirole helistas, võimaluse korral ikka mõne nalja. Või vähemalt tervitas soojalt. Seekord aga katkestas ta ilmselge vastikustundega kõne kiiresti ära. Pärast seda, kui ta oli kõigi nelja koju helistanud, tundis Tsukuru end kui mingi eriti paha haigust tekitava bakteri kandja.
Küllap pidi midagi juhtunud olema, mõtles Tsukuru. Tema äraoleku ajal pidi juhtuma midagi, mis pani teised temast eemale hoidma. Midagi kohatut, midagi ebameeldivat. Kuid ükskõik kui palju ta ka poleks oma pead vaevanud, ei suutnud ta välja mõelda, mis see oli või mis see üldse
