peale, nagu kardaksid nad, et mõni neist kinni hakkab; südamekesed värisevad, väikesed kehad kipuvad lõdisema, kuid siiski tahetakse kõigest hingest, et jutustaja edasi heietaks ja kord-korralt ikka põnevamaks, salalikumaks ja hädaohtlikumaks oma kujutustes muutuks.
„Mispärast pidi ta seda tegema?“ küsis Otto, õele vastuseks.
„Mis hullu juttu sa nüüd ajad,“ sõnas vanamees tõsiselt.
„Eks sa räägi siis,“ käskis Gustav nagu meelepahaga. Ta oli natukese aja eest jutuajajate juure astunud.
„Mis seal rääkida… paari sõnaga võib ära öelda.“
„Noh, siis ütle,“ käskis Gustav. „Kas on vähe asju, mida inimene unes või poolilmsi näeb, mis sest siis on,“ lisas ta juure.
„Seda ütlen mina ka,“ vastas Otto; „siiski on see huvitav: siin tehakse midagi, ja mina näen seda Ivangorodis. Näen, kudas ta puunuiaga pähe lööb, kudas Kaarel maha kukub, talle nöör kaela pannakse ja ta üles tõmmatakse. Pärast pöörab lööja näo minu poole, ja ma tunnen ta selgesti ära…“
„Kes ta oli?“ küsis Juuli väriseva häälega.
„Waariku Priidik.“
See tuli nii ootamata, et isegi vana Madis üles tõusis ja piibu käest maha laskis kukkuda. Juuli muutus surnukahvatuks. Emal liikusid huuled, nagu ütleks ta midagi.
„Mis sa ometi lorised!“ ütles Gustav vennale.
„See on tõsi, ma nägin selgesti, ja ma tunnen ju ometi Priidikut väga hästi.“
„See on vast imelik lugu,“ sõnas Madis.“ Kudas on see ometi võimalik?“
„Ma ei tea,“ vastas Otto.
„Ja nägid siiski?“ päris Juuli.
„Selgesti.“
„Issand, halasta küll! Mõrtsukas!“
„Kes on mõrtsukas?“ küsis Gustav.
„Priidik,“ vastas Juuli.
„Kes seda ütleb?“
„Sa kuulsid ju ise… Otto.“
„Lollus, niisugust lori ei tohi teie kuskil rääkida; mõni teab, mis sest veel välja võib tulla.“
„Jumal hoidku selle eest,“ rääkis Eeva, „see on hirmus!“
„See on ju tühine asi…“
„Aga kudas võis Otto seda näha; pidi ju ikkagi midagi olema,“ seletas Juuli.
„Midagi olema, midagi olema… Mis seal siis pidi olema või mis seal võis olla? Ehk oleks seal mõni teab mis olnud, Otto poleks seda ikkagi näha võinud. Mõtle ometi, kui kaugel ta oli!“
„Aga ma nägin ju selgesti, pealegi punkt sel ajal, kui teie kirjutamise järele lugu pidi sündima.“
„Sa olid sel ajal vist haige,“ vastas Gustav, ja sellepärast ei mäleta sa enam, kudas lugu oli.“
„Mäletan väga selgesti…“
„Aga hoia, et sa kuskil mujal sellest ei räägi,“ ütles ema paluvalt.
„Kui küsitakse, siis räägin,“ vastas Otto.
„Küsitakse… Kes küsib, kes teab küsida? Kaarel magab maamullas ja sellega on lugu lõpetatud. Või pole see ükskõik, kas ta mõni aasta varemalt või hiljemalt siit ilmast lahkus. Joodik oli ta terve oma eluaja.“
Juuli vaatas nende sõnade juures valusa pilguga venna peale ja vastas emale:
„Ta jättis ju meil joomise maha, ei võtnud enam tilkagi. Nõnda elas ta juba kolm aastat.“
„Noh, sinul on tast ikka kahju olnud,“ vastas Gustav; „käisid ju mitu aega punaste silmadega peale ta surma ringi. Käid ehk teise haualgi veel!“
„Mis siis, kuigi käin, teisi käijaid tal ju ei ole. Pealegi on ta haud surnuaia taga kraavis, sinna ei söanda keegi minna.“
„Imelik, kudas tüdrukutele närused ja joodikud mehed nii meeldivad, naisena ei taha nad aga meestele viina tilkagi lubada.“
„Tüdrukutele meeldivad ainult need joodikud, kes viina jätavad,“ vastas Juuli juba vihaselt.
„Juba hakkate jällegi,“ hädaldas ema; „jätke ometi surnu rahule, kuigi õpetaja teda matma ei tulnud.“
Jutt kaldus nüüd teiste asjade peale. Kõik hoidsid nagu hirmuga endisest jutuainest eemale. Temas nähti midagi koledat ja kardetavat. Pealegi polnud meeletuletatud päevad Nava pererahvale sugugi lõbusad. Ümberringi lagunesid sulase surma puhul kõiksugused jutud laiali. Et ta eluküünal just veskis kustus, siis oli isegi märgata, et inimesed enam Navale veskile ei tahtnud tulla. Kõigile oli Nava veski õudseks paigaks muutunud, milles viibimine kaugeltki armas ei olnud.
Ainuke inimene, kellel Kaarli surmalugu ja Otto imelikud sõnad südames põlesid, oli Juuli. Ta tahtis võimalikult pea vennaga selle üle pikemalt rääkida. Ta tahtis vennale kõik välja puistata, mis ta südames peidupaika oli leidnud. See oli tal seda kergem teha, et ta Ottole alati hingeliselt kõige lähemal oli seisnud. Ta oli vennast paar aastat vanem. Ühes olid nad lapsepõlves karjas käinud ja teineteisele kõik oma saladused usaldanud, selle peale vaatamata, et nad sagedasti riidlesid ja isegi karvupidi kiskusid. Kiskumine ja riidlemine tegi neid nagu veel omasemaks, veel lähemaks teineteisele Lähenemiseks aitas ka see teatud määral kaasa, et Juuli õmbluskoolis käis, kuna Otto köstri juures Vene ja Saksa keelt õppis. Mõlemad tundsid endid nagu pisut peenematena, kui nende ümbrus läbisegi. Nad lugesid kättepuutuvaid raamatuid üheskoos ja harjusid neist ühesuguselt aru saama, nendest ühesugust lõbu tundma. Ja lõbu pakkusid neile raamatud alati, jutustasid need „Kolomatsist“, „Kolmest Vanapagana kuldsest juuksekarvast“, „Jenoveeva haledast loost“ või magusast ja õnnetust armastusest.
Õhtul oskas Juuli paraja silmapilgu leida, kus ta Ottoga üksi võis olla. Ta ootas seda aega põksuva südamega, nagu läheks ta oma armsamaga kokkusaamisele.
Ilm oli vaikne ja soe, kui vend ja õde maja ees olevasse metsa hiilisid. Õhk, kogu loodus hõõgas kevadisest värskusest. Metsa taga oli lai lage raba, kus kured parvedena öökorterit otsisid ja oma valjut häält siit ja sealt aeg-ajalt kuulda lasksid. Kõik see suutis aga vaevalt jalutajate tähelepanekut köita, sest ta oli ju mõlemale nii tuttav.
Esiotsa ei osanud Otto ja Juuli jutule õiget algust leida. Jutuaine tagavara tundus nii suurena, et nad kaheldes aru pidasid, kust otsast peale hakata. Tuletati meele tuttavaid, räägiti laupäeva- ja pühapäeva-õhtustest pidudest, armulugudest, kosjaskäimistest ja tühjadest juttudest. Järsku aga pööras Juuli selle asja juure, mis tal kõige rohkem südame peal kipitas:
„Kudas see on, mis sa esteks rääkisid?“ küsis ta.
„Ma ütlesin ju kõik,“ vastas vend.
„Ja sa nägid selgesti Priidikut?“
„Nägin.“
„Ja tema lõi Kaarlile puunuiaga
