täis. Jackie oli leidnud endale koha pianisti lähedal väikese lauakese ääres. Ta oli visanud kasuka tooli seljatoele ja paistis tundvat end mõnusalt. Frank istus baarileti äärde, nii et naine jäi ta vaatevälja, ning tellinud endale ühe espresso ja klaasi allikavett – kui ta töötas, ei joonud ta kunagi midagi kangemat – , vaatas uudistavalt ruumis ringi. Ta märkas imestusega, et suurem osa külastajatest olid noored tütarlapsed, kes lausa õgisid oma säravate silmadega pianisti iga liigutust ja õõtsusid vaikselt muusika taktis. Frank muigas ja kehitas õlgu – fänniklubi! Kas ka Jackie kuulus nende hulka? Või ootas ta siin kedagi? Frank pööras uuesti pilgu naisele. Ei, Jackie ei oodanud. Ta oli sulgenud silmad, maitses konjakit ja nautis muusikat – vana laulu “Kui su armsam on lahkunud” väga omapärast esitust. Kas tõesti oli ka tema üks mehe paljudest austajatest? Kuid ei! Jackie-sugune naine ei saanud kuuluda nende õhetavate ja ohkavate tüdrukute ridadesse. Tema siinviibimise põhjus pidi peituma milleski muus.
Frank pööras pilgu pianistile. Mees oli umbes kolmekümneaastane, pigem noorem kui üle kolmekümne, tumedate kulmude ja silmade ning peente näojoontega. Ta mustad lokkis juuksed ulatusid särgikaeluseni ja ta õlad olid laiad ning tugevad.
“… kui oled üksi jäänud,
milleks siis valentinipäev…”
Mehe hääl oli veidi kähe, madal ja selles kõlas kogu maailma valu. Kuid hääl oli ka tuttav. Frank oleks võinud kihla vedada, et on seda varemgi kuulnud. Ja siis talle meenus – David! Aastate eest oli ta Davidi isa mõrvaloo lahendamise käigus poisiga tuttavaks saanud ja nüüd, umbes viis aastat hiljem, olid nad siis uuesti kohtunud.
Baarmen asetas joogid Franki ette letile ja lausus kahetsevalt: “Davidi kaunitarid joovad peamiselt mahla ja kokteile, kuhu on lisatud pipetiotsaga alkoholi. Lootsin, et vähemalt teile võin valmistada tõelise dringi. Veel paar kuud sellist mahladega solistamist ja ma võin oma kvalifikatsiooniga jumalaga jätta!”
“No ärge liialdage! Näen laudadel ka tõsisemaid jooke,” ütles Frank optimistlikult. “Näiteks too musta riietunud naine, vean kihla, et tema klaasis on midagi päris kanget.”
“Kas peate silmas seda iludust, kes istub klaveri kõrval?” küsis baarmen. “Tema tellib alati hinnalist Prantsuse konjakit. Annaks taevas meile rohkem selliseid daame!”
“Alati? Kas ta on siis igapäevane külastaja?” oli Frank uudishimulik.
“Ei, kahjuks mitte! Ta käib harva… kord nädalas või veelgi harvemini. Ja ta ei viibi kunagi kaua. Joob ühe konjaki, kuulab paar lugu ja läheb jälle.”
“Mis te arvate, kas ka tema käib siin Davidi pärast?”
“Nad kõik käivad siin David-poisi pärast, viimne kui üks! Paistab, et poiss huvitab ka teid!” Baarmeni näole ilmus õel muie. “Ega te ei ole esimene mees, kes…” Lause jäi õhku rippuma.
“Millele te vihjate?” urises Frank teeseldud vihas.
“Noh, ärge võtke mu märkust südamesse, ma niisama!” lõi baarmen käega. “Räägin, et siin käib igasugust rahvast. Näiteks istus mul paari päeva eest siinsamas baarileti ees umbes neljakümneaastane jässakas mees, sigar hambus, ja küsis Davidi kohta igasugu küsimusi. Kõige rohkem huvitasid teda poisi naised. Päris, mis värvi on nende juuksed ja silmad ja muud sellist jama. Endal põlesid silmad suurest kirest sigarisuitsu taga. Ütlesin talle, et Davidil juba naisi jätkub… igat värvi, nii et ärgu lootkugi…”
Frank naeris. “Ja mida ta teile vastas?”
“Mees oleks mu äärepealt maha löönud! Poleks osanud aimatagi, et ta on nii keevaline!”
“Karm lugu,” nõustus Frank ja jätkas pärast hetkelist vaikust ükskõikse häälega pärimist. “Davidi baar avati vist alles hiljuti? Ma ei ole siin varem sellist silmatorkavat ust ja lillevaase märganud.”
“Baar avati poole aasta eest. Varem oli siin hall ja igav söögikoht: biifsteek, puhas viski ja ei mingit muusikat. Nagu ma kuulsin, olevat selle koha ostnud ja sisustanud Davidile sünnipäevakingiks ta ema, et poisi murtud südant ravida. Arvasin, et kohtan siin ärahellitatud jõmpsikat – aga ei! David on asjalik rõõmsameelne noormees ja ma arvan, et südamevalu on lihtsalt reklaamitrikk, või nagu tänapäeval öeldakse, äriidee. Vaadake vaid neid südantlõhestavalt ohkavaid noori tüdrukuid, kes kõik tahaksid teda lohutada… Ja loomulikult ei ole poisil midagi hellituste vastu.” Baarmen lõi paljutähendavalt käega ja hakkas uuele külastajale pipetiga alkoholi kokteiliklaasi lisama.
David lõpetas laulu ja tõusis. Ta oli sihvakas noormees ja oma hästi istuvas ülikonnas nagu isa suust kukkunud. David viipas käega ja klaveri juurde kiirustas sädelevas pükskostüümis, krussis juustega täidlane tumedanahaline tüdruk, asetas käed klahvidele ja alustas õnnelikult naeratades esinemist. Ilmselt oli David Franki külastajate hulgas märganud ja ära tundnud. Ta astus pikkade sammudega üle saali baarileti juurde ning ulatas tervituseks käe.
“Ma ei usu oma silmi, sina siin!” hüüatas ta ülemeelikult. “Rõõm sind jälle näha!”
Poisi käepigistus oli jõuline ja soe, naeratus endiselt võluv. Hetke vaatasid mehed teineteist vaikides, nagu püüdes kindlaks teha, kui palju on vahepealsed aastad kaaslast muutnud.
“Sul on ikka veel selline kummaline pilk nagu tookord. Kas püüad ka praegu midagi välja nuputada?” naeris David ja tõmbas taskust piibu.
“Ei, ma lihtsalt vaatan sind! Nuputamatagi on selge, et sul läheb hästi – saalitäis andunud austajaid. Oled astunud isa jälgedesse!”
David süütas mõtlikult piipu ja kehitas ükskõikselt õlgu. “Austajad? Ootan ikka veel päeva, mil telefon heliseb ja üliagar leitnant Brace teatab, et on tabanud mu isa mõrvari. Mis sa arvad, kas jõuan seda ära oodata?”
“Ma sõnastaksin küsimuse natuke teisiti,” muigas Frank. “Sind huvitab, kas jõuad ära oodata päeva, mil kohtad taas Wandat. Sinu jaoks pole sellel vist mingit tähtsust, et ta mõrvas su isa.”
“Bingo!” David naeris. Jäi mulje, et ta ei tunne Wanda vastu erilist huvi, kuid võib-olla oli ta lihtsalt hea näitleja. “Jooksin meeleldi sinuga vanu aegu meenutades ühe dringi, kuid näen, et sul on allikaveeperiood. Kas tegeled taas mõne mõrvalooga?”
“Seekord mitte!” ohkas Frank. “Otsin, nagu minevikus keegi tabavalt mu tööd iseloomustas, vanaproua kadumaläinud kassi, õigemini vanahärra kassi. Kui loomake on õnnelikult omanikule tagastatud, astun uuesti läbi, et sinu laule kuulata, ja võib-olla võtame siis ka ühe dringi.”
“Okei!” David tõusis. “Jään seda kohtumist ootama!”
Frank vaatas, kuidas ta läks energilise sammuga klaveri juurde, haaras klarneti ja tõstis pilli paljutähendavalt naeratades huulte juurde. Baari täitsid igatsevad helid. Frank mäletas seda meloodiat – “… olen meeletu, armastades sind…” Ustavat fänniklubi läbis sügav ohe.
Jackie tühjendas oma klaasi, vaatas kella ja hakkas kasukat õlgadele seades välisukse poole minema. Ukse juures ta peatus ja kuulatas veel hetke meloodiat. Siis sulgus uks vaikselt ta järel.
Frank tasus oma kohvi ja vee eest ning ka tema kiirustas lahkuma. Jõudnud tänavale, nägi ta, kuidas Jackie kõrgekontsalises kingas sale jalg autosse kadus ja takso liikluskeerisesse sukeldus. Nüüd võis loota ainult takso numbrile. Ta jooksis oma kabrioleti juurde ja ei suutnud end ära kiruda, et oli auto ukse lukustanud. Jooksu pealt hoogu võttes hüppas ta üle suletud ukse masinasse ja vajutas pedaalile.
