kolmekümne viiest viiekümneni. Heatujulise ja naljatlevana paistis ta kolmekümne viiene, raevuka ja vihasena tõusis vanusepiir viiekümneni. Õnnetuseks oli ta harva heatujuline. Frank ei juurelnud juba ammu enam Brace’i vanuse üle, ta teadis, et mehel täitus möödunud veebruaris nelikümmend seitse eluaastat.
“Halloo! Halloo!” hüüdis leitnant Brace, kui nägi Franki oma lauale lähenemas, ja lükkas sigari ühest suunurgast teise. “Jälle siin! Mida sa seekord tahad? Taas kord oma nina meie asjadesse toppida?”
“Tere, Tom! Rõõm sinuga kohtuda!” lausus Frank heatujuliselt. “Kas vahetame ehk natuke teavet seoses mister Key juhtumiga?”
“No seda võis arvata,” urises leitnant. “Kelle teenistuses sa siis seekord oled?” Vastust ootamata lisas ta kiiresti. “Kahjuks ei ole mul midagi rääkida. Seekord pead oma terava mõistuse abil ise hakkama saama!”
“Oota nüüd ikka! Minust võib sulle ehk abi olla, kui muutud natuke lahkemaks,” irvitas Frank.
Brace põrnitses külalist altkulmu. “Ja mida sa tahad?”
“Tahaksin ainult kuulda, mida poisid villast leidsid,” vastas Frank tagasihoidlikult.
“Ja sinu inf?” Leitnandi silmad tõmbusid pilukile, nüüd meenutas ta kavalat rebast.
“Kohtasin eile Ralfi baaris tütarlast, kes oli veendunud, et mister Key tuleb tappa,” lausus Frank rahulikult.
“No muidugi baaris! Kas ta värbas seal kaaslasi?” Brace’i hääl oli pilkav. “On tal ka nimi?”
“Jackie, ta on üks John Key tibidest, kena blondiin ja üsna temperamentne.”
Brace uuris tähelepanelikult oma kustunud sigarit. “Seda on vähevõitu, või mis sa ise arvad? Räägi lähemalt!”
“Võime ka pikemalt mõtteid vahetada, kuid kõigepealt tahaksin kuulda, millega mister Key mürgitati, kui ta üldse mürgitati, ja millal saabus surm.”
Leitnant valis karbist uue sigari ja süütas seda hoolikalt. Peagi täitsid sinised suitsupilved taas väikese toakese ja mees nõjatus rahulolevalt toolil tahapoole.
“Tead, see lugu on üks suur jama,” ütles ta pärast pausi. “Arsti arvates saabus surm umbes kella ühe ja kahe vahel hommikul. Surm järgnes peaaegu kohe pärast suure kokaiiniannuse manustamist. Aine oli lahustatud vees või viskis, sest mehe kehalt ei leitud süstimise jälgi. Lahkamisel selgus, et ta oli joonud õhtu jooksul ohtrasti viskit, kuid meil ei õnnestunud leida ühtegi klaasi, millest oleks joodud, ega ka kokaiini. Seega langeb ära enesetapu võimalus. Aga mis kõige kuradim, maja alumise korruse tubadest, kus elas mister Key, ei leitud ühtegi sõrmejälge, ei ukselinkidelt, akendelt ega mööblilt. Kõik kohad olid puhtaks pühitud. Elutoa laualt leidsime küll ühe klaasi, kuid ka see oli hoolikalt läikima löödud. Jäi mulje, nagu ei oleks majas üldse elatudki. Ainult köögis oli elumär ke. Sealt leidsime hommikul köögiuksest majja sisenenud teenija sõrmejälgi.”
“Aga lapsed? Kuidas nemad olukorda hindasid?” päris Frank.
“Kuradile need lapsed! Ausalt öeldes, ma ei pea neid sellisteks tobukesteks, nagu nad püüavad välja näidata. Loomulikult lapsed kinnitasid, et ei puudutanud enne meie kohalejõudmist majas midagi. Ja siis veel see sädelev narmastega sall, mis kadus mõistatuslikult! Täielik jamps!” Brace lasi nördinult lendu suure sigarisuitsu pahvaka.
“Räägi nüüd lähemalt sellest blondist tibist, kes oli küllalt napakas, et paljastas kõikidele baaris viibinutele oma mõrvaplaani.”
Frank võttis portsigarist sigareti, süütas selle hõbedast Zippoga ja vaatas mõtlikult, kuidas suitsurõngad õhus hõljusid. Mees teadis, et tema informatsioon ei vii kuhugi, kuid lootis, et see annab võmmidele paariks päevaks tegevust. Kõiki fakte kontrolliti alati hoolikalt ja kes teab, võib-olla hakkabki sealt mõni liin hargnema. Niisiis rääkis ta kõigest, mis oli eile õhtul Ralfi baaris juhtunud, unustades aga targu Alice’it mainimast. Leit nant kuulas teda tähelepanelikult ja küsis siis kahtlustavalt: “Kas see on kõik, ega sa ei jätnud midagi enda teada?”
“Ei, muidugi mitte!” Franki pilk oli siiras.
“Okei!” Brace lõi käega. “Ära siis unusta mulle oma edaspidistest edusammudest teada anda, võib-olla on meil kasulik ka tulevikus teavet vahetada.” Pärast hetkelist vaikust küsis ta pead vangutades: “Ega sa muidugi ei ütle, kes sind palkas?”
“Veel mitte!”
Leitnant irvitas. Ta tundis Franki ja teadis, et näeb seda meest uuesti ainult siis, kui too peaks midagi vajama.
Frank väljus rahulolevana jaoskonnast, kiirustas rõõmsalt vilistades parkimisplatsile, hüppas oma kabrioletti ja võttis suuna Ralfi baari poole.
Päev hakkas õhtusse jõudma, tuuleiilid muutusid kargemaks, varjud pikemaks ja õhus oli tunda läheneva öö rahutust.
Baari ees seisis ainult üks auto. Ilmselt oli külastajate jaoks aeg veel varane. Frank avas ukse ja sisenes hämarasse ruumi. Saali nurgalauas istus rõõmsameelne läbisõidul olev perekond – ema, isa ja pisipõnn – , kes nautisid pärast väsitavat autosõitu külma kokakoolat. Peremees seisis uljalt baarileti taga ja poleeris joogiklaase, mis särasid pärast viimase lihvi saamist sama tuhmilt kui enne.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
