seoseid looma?”
„Õigus. Nii et siinkohal on probleemiks see, et kui ma neid pilte püüan tõlgendada, räägib see tõenäoliselt rohkem minu kui tema hingeelu kohta. Ainult et Rorschachi tindiplekkide toimet ei usu enam peaaegu keegi, nii et miks mitte? Vaatame siis… Pildid on ju üsna tumedad. Aga võib-olla pigem vihased kui masendunud. Kuid üks pole ilmselgelt veel valmis.”
„Võib-olla see peabki nii olema, võib-olla on tegu tervikuga?”
„Miks sa seda arvad?”
„Ma ei tea. Vahest seepärast, et lambi kolmest tulest langeb igaüks ideaalselt ühele pildile?”
„Hm.” Aune asetas käe üle rinna ja nimetissõrme mõtlikult huultele. „Sul on õigus. Kindla peale on sul õigus. Ja tead mida, Harry?”
„Noh. Ei.”
„Need ei ütle mulle – vabandust väljenduse eest – sittagi. Oleme lõpetanud?”
„Jah. Või tegelikult, üks väike detail, kuna sa ise ka maalid. Nagu sa näed, ripub palett molberti vasakul äärel. Kas see pole üsna ebapraktiline?”
„On, kui pole just tegemist vasakukäelisega.”
„Selge. Lähen aitan nüüd Halvorsenil otsida. Ma ei tea, kuidas sind tänada, Aune.”
„Mina tean. Ma lisan järgmisele arvele ühe tunni.”
Halvorsen oli magamistoas lõpetanud.
„Tal ei olnud just palju asju,” ütles ta. „Jääb peaaegu mulje, nagu otsiks hotellitoast. Ainult riided ja hügieenivahendid ja triikraud ja rätikud ja voodipesu ja sellised asjad. Aga mitte ühtegi perekonnapilti, kirja või mingit isiklikku paberit.”
Tund aega hiljem sai Harry aru, mida Halvorsen silmas pidas. Nad olid terve korteri läbi käinud ja jõudnud tagasi magamistuppa, ilma et oleks leidnud mõnd telefoniarvet või pangakonto väljatrükkigi.
„See on kõige iseäralikum, mida ma näinud olen,” ütles Halvorsen ja istus Harry kõrvale kirjutuslauale. „Ta peab olema koristanud. Võib-olla tahtis ta lahkudes kaasa võtta kogu oma olemuse, terve isiksuse, kui sa mõistad.”
„Ma mõistan. Ega sa laptop’i jälgi kuskil märganud?”
„Laptop’i?
„Sülearvuti.”
„Millest sa räägid?”
„Kas sa ei näe seda kahvatut ruutu siin puitplaadil?” Harry näitas kirjutuslauale nende vahel. „Tundub, et siin on varem seisnud sülearvuti.”
„On või?”
Harry tundis endal Halvorseni uurivat pilku.
Väljas jäid nad keset tänavat seisma ja vaatasid üles naise akende poole kahvatukollasel fassaadil, samal ajal kui Harry suitsetas lõõtspillikujulist sigaretti, mille ta oli leidnud jaki põuetaskust vedelemast.
„Imelik asi nende omastega,” ütles Halvorsen.
„Mis siis?”
„Kas Møller pole rääkinud? Nad ei leidnud ei vanemate, õdedevendade ega kellegi teise aadressi, ainult ühe onu, kes istub kinni. Møller pidi ise matusebüroosse helistama, et vaene tüdruk ära viidaks. Nagu poleks suremine juba iseenesest küllalt üksildane.”
„Mm. Millisesse matusebüroosse?”
„Sandemanni,” ütles Halvorsen. „Onu tahtis, et ta tuhastataks.”
Harry imes sigaretti ja vaatas suitsu, mis hõljus taeva poole ja haihtus siis sootuks. Lõpetas protsessi, mis oli alanud siis, kui üks Mehhiko talumees külvas oma põllule tubakaseemne. Nelja kuu jooksul sirgus seemnest mehekõrgune tubakataim ja kaks kuud hiljem korjati see ära, röstiti, kuivatati, sorditi, pakiti ja saadeti Floridasse või Texasesse RJ Reinoldsi vabrikusse, kus sellest sai Cameli filtersigaret, mis pakiti õhukindlasse kollasesse Cameli pakki ja pakk omakorda kasti, mis saadeti laevaga Euroopasse. Ja kaheksa kuud pärast seda, kui see on olnud leheke rohelise tärkava taime tipus Mehhiko päikese all, kukub see purjus mehe jakitaskust välja, kui too trepist alla kukub või taksost välja koperdab või endale jaki tekina üle pea keerab, kuna ta ei suuda või julge magamistoa ust lahti teha, kus elavad voodi all igasugused koletised. Ja kui ta siis lõpuks suitsu üles leiab, kortsus ja sodi täis, paneb ta selle ühe otsa oma halvasti lõhnavasse suhu ja teise süütab põlema. Ja pärast seda, kui kuivatatud, tükeldatud tubakaleht on viibinud ühe nauditava hetke mehe kehas, puhutakse see välja ja on lõpuks, ometi kord vaba. Vaba, et lahtuda, muutuda eimillekski. Olla unustatud.
Halvorsen köhatas kaks korda: „Kuidas sa teadsid, et ta tellis võtmed just Vibes gate lukksepalt?”
Harry lasi konil maha kukkuda ja tõmbas jaki tihedamini ümber. „Tundub, et Aunel oli õigus,” ütles ta. „Vihma hakkab sadama. Kui sa otse prefektuuri sõidad, tuleksin ma hea meelega kaasa.”
„Oslos on kindlasti sada lukkseppa, Harry.”
„Mm. Ma helistasin ühistu aseesimehele. Knut Arne Ringnesile. Tore mees. Nad on seda lukksepa kakskümmend aastat kasutanud. Kas lähme?”
„Tore, et sa siin oled,” ütles Beate Lønn, kui Harry House of Paini uksest sisse astus. „Ma avastasin eile õhtul midagi. Vaata seda.” Ta keris video tagasi ja vajutas pausinupule. Lina täitis värisev stoppkaader Stine Grettest, kes vaatas kapuutsiga röövli poole. „Ma suurendasin videost ühte kohta. Ma tahtsin Stine nägu nii suurena kui võimalik.”
„Miks?” küsis Harry ja vajus toolile istuma.
„Kui sa loendurit vaatad, siis näed, et Varustaja tulistamiseni on jäänud kaheksa sekundit…”
„Varustaja?”
Ta naeratas häbelikult. „Ah, see on ainult nimi, mille ma talle nii endamisi panin. Mu vanaisal oli talu, nii et ma… jah.”
„Kus?”
„Valles, Setesdalenis.”
„Ja seal nägid sa, kuidas loomi tapeti?”
„Jah.” Hääl ei oodanud järgmist küsimust. Beate vajutas slownuppu ja Stine Grette nägu ärkas ellu. Harry vaatas, kuidas ta aegluubis silmi pilgutas ja tema huuled liikusid. Harry jõudis peagi kõlavat lasku kartma hakata, kui Beate korraga video peatas.
„Kas nägid seda?”
Möödus mõni sekund, enne kui see Harryle kohale jõudis.
„Ta rääkis!” ütles ta. „Ta ütleb midagi vahetult enne, kui ta maha lastakse, kuid helisalvestusel on vaikus.”
„See on seepärast, et ta sosistab.”
„Et ma seda varem ei ole märganud! Aga miks? Ja mida ta ütleb?”
„Loodetavasti saame varsti teada. Ma sain Kurtide keskusest kätte ühe huultelt lugemise spetsialisti, ta on teel siia.”
„Hästi.”
Beate vaatas kella. Harry hammustas alahuulde, hingas sisse ja ütles
