kohe… vaata pilte seni.”„Kas kirjutad veel värsse vahel?”
„Kas sina, Linda, värsse loed?”
„Ei, kahjuks. Rühma kuidas tahen,
aeg muutub napiks… tütar… poeg…”
„Sa oled mehel?” „Mida’s arvad?..
Ma käin nüüd linnan hirmus harva –
mees magab, laiskleb, püüab kalu
ja minu hooleks kogu talu.”
Piimvalge, maasikvärske Linda
näis nagu pudupoe modell:
korallid, rätid, paelad, kindad,
diskreetne lõhn (Rêve d’Isabelle),
kunstlilled, sukad Bemberg-niidist,
kleit raskest täpilisest siidist –
kõik reetis pigem moesalonge
kui tare, lauta, põrsakonge.
Maailmadaami graatsiaga
ta vestleb, liikleb, juukseid seab,
sõbrannat suudleb, ohtralt jagab
häid näpunäiteid: „Barba, tead,
nüüd moen on jälle õrnad lõhnad,
su õlad kohutavalt kõhnad…
must sulle põrmugi ei lähe!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
