rikkus. Kana ei saa välja, Villu ka ei saa välja. Kana jalg on haige, tema jalad – ah! on nii terved, tahaksid hea meelega loigu peal liugu lasta, kus praegu Kupu-Kaie pojad tantsivad, kepiga jää sisse löövad ja – ah! nii rõõmsasti huikavad: uhtäi! Kuidas nad lendavad, ühest äärest teise – siuhh! Villul ei ole särki – kuub on, aga see on alles pooleli paikamata. Ja Villu aastane südamesoov – saapad – ah! Kui tal saapad oleksid! Niisugused, nagu kohtumehe pojal, kes mullu isaga siin käis, kui vaestemajasid üle vaadati. Tal olid saapad jalas. Kui ilusad kollased! Ja alt, mis ilusad pruunid, tökatiga nii kenasti ära määritud – ah! Või ikka missugused punased paelad äärtel, puudikud otsas! Sestsaadik ei ole mitte ühte päeva läinud, mil ta mitte saabaste peale ei oleks mõelnud. Korra on ta unes näinud, et tal just niisugused saapad jalas olid, aga ta ärkas enne üles, kui ta nendega jää peale sai minna
Väike kahvatanud mees kummardab ettepoole ja vaatab aknast läbi loigu poole, kuhu ikka rohkem külalapsi koguneb. Ta vaatab, kuni väsib, mõtleb ja mõtleb
Kuule! Mis see isevärki tume mühin on, mis kostab nagu määratu linnuparvede tiibade sahin? Aga palju tõelisem, sügavam – ah, nii armas, nii igatsust äratav! See on, mida kahvatu lapse silmad enne väljast otsisid, see on – Peipsi kohisemine! See on, mis vaese lapse palged kahvatuks kohab – seda, ah! tahaks ta kord ligidalt näha! Ah – ei või! Paks läbitungimata mets varjab järve ta silma eest ära. Ta ei teagi, mis asi järv on: ema ütleb, metsa taga on suur vesi ja see võib nii imelikult kohada. Tõesti peab ta suur, vägev asi olema, see suur vesi. Kui Villu silm vahel pisarail märg on, kui tal särki ei ole, et loigu peale minna, mõtleb ta selle kohina peale ja veel enam pisaraid tuleb silma. Aga selle järele läheb süda nii kergeks ja Villu naeratab koguni… Siis on nii imeline-hea, ja kui päev soe, nagu suvel, istub Villem suure kivi otsas, ajab hobust ja huikab, et mets vastu kajab See järv, see järv, kui seda kord näeks?
Ükskord ometi on ta seda – vististi näinud! Seal kaugel – kaugel – jah, seal! Villu ei tea enam isegi, kui kaugel, aga kaugel pidi see olema, kuhu ta kord ära eksis. Hirmunult ronib Villu mäekühma otsa. See kuuskedega sinav mäekühmas seal, ema ütleb, olla Palupera Kuusemägi. Laps vaatab ümber selge sinise laotuse sisse ja seal – just seal, kust ime-kohin tuleb, paistab puude vahelt midagi sinist – nii selge kui looja silm! Kuidas ta sätendab, läigib! Suuremaks ja suuremaks lähevad lapse silmad. Ta vahib ja vahib ega mõista imele seletust anda… vahib…
Teisel hommikul leiab ta enese tumedast sauna nurgast, lavalt õlgedelt. Õlg valutab kangesti ja teine käsi on kriime täis ja sinine. Ema ütles pärast, ta saadud hundi käest veel kätte. —
«Villu, tule nüüd sööma!»
Villu on tukkuma jäänud ja mitte kuulnud, kuidas ema koju tuli, piimapüti lauale pani, pudrukausi koldelt kõrvale tõi, siis pardalt kuivaks saanud särgi võttis ja sellega ta aseme ette astus, kus ta nüüd praegu tefa äratab.
«Villu!»
«Hunt – sinine – järv – varjab – mets – mets – kas mets ikka veel varjab?» sonib unine Villu.
«Jälle mets, mets igapäev. Tule sööma!»
Ruttu on väike mees ja särk teineteisega ühendatud ja kärmesti ronib Villu lavalt alla. Sellejuures tuleb lapse kõhnetanud valge jalg nähtavale; kõik on ta keha küljes, õlgadel, seljas nii nurgeline, kondine ja nõrk – laps võib küll ju kuue-aastane olla, aga kasvu järgi peaks teda paar aastat nooremaks pidama.
Ema ja laps istuvad sööma, panevad käed kokku ja laulavad ühe lauluraamatu salmi kumbki iseviisil. Õieti ei ole see küll kellegi laulmine, lugemine seda vähem, ta on nii laulmise ja lugemise vahel. Villu hakkaks küll kõige armsamini kohe sööma, sest tangupuder, mida ta jumal teab millal viimati sõi, on nii meelitav ja täna ei ole ta veel midagi suhu saanud, aga ta teab, et siis ema käest lüüa saab. Kes niisugust asja nagu tangupuder ilma salmita sööma hakkab!
Ta uni on nagu ära pühitud. Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu, ehk küll ikka nii tõsine, tume.
Ema näos on midagi kui rõõmsat saladust, mis vägisi välja tahab kippuda, aga ta ei tea, kuidas peab algama. Viimaks’ ometi arvab ta otsusega valmis olevat.
«Villu!»
«Keda?»
«Kui sa kadrinapäevaks «Kas on linnukesel muret» ja
«Issameie» selgeks saad, teen sulle jõuluks uued püksid.» Villu on pudruga ametis, niisama tõsine kui ennegi. «Püksid, ema?»
«Ilusad triibulised püksid.»
«Aga sul ei ole riiet, ema?»
«Täna hommikul pesin su püksiriiet – näe, seal – missugune riie! Sest saavad aga püksid, missuguseid ka opmani pojal ei ole. Valget ja kollast triipu, nii ilusad, nagu seda üksi nende koortega saab teha, mis Kõrgepalu emalepilt saadakse. Tunaeile kudusin ta Kuuse Peetri naise telgedel ära. Kuuse ema ütles, tema kadunud Jassil olnud just niisamasugused, ja kui Jassi ära surnud, lasknud ta säärte otsast tükid ära võtta, siis olnud nad Mikule üsna parajad. – Näe, mis paks mure piim see on! Kohe kas murra lusik sisse. – Püksid saad ilusad. Värv hakkas ka kohe külge, kui koori keetsin: Eks ole, kui inimene aga oskab. Jah. – On ikka ühed head inimesed, annavad kohe suure püti täie piima ja töö alles tegemata veel. – Vitsa! Mis nüüd songid lusikaga, kui enam süüa ei taha! – Lotiga püksid on paremad. Pane nüüd käed risti!»
Villu paneb käed risti ja ütleb ema järel «Issameie», mõtleb aga, millal püksid valmis saavad. «Kes sa oled taevas,» ütleb ema, «kes sa oled taevas», ütleb Villu, mõtleb aga, kas pükstele ka tasku tehakse. Püksid, püksid, triibulised püksid on kõik, mis talle meelde jäid.
«Ema, mis päev täna on?»
«Teisipäev.»
«Mis siis tuleb, kui teisipäev mööda on?»
«Kolmapäev.»
«Ja jälle, mis siis tuleb, kui kolmapäev mööda on?»
«Neljapäev.»
Villu küsib kuni nädala läbi ja saab seletuse, et seitsme päeva pärast jälle teisipäev tagasi tuleb ja möödaläinud päevad siis üks nädal on.
«Mis siis tuleb, kui üks nädal mööda läheb?»
«Siis tuleb teine.»
«Ja kui teine mööda läheb?»
«Kolmas,» vastab ema, kes lapse küsimistest enam lahti ei saa. «Nädal läheb nädala järele, kuni aasta täis saab, ja aastad kaovad üksteise järele ning ükski neist ei tule tagasi.»
«Kuhu nad kaovad?»
«Issa ristike, kui rumalasti sa küsid!»
Villu kuuleb, et ta rumalasti küsinud, ja jääb rahule. Aga mitte täiesti. Tasakesi kobib ta lavale.
Ema, kus isa on?
Videvik on käes. Tugevamini mühab tuul, sügavamini kohab Peipsi. Lapse näole ilmub jälle seesama vanakese tõsidus, silmadesse jälle seesama otsiv vaatamine. Ah, see kohin on nii kutsuv, nii ustav, nii igatsev, et see haiget teeb … kui nüüd, kui nüüd ometi seda metsa ees ei oleks!
Nobedasti liiguvad akna all ema näpud.
