>August Kitzberg
Veli Henn
Veli Henn
Kevadine päike oli lumememmele pisarad silmi ajanud, ja missugused veel! Memm nuttis ja nuttis, nii et ta pisarate kätte sulas. Miks ta ei pidanud nutma: tema valitsus oli seks puhuks otsas. Orgudesse, kuristikkude kallaste alla sügavasse laande peitis ta ennast veel, lootes seal hõlpu leida ja kahe silma vahele jääda. Petlik lootus. Ka kõige varjulisematest kohtadest leidis ja kihutas päikene ta minema; memm läks, aina soga veel, vahutavate ojakeste ja üle kallaste tõusnud jõgede teed uperkuuti lüües ikka mere poole ja mere poole. Sinna ta uppuski.
Päikene tegi imet. Ta paistis ja paistis. Mitte tutsu ei pidanud talvest järele jääma, täieline võit pidi noormees-kevadele saama, kes – ise küll veel külma pärast sinine – juba puude ja põõsaste ümber päikesega võidu paitas ja meelitas, nõnda et nende hangunud mahla soontes päris keema ajas. Kes siis niisuguse paitamise vastu külmaks võis jääda!
Küüvits metsas oli ammugi ära õitsenud, keset lume lagunemist. Temal oli rutt. Temal tuli ära õitseda, enne kui lapsed metsa pääsesid – tema oli kihvtine.
Nüüd pistis juba toomingas esimesed lehekesed kui hiire kõrvad välja ja kaasik mähkis enese helerohelise udu sisse. Kelm poiss kevad mängis aasal ja heinamaal, pistis Murueide põue näpu ja tõmbas peidust välja kauni kullerkupu ja mõnegi lillekese. Ta viskas oma laululeegid, lõokesed, õhku ja saatis oma lahked hüüded küll orgu, mäele: ma olen tulnud; viige, tuuled, see sõnum kõigile.
Aus lugeja märkab isegi, et jutukirjutaja siin lauluisa Kreutzwaldi salves on laenamas käinud. Kust temamees muidu ka nii ilusaid sõnu ja mõtteid pidi saama selle kena kevadise päeva kirjeldamiseks, kui veli Henn uitmast koju tuli ja Nõuni järvel juba metsparte ütles näinud olevat.
Veli Henn – olgu kohe öeldud – oli mõnes tükis iseäraline mehike. Kevadet näiteks ootas ta ainult havi kudeaja pärast. Siis sai püssiga vee ääres hulkuda. – Vett vaadata ja veeloomi püüda ta. armastas.
Tuld armastas ta ka, ehk muidu küll need kaks asja kokku ei sünni. Tema võis tundide kaupa küdeva reheahju ees istuda ja leekidesse vaadata. «Tuli on kõige parem seltsiline,» ütles ta, aga ega see ütlus algupärane pole.
Muidu oli Henn inimene, kes armastas ka veel voodis külili olla. Voodis külili ei olnud tema ainult kodus, vaid ka külas, kui küljealune lähedal saadaval oli. Kui ei olnud, igatses Henn varsti jälle kodu järele. Pulmas ja võõruspeol – Henn otsis ikka voodi üles, vaatas ja kuulatas sealt teiste nalja pealt. Kui see suvel korra ette tuli, et Henn kirikusse läks, – õndsa jutluseajakese oli tema siis ikka kiriku taga murul ka külili.
«Ega see laiskus pole, see on muidu väike hea äraolek,» seletas tema ise, ning tõesti, Henn ei olnudki laisk.
Jaa, jaa, eks meelerahu ole ülem kui kõik tarkus ja mõistus.
Mis meil Hennuga ka viga niisugust meelerahulist logardielu oli elada? Isa oli meile võlata talu järel jätnud, talu, mis meid viisipärast toita jõudis, ja – joodikud meie kumbki ei olnud. Viimasel puhul vahest, ehk ei oleks jätkunud, sest jook on ikka kallim kui söök. Et meie talu kallal kahekesi kisklema ei läheks, selle eest oli õnnis isa ka juba muretsenud. Ta oli talu pooleks jaotanud ja aegamööda «alatare», teise talu hooned ka üles ehitanud, sellele õunapuuaiagi ümber istutanud. Alatares elas nüüd rentnik.
Muidugi, eluaastate poolest oleks Henn ikka juba midagi võinud olla, naisemees, laste isa või muud seda ja teist, aga temast ei saanud ettevõtjat. Ometi sai kolmkümmend aastat temale juba turja peale ja soldat oli ta ka olnud.
Ei tea, mis niisugune veel ootas. Kuid tema vastas alati, kui teda niisuguste asjade peale sundisid: «Astu sina enne ees. Kui sul naine võetud ja meie enam ühte ei sünni, eks siis ole aega alatare juurde kolida küllalt.» Mina olin ometi vähemalt valla volimees, tema ei midagi.
Henn siis ütles enese Nõuni järvel metsparte näinud olevat ja hakkas püssi puhastama. Minugi tulituki puhastas ta ära ja kutsus kangesti ka mind pardijahile kaasa.
Vabandasin küll, et minu silmanägemine enam suur asi ei ole, et külarahva naeruks ilmkärakaid teen ning pardile pihta ei saa, aga tema ütles, sest ei olla midagi. Vee ääres olla muidu ka kena kõndida, vesi olla ju maakoha silm ja silm olla alati ilus. Ma võida ju ka mõnd havi silmata, lähedale näha ma ju hästi. Havid olla nüüd ääres, pehme rohu sees, neid võida ma paugutada.
Mina avaldasin kartust, kas kevadisel ajal ka luba on parte tappa ja kas meie vahest kogemata mõnd vana Nõuni Jaagu koduparti ära ei raiska. Aga Henn oskas kõik vasturääkimised tühjaks teha: jahiseadus olla alles pealinnas teoksil ja – mets- ning kodupardi vahet olla kerge teha: metspart olla kodupardist poole pisem.
Mina kõhelesin ikka veel, kuid Henn ei jätnud järele. «Kniks-Mariihen on ka koju tulnud, meie võime pärast Nõunile sisse teda vaatama minna,» ütles ta tähtsalt.
Soo, soo, või Kniks-Mariihen kodus. See uudis huvitas mind.
Kniks-Mariiheniks nimetasime meie Nõuni Jaagu viimast tütart, vana Jaagu «äbarikku», kuidas see oma kõige nooremat last ja pesamuna ise armastas nimetada. Ja koju tulnud oli Mariihen linnast, kus teda «kergema elu peale» koolitati, kuidas jälle Jaagu teinepool, vana Reet, vahel ütles.
Või nüüd mind, vana inimest, küll Kniks-Mariiheni jällenägemise juures enam muu asi huvitas kui see, et oma silmaga näha tahtsin, kas Mariihen kergema elu koolis – kerglaseks ei olnud läinud. Kergema elu koolist saadavat mõnikord kergesti niisugune omadus kaasa.
Meie kahe – Hennu ja minu – pandud ep see KniksMariiheni nimi ka oli. Ei, õieti oli nime vadereid enam. Päris ristiema nimi oli Mari, aga mõisa aidamehe emand, madam Muru – Nõuni rahva lähedalt sugulane oli sagedasti Nõunil külas käies last Mariiheniks hakanud kutsuma. Alles Kniks-Mariiheni nime juures olime meie Hennuga süüdlased. Nime materjali ei leidnud meie üksnes sellest, et madam Muru last teretamise juures saksa laste kombel «kniksu» tegema oli õpetanud ja alati ütelnud: «Mah ein Kniks, Mariihen»1, vaid ka ühest ringmängust, mis Mariihen kergema elu koolist koolivaheajal koju kaasa oli toonud. Mängu nimi oli «Kniks-Mariihen» ja meie olime siis ka mängu maaletoojat mängu enese järgi hakanud nimetama.
Nüüd oli Kniks-Mariihen kergema elu kooli lõpetanud ja ära koju tulnud. Minu rehnungi järgi pidi Mariihen juba ka kaheksateistkümmend aastat vanaks saama. Viimasel aastal ei olnud ma koolivaheajal teda silma saanud, lapsena oli ta mulle väga meeldinud. Tühi teab, kas uudishimu juurde ka veel kena kevad kaasa mängis või mis, aga mina Hennule enam pikemalt vastu ei punninud, meie läksime – pardijahile.
Nõuni järv on just Nõuni talu külje all. Ilus heinamaa piirab seda, järve kaldal kasvavad lepad. See on hea tubli ja lai vesi ja ehib tõesti ümberkaudset maad.
Päike oli veel kõrgel, kui meie, vana karja-Valka ühes, järve poole sammusime. Valka nuusutas tee ääres kõik kivid ja kännud läbi, igal pool oli tal tegemist, jälgi leida ja jälgi jätta. Ilm oli nii soe ja õhk nii pehme, nagu sula mesi voolas ta kopsudest läbi. Värskelt küntud muld tee ääres hingas seda elustavat lõhna välja, millele põllumees nime ei tea anda, aga mida tema nina siiski selgesti tunneb. Mina mõtlesin Kniks-Mariiheni peale ja tundsin enese nii kerge ja kärme olevat, kakskümmend aastat noorema. «Oh kevad, ilmamaa ehe, sa» ju «rõõmustad südant ja meelt». Minule oleksid või laulud peale kippunud, kui Henn ei oleks keelanud.
Henn! Henn oli ikka paar sammu minust ees; mis ja kas ta midagi mõtles, seda ma ei tea, palju rääkida ju tema asi ei olnud. Me jõudsime nüüd juba järve lähedale ja Hennu silmad mõõtsid teravasti veepinda. Korraga jäi ta seisma, tõmbas pea õlgade vahele ja enese natuke ettepoole küüru ning näitas sõrmega järve poole.
Tee kniksu, Marieke (moonutatud saksa k.).
