kadus võsa varju, siis tuli põõsa tagant esiti tema pea, pärast ka pool keha nähtavale. Pikkamisi tõstis ta püssi palgele, tüki aega ta sihtis. Minul oli tegemist Valkat pidada; ma hoidsin peoga tema nukki kinni, et ta haukuma ei pääseks. Siis kõlas pauk ja nüüd nägin minagi, et veepinnal midagi rabeles ja siples.
Kiunuva haukumisega tormas Valka vette. Henn oli tõesti pardi maha lasknud; sealt Valka tuli, lind suus.
«Siia, Valka, siia!» karjus Henn, ka mina tõttasin pikkade sammudega lähemale.
Nüüd võttis Henn linnu koera lõugade vahelt ära. Ta nagu jahmatas, ei rääkinud midagi, vaid keeras lindu ühelt küljelt teisele. Part see oli, seda tundsin minagi looma lusikataolisest nokast. Siis vaatas Henn mulle otsa ja üksainus sõna pääses tema suust. See sõna oli aga nii rasvane ja sinine, et ühest küllalt mõjus:
«Kurat!»
Mina ei jõudnud naeru pidada. «Kodupart on või?» küsisin.
«Küllap ta sunnik on!» õhkas Henn silmadega ümberringi nagu abi otsides.
Mina naersin suure häälega: nii õnnetu oli Hennu nägu, kui ta seda ütles.
«Ei midagi, viime koju ja küpsetame ära,» trööstisin mina.
«Mis sa nalja teed,» tõreles tema. «Vana hauduja emapart, seda ei või keegi süüa! Aga – mis nüüd? Vana Jaak poob mu üles: tema ületalve hoitud sugupart!»
«Nüüd ei tohi Kniks-Mariihenitki enam vaatama minna,» pilkasin mina.
«Mis sa veel Mariihenist räägid. Kus see naer, kui külarahvas kuulda saab!»
«Mis külarahva naer veel ei maksa,» trööstisin mina. «Naerjatele võime vastu naerda. Aga vana Jaak ja veel. tema Reet!»
Henn istus pardi kõrvale maha ja jäi mõtlema. Valka tungis vägisi parti nuusutama. «Säh, söö!» ütles Henn vihaga ja viskas pardi tema ette. Valka tõmbas saba jalgade vahele, võttis anni ettevaatlikult suhu, tõstis ta natuke eemale ja pani siis jälle maha. Temagi jahirõõm näis rikutud olevat. Kes siis ka vihas kingitud asja üle rõõmu tunneb.
«Mis me siis nüüd teeme?» küsisin mina.
«Mis me teeme,» ütles Henn nukralt ja vaatas mulle otsa. «Mis veel teha on! Ainuke nõu oleks, kui sina läheksid ja igal tingimusel parti osta küsiksid. Kui hind ära räägitud, siis alles võiksime oma äpardust nimetada, enne mitte. Kui vana Jaak kuuleb, et part surnud, siis ei jõua seda keegi ära maksta, tema nõuab kas või sada rubla. Või sa teda ei tunne.»
«Küllap nüüd vana Jaaguga saab ikka toime,» arvasin mina. «Las ta nõuab, mis ta nõuab, aga – Reet! See sõimab!»
«Halvad sõnad peame ära kannatama,» ütles Henn mõtetes. «Võib-olla pääseme ka ilma sõimuta. Kas sul meelde ei tule, et meie nüüd ometi ju ka väimees – inimesed oleme?» Henn tõusis üles.
«Kenad väimehed,» ütlesin mina. «Eile leidsid esimese halli karva habemest, ja mina – peaksin õigusepärast juba surma peale hakkama mõtlema.»
Hennu tuju läks paremaks. «Halli karva?» ütles ta. «Selle rävaka kiskusin ma juurtega välja. Selle ühe karva ja sinu – aastate pärast ei loe meid vana Jaak veel väimeheseisusest välja. Seda ei ole.»
«Aga see kergema elu kool? Nõuni rahvas tahab oma tütrele saksa.»
«Tühi lori,» ütles Henn. «Missugust saksa? Kingsepale ja rätsepale vana Jaak tütart ikkagi ei pane ja suuremale saksale Mariihen ei kõlba.»
«Miks ei, kas ta ei ole kaks aastat linnas koolis käinud?»
Henn naeriski. «Sina ka,» ütles ta. «Kas sa ei tea, et linnas kolmed koolid on? Ühed on päris sakstele, teised eesti sakstele ja kolmandad õmblusmamslitele. Ainult viimases on Mariihen käinud.»
«Seleta paremini,» ütlesin mina. Nii jutukana ei olnud ma Hennu enam ammu näinud.
«No jaa,» ütles Henn. «Kas sa siis seda vana rahvalaulu enam ei mäleta, kui veli oli endale koja ja maja ehitanud ja «mööda käisiv’ mündi saksa, mööda münditse’ emandi’ Küsitliv’, mõistateli’: Om see väike väitse linna või om suuri soola linna?» – Mündisaksad olid võib-olla päris Saksamaalt tulnud saksad, kellel magus lõhn juures oli nagu mündil. Meie ajal lõhnavad saksad ka, võiavad end õlidega, ainult et kadakahaisu juurest ära kaotada. See sort saksu paneb oma lapsed kooli, mis kesk linna seisab, kust saksad mis saksad välja tulevad. – Teine kool on enam linna ääre pool, sealt tulevad eesti saksad välja, eestlased, kellel saksa vigurid juures. Õmblusmamslite koolid aga on alevis, pea igas majas. Jutluseraamatu eesotsas seisab see sõna: Mitmesugused annid, aga seesama vaim. Nõnda võiks ka ütelda: Mitmesugused koolid, aga needsamad korsetid ja õlgkübarad.»
«Ära sa õlgkübarat laida,» ütlesin mina. «Mina toon tänavu heinaajaks meie tüdrukutele kõigile õlgkübarad pähe. Mõtle, kui vilu on nende all heina niita, päike ei paista pähe, nägu ei löö higist leemendama, tuul puhub vabalt pea ümber.» – Aga õieti olin ma Hennu peale selle pika seletuse pärast kade. Sellepärast ütlesin ma:
«Kuule, Henn, sinu seletuses ei ole õieti loogika maikugi. Eesti saksad?»
Henn jäi minu otsa vaatama. «Loogika?» ütles ta. «Sina räägid ka nagu köstri piimaandja pühabasest päevast. Mis siis minu seletusel loogikaga asja on? Meie räägime ju niisama eneste vahel. Mina ei teagi, mis loogika on, ja olen ometi kroonugi peal läbi saanud.»
Ega siis Henn lasknud ennast selle paugu läbi ära kohutada.
«No jaa, aga sina ajad rahvused segi,» ütlesin ma. «Sa räägid eesti sakstest. Eestlane ei ole ometi sakslane.»
«Soo, või nii,» ütles Henn. «Kes enam haridust saanud, see on saks. Kure Kusta poeg on koolmeister, – kas keegi teisiti küsib kui: kas koolmeistri-saks kodus on? Kirjutaja on meil Pendi Peetri poeg kas oled temal muud nime kuulnud kui: kirjutaja-saks? Ja «vene saks», «kroonu saks», «poe saks» kuuled alati öeldavat.»
Ei olnud enam aega seda tarka juttu edasi ajada: olime juba Nõuni õuevärava ette jõudnud. – «Ja meie raisatud seemnepart?» tuletasin mina meelde.
«Mis sa veel tühjast räägid ja tuju rikud,» ütles Henn. «Ehk hea nõu tuleb parajal ajal.»
«Ehk tuleb,» kiitsin ka mina järele. «Sinul on täna nii hea kõnetuju, ehk jõuad ka selle kandilise asja ümmarguseks saada.» —
Nõuni perenaine küüris väljas seina ääres künas piimapütte. Selg meie poole pööratud, ei pannud ta meid enne tähele, kui juba taga selja olime ja teretasime.
«Uah! Ära heidutavad päris,» ütles ta ümber pöördudes ja tervist vastu võttes. «Õige haruldased külalised. Teie olitegi siis: üks laskis järve ääres püssi. Mina veel mõtlesin, kellel seal tõutegemise ajal aega on hulkuda.»
«Meil oli niisugune töövahe, siis läksime järve äärde kõndima,» vabandasime meie.
«Noh, mis teid rääkida,» ütles perenaine. «Teid hulk noori mehi, teie ikka üle valla tööga teistest ees. Ja või vaja on kaeru ära müüa, teie hobused jõuavad ikka vastu panna. Meie omad peetakse nõndasama heinte varal ületalve, juhtuvad vahel ka pihutäie jahu saama – ei
