meie kanti satub? Ta arvas, et pikemalt vist paari-kolme kuu pärast. Tõusime ja jätsime hüvasti. Kui ta oli läinud, viisin veiniklaasid ja kohvitassid kööki. Aknal polnud kardinat ees: vaatasin väljaja nägin, kuidas I. läheb üle tänava ja hakkab siis oma kummalisel õõtsuval sammul vasakule minema. Võibolla tajus La mu pilku, igatahes vaatas ta korra üles, nägi minu nägu aknal, naeratas ja viipas mulle käega. Viipasin vastu ja saatsin teda silmadega, kuni ta kadus öösse. Paar kuud sai mööda, kuid I-st ei olnud midagi kuulda. See ei puudutand mind eriti, sest nagunii olid meie kontaktid olnud üsna sporaadilised ja viimaks muutunud ka mõnevõrra ebamugavaks. Mõte tema hullumeelsusest ei jätnud mind ikka ja olin veidi kimbatuses, kui mõtlesin, kas suudan teda enam nii süvenenult ja tõsiselt kuulata kui seni. I. oli tundlik inimene ja oletasin, et ta võib tajuda minu meelemuutust, seda, et teda milleski kahtlustan. Pean küll tunnistama, et I. KGB-seosed häirisid mind selle kõige juures vähem kui muu. Miski minus ütles, et ta suudab selle organisatsiooni üle mängida: niipalju uskusin teda tõesti.
Siis, ühel talvehommikul, kui istusin raamatukogus ja õppisin aspirantuurieksamiteks, tuli minu juurde juhendaja, dotsent K., ja ütles, et dekanaadist oli helistatud, mulle on kutse Julgeolekusse. Ta oli natuke ehmatand näoga. Tulin temaga koos välja, trepikojas küsis ta, kas ma tean, miks mind kutsutud on, ega mul ei ole mingeid pahandusi või probleeme. Ütlesin, et mul ei ole asjast aimugi, aga enda teada ei ole ma teinud midagi, mis neid kuidagi erutada võiks. See rahustas ilmselt teda, mida ma enda kohta küll öelda ei saand. Muidugi meenusid mulle kontaktid I-ga. Kas oli tema millegagi hakkama saand, oli oma suures mängus midagi valesti teind? Arvasin, el mida varem ma Julgeolekus ära käin, seda parem, ja läksin dekanaati kutse järele. Sellel oli telefoninumber, millel paluti helistada, mida ma ka tegin. Vastas päris normaalne mehehääl, kes tutvustas end uurija L-ina. Ta oli üsna viisakas, minu küsimuse peale, milles on asi, vastas aga ebamääraselt, et neil on üks probleem, lisades kohe, et loomulikult mitte minuga, kuid mida ma ehk suudan neil aidata lahendada. Selle peale ei olnud mul midagi öelda. Oleksin muidugi võinud keelduda nendega rääkimast – sedagi on tehtud – kuid vaevalt oleks see tulnud kasuks mu teadlasekarjaarile. Tegelikult ei ole minu loomuses niimoodi trotslikult käituda, olen hingelt lootusetult lojaalne inimene, olin lojaalne isegi nõukogude võimule. Pean aga tunnistama, et mind vaevas ka uudishimu: tahtsin teada, mida nad minult ikkagi tahavad. Kas asi on I-s? Uurija küsis, kas saaksin tulla samal päeval pärast lõunat. Loomulikult ütlesin, et saan ja olin lepitud kell KGB majas. Vene keelt kõnelev tädi valvelauast helistas L-ile, keda ta nimetas Anatoli Lvovitšiks. Murdsin hetke pead, mis on tema õige nimi – rahvas rääkis, et nad armastavad varjunimesid – aga siis ta tuligi. Oli keskmist kasvu ja ka muidu igati keskmine inimene, keda mul oleks raske kuidagi kirjeldada, kuna tema välimuses ei olnd midagi silmatorkavat. Ta juhatas mind oma kabinetti, mis asus maja teises tiivas, kuhu tuli minna mööda kaht hämarat koridori. Mõtlesin, et võibolla kuulub silmatorkamatus salapolitseinike oluliste tööalaste eelduste hulka. Sel juhul oli L. kindlasti hea salapolitseinik.
Uksel seisatas L. korraks ja ütles, et minuga tahab tegelikult vestelda üks kolleeg Moskvast, kes loomulikult räägib vene keelt. Ta küsis, ega minul ei ole vene keelega probleeme. Ei, mul ei olnud.
Moskva kolleeg istus suure laua tagaja tegi suitsu. Teda ei saanud, erinevalt L-ist, nimetada silmapaistmatuks. Ta oli suurt kasvu, kergelt korpulentne, kuid jõuline ja tema näos ja pilgus oli midagi, mida sobiks nimetada tšekistlikuks. L-i alandlikkusest ja teenistusvalmidusest oli näha, et moskvalane on tähtis kuju.
Ta tutvustas end Fjodorina ja asus pikema sissejuhatuseta asja juurde. Ta teab, et ma olen teoloog I. tuttav, üks väheseid inimesi, kellega I. on suhelnud. Neil oleks nüüd vaja, et ma räägiksin I-st mõningaid asju.
See lugu mulle hästi ei meeldind. Ma ei tea, kust ma võtsin julguse, kuid ometi suutsin öelda Fjodorile (või vale-Fjodorile), et mul on I-ga tõesti olnud kokkupuuteid, viimastel aastatel küll väga harva, kuid mul ei ole võimalik tema kohta midagi rääkida, kui ma ei tea, milleks seda vaja on. Kas teda süüdistatakse milleski, tahetakse määrata tähtsale kohale või on temaga midagi juhtunud?
Nad ei reageerindki minu märkusele pahameelega, nagu olin kartnud. Fjodor vaatas L-ile, siis minule pikalt otsa, vaikis viivu ja kostis siis: – Hy лaднo, вaши apгymeнты убeдитeьлны. Пpидётcя кoe-чтo oбъяcнить.
Siis ta ütles, et nende probleem on selles, et I. on kadunud ja nad ei tea tänini, mis temaga on juhtund, kas ta on ära hüpand, röövitud või kriminaalse kallaletungi või õnnetuse ohvriks langenud. Nii oleks neil oluline teada temast võimalikult palju – see aitab neid ehk asjas edasi.
Ma teadsin, et ma ei saa neile rääkida kõike, mida I-st tean. Mul oli ka tunne, et see, mida ma rääkida ei saa, võib tegelikult just olla seoses tema kadumisega. Ma pidin end hoolega tsenseerima. Kuidas? Lootsin, et see õnnestub: kõige õigem oli ilmselt vältida süvenemist I. teoloogilistesse aruteludesse, vaikida Silmast ja iseloomustada teda kui veidrikku, keda huvitasid mingid muistsed filosoofilised ja teoloogilised teooriad. Millest – nagu ma lootsin – nemad teadsid veel vähem kui mina. Aga mul ei olnd enam aega valmis mõelda legendi I-st ja meie tutvusest. Pidin selle käigupealt looma ja hoolitsema sellegi eest, et see oleks usaldusväärne, et nad ei hakkaks mind valetamises kahtlustama.
Küsisin, mis neid konkreetselt huvitab. Fjodor palus mul rääkida I-st, tema iseloomust, käitumisest, sellest, kellega ta suhtles, kas tal oli suhteid ka naistega, kas ta alkoholi pruukis. Sellest kõigest ei olnd raske rääkida. Nimetasin – usun, et seda oli usutavuse pärast mõistlik teha – ka intsidenti saunapeol, kus õieti I-ga lähemalt tuttavaks sain.
Fjodor tundis huvi, kui palju me hiljem I-ga kohtusime ja millest ta minuga rääkis. Ma ütlesin, et filosoofiast ja usuasjadest, aga ma ei saand kõigest hästi ara. Kas ta rääkis ka välismaast, sellest, kuidas talle seal meeldis, oma tuttavatest seal? – oli järgmine küsimus. Sellele oli mul kerge vastata, sest I. oli rääkind ainult oma kontaktidest usuinimestega. Ma ei tea tänini, kas talle Läänes ja Indias meeldis või ei; ma arvan, et argielu teda tegelikult ei huvitand. Nii ma Fjodorile umbes ka ütlesin. Ta küsis, kas olen selles tõesti veendunud, kas olen kindel, et I. oli minuga avameelne. Ma möönsin, et ei saand selles muidugi 100 protsenti kindel olla, aga 95 küll. Milleks oleks tal olnd vaja mulle udu ajada? Kas minu meelest oli I. usklik inimene? – jätkas moskvalane pärimist. Vastasin, et mul on sellele raske vastata, kuna ma ise usklik ei ole ja usuasjade vastu sügavat huvi ei tunne. Olin aga kindel, et mingi oma usk tal oli ja mul on kahtlus, et see usk oli midagi teistsugust kui tavalisel luteri pastoril või mõnel meie sektandil. Fjodor tundis huvi, kas ma saaksin seda usku kuidagi iseloomustada ja kas ma tean, kas I-1 oli Läänes kolleege või usuvendi, kes samamoodi uskusid või mõtlesid. Teisele küsimusele pidasin õigemaks vastata, et ma ei tea, kes need usuvennad võiksid olla, esimesele vastasin, et minu meelest tundis ta mingit erilist huvi gnostikute vastu. Pidin seletama, mis gnostikud olid, millega ehk hädapärast ka hakkama sain. Kui ütlesin, et gnoslikuid minu teada maailmas enam ei ole, näis Fjodori huvi nende vastu raugevat. Ta ütles siiski, et mõnikord leidub sektante, kes püüavad mõnd vana religiooni või sekti jälle elustada ja küsis, ega mul ei jäänd I-st muljet, et ta midagi sellist võinuks kavatseda. Ma vastasin, et ei jäänud. I. oli minu meelest kergelt ehk fanaatiku tüüp, aga tema fanatism suubus rohkem vist uurimustesse, huvisse religiooni kummaliste ja eksootiliste vormide vastu. Võrdluseks tõin bioloogi, keda huvitavad mingid kummalised ja haruldased loomad, kelle uurimisele ta on jäägitult pühendunud, kellesse ta on lausa armund, kuid kelleks ta vaevalt ise soovib saada.
Mulle tundus, et Moskva mees mind milleski eriti ei kahtlustand. Ta küsis minult veel mõned küsimused, kuid ta huvi paistis raugevat: ilmselt sai ta aru, et ma ei saa teda I. kadumise müsteeriumi seletamisel oluliselt aidata. Üks küsimus oli tal siiski veel. Ta ütles, et I. paberite juures, mis pärast tema kadumist tema numbritoast leiti, oli üks paber mingi kummalise joonise ja märkidega. Tal on selle koopia kaasas ja ta näitaks seda mulle: äkki oskan ma öelda, millega võiks tegemist olla.
Koopia
