kus oled uluall, kui aga raha võid kokku ajada!» Ja seda ta teeb. Hästi maksvas pealinnas on Eesti kartul kuulus – Juhanil tarvitseb ainult laitmatu kaubaga tulla.
Sellest hoolimata ei toodud haigele Leenile arsti ega mingit apteegirohtu, vaid kirikupoest kolme kopika eest jälle liikvat, kuna Juhan püüdis juttu tihti sellele juhtida, et ta lapsele nüüd juba – mõeldagu ometi! – tervenisti kaheksa kopika eest rohtu on ostnud!
Osutus aga, et sellest päratumastki rohust oli vaesele lapsele liiga vähe. Veel mõni öö täis valu ja piina, täis ohkamist ja kirglikku palvetamist emale – ning Leenike sulges oma suured säravad silmad, mis nii elurõõmsalt olid ema otsa vaadanud, igavesele unele. Uued saapad ja uus jakk olid maha pidanud jääma ühes kalli emakesega, – oh, emast oli tal viimsel ööl nii kahju olnud lahkuda! Ka Mikust ning vanaemast – aga kas ka isast? Leeni oli seda unustanud ütlemata …
Ja siis tulid matused.
Maletu Juhan on rahauhke mees, ta armsam jutt naabrite ja muude tuttavatega on ikka rahast, t e m a rahast, millega Juhan kiitleb. Rikas mees teeb teadagi head matused. Sellises suhtes ei tohi kitsi olla, muidu see käib au pihta, rikkusest peab vahel ka käega katsutavaid ja suuga maitstavaid tunnistusi andma. Teebki mees siis matused, kus ei ole puudust söögist ega joogist. Linnast tuuakse puusärk, mille ilu igaüks peab imestama. Kirikus laseb Juhan kella lüüa ja surnut lauluga hauale kanda. See maksab küll kõik, aga olgu peale – Juhanil ju raha on ning inimesed ei tohi leida, et midagi jäi tegemata.
Nii tulevad Juhani lapse matused peale kahekümne rubla maksma.
Ja tohtrile oleks ta pidanud maksma – viis rubla
Aga Juhan on omateada tark mees. Surma vastu ei ole rohtu, surma vastu ei aita tohtri abi, surm on jumala tahe … Juhanil on meel küll hapu, et matused maksid nii palju, aga mis parata. Neid kiideti ju, ja seda oli tarvis, ja eks see tröösti …
Ent Juhani naine oli teisel arvamisel.
Ta istus, kui viimane matuseline oli elamust lahkunud, tunni aega vaikides pimedas nurgas madalal järil, käte vahel mingi narts, mida ta näppis, venitas, kortsutas, küünistas, kuna silmad tilkusid ja hambad huuli närisid. Kui siis Juhan korraks üsna tema ligidale sattus, turtsus Anna talle kuumalt näkku, näilikult valmis teda küüntega kõrist haarama:
«Mõrtsukas! Mõrtsukas!»
Sellest tekib suur riid, sest Juhan vihastab ja hakkab paukuma kui püssist. Et kuidas tohitakse t e m a l e nii rasket sõna öelda, kuna ta oma lastele on ikka olnud hea isa. Ja räuskab poole ööd ega lähe magama. Ning võtab taoti viinapudelist lonksu, et loputada kurgust alla temale tehtud ülekohut …
Ega möödunudki palju aega Leeni surmast – veel samal talvel – kui haigus heitis Maletu Juhani enda voodisse.
Ei aidanud kirikupoe liikva ega vanamooride sortsirohud. Haigus vedas mehe nii haua ligidale, et ta juba hakkas enda surmast kõnelema. Aga veel millestki muust.
«Anna, mu haigus läheb ikka raskemaks …»
«Paraku küll.»
«Anna – ma – ma –»
«Mis sa tahad?»
«Ehk oleks hea, kui läheksid linna …»
«Mis sinna?»
«Ehk – ehk võiks mulle abi saata – tohter. …?»
«Tohter? Juhan, kas ütlesid t o h t e r?»
«Jah, Anna …»
«Mida suudab siis tohter surma vastu! Sa tead ju, et ei ole temalgi rohtu surma vastu. Surm on jumala tahe …»
«Ma tean, Anna, sa kordad minu sõnu – Aga – ehk ta siiski – ehk ta võib mu valugi vähendada …»
«Ehk ta oleks võinud meie kadunud tütrekesegi valu vähendada?»
«Anna, ära piina mind, mine parem tohtri järele!»
«Tühja kah! Lähen toon kirikupoest veel viie kopika eest liikvat – see niisama hea.»
«Naine, ära ole halastamatu! Ma tunnen oma hinges, et tohtrit on vaja. Maksab teine küll viis rubla – aga ma arvan, tervis on kallim kui kõik maapealne vara.»
«Aa – s i n u tervis! Su lapse tervis ei olnud seda mitte!»
«Kas tahad siis, et peaksin surema? – Mõtle ikka, kes olen mina ja kes oli too lapsuke! Tütre saame jälle, Annake!»
Anna tundis tugevat indu haigele näkku sülitada, aga et see äkki valuvahul hakkas silmi pööritama ja oigama, siis ruttas ta tema soovi täitma, kuid tühja, sootuks tühja südamega.
KIPPARI UNEROHI
«Mait! Mait!»
Mait tegi, kui ei kuuleks, ja päntas oma suurte jalgadega ühtlasel sammul edasi.
«Mait, kuule!»
Ei kuulnud ikka veel. Hüüdja kiirendas jooksu. Üsna Maidu selja taga – viimane pidi nüüd juba ta lõõtsutamistki kuulma – hüüdis tüdruk veel kord:
«Mait, seisa ometi!»
«Mis sa’s tahad?» küsis Mait peatudes ja poolt nägu pikkamisi järelejooksja poole pöörates. Seejuures ei võtnud ta lühikest piibunosu hammaste vahelt ega käsi taskust.
Maarjal oli tegemist, ennegu sai hinge vähe tagasi. Ta kõrge tugev rind tõusis ja vajus ning põsed lõkendasid. Mait ei võtnud ühte ega teist tähele panna – hämarik oli ka juba liiga tihe, kui et ta neiu jumet ja silmade sätendamist oleks võinud näha. Seda ta ei püüdnudki. Ta oli tema häälest ära tundnud. Nagu oleks tal rutt taga, kordas ta oma küsimust, mida Maarja tahtvat, juba lähema sõnaga.
«Kuidas sa nii võid küsida!» imetles tüdruk. «Sa pidavat ju homme ära minema.»
«Õige.»
«Ja seda kuulen alles teistelt!»
«Mis sest?»
«Soo! Tahtsid vist koguni jumalaga jätmata –?»
«Ei. Pidin tulema homme hommiku jumalaga jätma – kaptenit ja sind.»
«Alles homme hommiku? … Mait!»
«Jah noh, hm –» kohmas Mait, lükates piipu teise suunurka. «Mis peaks meil siis nii palju olema teineteisega rääkida?»
Suur villane rätt, mis tüdrukul ümber, libises tal peast õlgadele, nii et maa poolt vehkiv vinge tuul Maarja valkjaid käharsalke hakkas lennutama. Kuna Maidu rahulik, jahe nägu oli mere poole pööratud, mille paksust hallist jääkattest aprillituulte tõttu juba laiad mustavad praod ja veesiilud läbi lõikusid, astus Maarja temale lähemale, ja kui ta otse tema ees seisis, laskis ta pea sügavale norgu ning sosistas:
«Mis meil peaks olema kahekesi rääkida? See küsimus ajab mulle nutu peale … Kui meil teineteisega midagi pole rääkida – miks oled siis mulle lootusi teinud?»
«Lootusi teinud? Kuidamoodi?»
«Minu
