nüüd sügise suur jänesejaht ära – saksad ütlevad parvorstjaht,» jutustas Joosep edasi. «Oli küll vist sada saksa igalt poolt koos, vanemaid ja nooremaid ja mõned preilnadki hulgas. Kas teate koa, kuda niisugust parvorstjahti peetakse?»
«Teist juttu hakkab tegema,» urises taat. «Mul krutskimeest! Aga mis tal oma lolluse kaitseks ka öelda olekski?»
«Parvorstjahis on kõik ratsa. Kõigil pikad piitsad peos. Kihutatakse nii, kuda hobused vähegi võtavad. Pikker [Piqueur – (prants. k.) – jahiteener, ka koerte ülevaataja] muidugi kaasas. Mina olin sellel abiks. Aga ärge arvake, et parvorstjahil lastakse püssiga jäneseid –»
«Mis asjaga siis?»
«Piitsadega.»
«Mis sa valetad! Kas piits siis laseb?»
«Ei lase, aga piitsadega pekstakse jäneseid surnuks.»
«Ära lorise!»
«Jumala eest! Nägin ju oma silmaga pealt. Saksad kihutavad kokkuaetud jänestele üle puu ja põõsa, üle kivi ja kännu pikas kaares huisku otsa. Jänes on tagakihutamise kabuhirmust juba uimane, niiöelda poolsurnud, kui saks ta viimaks kätte saab ja piitsaga maha notib. Küll nad punuvad risti-põigiti, küll löövad kukerkuuti joostes – ei aita miski, ratsakütid on kannul ja piitsad plaksuvad … Ma nägin jäneseid, kel olid silmamunad peast peaaegu väljas hirmu pärast, ja ma nägin jäneseid, kes nutsid –»
«Nutsid!» Mari silmad seisid pärani, ta põsk oli valge.
«Jah, nutsid! Nende silmad olid veel märjad, kui nad ise juba ammu olid külmad. Loomad nimelt nutavad ka, kui neil häda on, – kas sina, Mari, seda ei tea?»
«Aga miks siis saksad sedaviisi – miks siis piitsaga –?»
«See on jälle selle jahi mood, muidu poleks ta nimi parvorstjaht.»
«Sa ütlesid, et jahil oli ka preilnaid, – kas siis ka need piitsaga –?»
«Kuda muidu – kõik piitsaga, preilnad teadagi koa piitsaga. Preilnad veel kõige tragimad jäneseid uinutama. Sest see, kes tapab kõige rohkem jäneseid, saab jänese saba kübara külge. Suur au siis teiste ees. Kõik kummardavad teda ja annavad kätt ja soovivad talle õnne. Ma ise lõikasin jänestel sabad tagant ja meie preiln pani nad oma kübara külge. Oli teine kümme jänest surnuks löönd.»
«Kümme jäänest,» kordas Mari pikkamisi. «Ja teised kummardasid teda ja soovisid talle õnne!»
«Mis te siis kõigi nende jänestega peale hakkasite?» küsis eit. «Kui juba see väike preiln kümme maha lõi ja saksu oli sada –?»
«Üldse tapeti nelikümmend kaheksa jänest. Mis me nendega peale hakkasime? Pikker ja mina korjasime nad kokku, panime vankrile ja vedasime mõisa. Seal söötsime koertele ja kassidele.»
«Kas siis saksad ise ei söönd?»
«Mine ikke, Mari! Kes siis sööb piitsaga mahalöödud jänest!»
«Siis tapeti neid aga nii naeruks –?»
«Nojah – jahi pärast.»
«Miks sa siis mõnda meile koju ei soat,» torises isa. «Ma oleks linnas ää müünd. Küll ma neile kuuliaugu naha sisse oleks sopsind.»
«Preiln tuli pärast jahti minu juurde talli, jänesesabadega kübar veel peas, ja ütles: «Noh, Joosep, kas oli ka ilus vaadata, kuda ma neile andsin?»
«Ei old,» vastasin mina. «Mitte ei old.»
«No oli sul nõnna vaja saksale vastata!» sõitles taat. Mari aga sirutas käe üle laua ja paitas venna musta karedat käppa, mille najale ta pead toetas.
«Ühe asja peale oli meie preiln veel meister: kassid kartsid teda kui tuld –»
«Kassid?»
«Jaa. Ta pidas enesel kolm toakoera. Üks oli helevalge karvanäss, teine koleda musta näoga, töntsi ninaga ning ilma sabata, ja kolmas ilmatu pika kerega, aga madalate jalgadega nagu jalajärg – justku meie ema jalajärg … Nendega mängis sirkust, nagu ise ütles. Mõisas oli tühi tuba. Sinna viis ta koerad ja ühe kassi. Koerad ässitas kassi peale. Uksed-aknad kinni, tuba lage – kass ei saand kuhugi pelgu joosta. Ässitas koerad jah kassi peale, ise piitsaga juures. Hakkas kass koertele vastu, sai preilna käest piitsavarrega. Koerad purevad kassi, nii et nahatükid lendavad, ja preiln taob kassile piitsavarrega pähe, kuni kass jääb uimaseks.
Mida haledamini kass koerte käes karjub, seda ägedamini ässitab preiln koeri. Ise kilkab rõõmu pärast, laksutab käsi, keksib … See oli meie preilna sirkus …»
Mari oli näost koltunud. Ta haaras venna käe ümbert tugevasti kinni.
«Ja s e l l e p ä r a s t hülgasid ta armastuse?»
Joosep ei vastanud. Ta kõneles edasi:
«Kui kasse mõisast enam saada ei old, käskis mul neid mujalt muretseda. Lubas maksta rubla tükist.»
«Kas muretsesid?»
«Mitte ühtegi,»
«Jeesuke – Maarjake,» heitus taat, «ma oleks talle paar tosinat nädalas võind muretseda!»
Mari aga silitas uuesti venna kätt. «Ja siis?» küsis ta.
«Siis tulin mõisast ära, mis muud.»
«Mina, vend, – ma oleks sinu asemel koa tuld,» ütles Mari häälega, mis kerkis alt sügavast. Eit ja taat aga vaikisid.
VIIMNE ÖÖ
Üks neid madalaid viletsaid hurtsikuid Härjapea jõe [Endine oja Tallinnas, Tartu ja Narva maantee piirkonnas, muudetud hiljem kinniseks kanalisatsiooni-magistraaliks. – Toim.] ääres, mis tuletavad meelde enam vabadikusaunu kui linnamaju. Hoovis teine veel väiksem ja armetum onn. Selles loomalaut, sest majaperenaine peab lehmi, ja kõrval tilluke üürituba. Ammuvad lehmad, siis kostab see üüriliste tuppa; kõnelevad üürilised, siis kuulavad lehmad pealt. Ja laudast poeb tuppa värsket sõnnikulehka, ja toast imbub lauta kibedat vaesuseleitsakut. Aga nad ei pahanda sellest – ei ühe ega teise korteri elanikud. Nad on leplikud üleaedsed. Juhtub vahel, et päits pistab oma külma, märja nina seina alla uuristunud august tuppa, siis läheb eit ja paitab seda nina, ja päits lakub tal selle eest kätt. Nad on head üleaedsed. «Suures majas», kus elab neli perekonda, on üüriliste vahel alati riidu. Siin mitte.
Väljas 16 kraadi külma. Eideke kütab ahju. Et oleks vanamehel soe tuba, kui tuleb koju. Eidekese süda naerab põues. Kolme päeva pärast jälle küdev ahi! Soojaks, päris soojaks ei saa see tuba küll iialgi, aga eks või vähemalt ahju küljes käsi ja selgagi soendada.
Eit on uhke selle küdeva ahju peale. Sest kes muretses kütte? Tema! Vanamees arvab, et vanamoor haliseb sängis rinnavalu käes. Vale! Pani hommikul pärast vanameest kepi najal minema kui tuul … Kes otsib, see leiab. Siit laastuke, sealt lauaotsake, kolmandast kohast puuhalg, mis kukkunud koormast, prügi ja pahna pealekauba. Tee voori kolm päevas – ahjuküte käes! Oh, see vanadus, see vanadus! Nagu luupainaja asub ta inimese kallale, imeb vere, imeb üdi, järele jätab vaid porstunud vareme.
Hoovis krigiseb lumi. Sammud lähenevad. Ukse taga saab kuuldavaks
