aual ning tundsin ära lastekirjanik Olivia Saare energilise hääle: „Ise veel „Tallinkis” reisilaeva kapten, aga laisaks oled jäänud!” Ma ei osanud üllatusest midagi vastata ja ega Olivia vastust oodanudki. „Vähemalt paarikümne aasta jooksul pole Eesti lastele merest keegi midagi kirjutanud. Mees, võta ennast kokku, kes seda peaks siis tegema, kui mitte need, kes merd sõidavad!” ütles ta.
Pärast värskendavat peapesu otsustasin asja kontrollida ning muidugi oli Olivial õigus. Juhan Smuuli „Meremees Murka” ja Evald Tammlaane „Laevakoer Tuhk” olid ainsad, kes seda lünka täitsid. Niisiis otsustasingi kirjutada selle lasteraamatu.
Lugu ise on pooldokumentaalne – jutustus sellest, kuidas tütrepojad Mats ja Tõnn minuga reisi kaasa tegid, mida nad laevas nägid ja millistest sündmustest osa said. Kõige selle käigus tutvume reisilaevaga, ametimeeste ja nende töödega, käime külas Rootsi kuningal ning imetleme muuseumis svenssonite kuulsat sõjalaeva „Vasa”. Matsil ja Tõnnil on igapäevases elus annet sattuda põnevatesse seiklustesse ning selle poolest ei erine ka nende laevareis. Enamik tegelasi on elust enesest ja oma nimedega. Loodan kõigest südamest, et see raamat aitab selgitada meresõidu võlu, näitab laevaelu tema kõigis kirevates värvides ning avardab pisutki meie teadmisi sellest valdkonnast.
Ja nagu öeldakse merel: seitse jalga teile kiilu alla.
PEAAEGU ET ELUST ENESEST
„Kuule, Papa, ma panin oma lusika supi sisse ja see upub sinna täitsa ära!” teadustab minu kolmeaastane tütretütar ning oma sõnade kinnituseks tekitab köögilaual kohaliku tähtsusega tsunami. Kaks ilmsüütut sinist silma sihivad mind üle laua. „Eks ju, lusikas on rauast?” Tuleb nõustuda, tõepoolest on kõik eelpool öeldu õige, kuid ma tean, et sellega ei ole küsimused lõppenud. Tõttan teisele poole lauda loodusõnnetuse tagajärgi kõrvaldama. Väike neiu on jõudnud kogemata küünarnuki taldrikusse toetada ning ütleb, filosoofi ilme näol: „Aga Papa, sinu laev on samuti rauast, aga näe, supi sisse ei upu.”
„Mitte supi sisse vaid merre,” parandan automaatselt, koristades lapiga laualt supilaineid. Tegelikult on küsimus täiesti filosoofiline, sest merel võib samuti supi sisse sattuda ja see on juba tüki tõsisem supp kui see, mis praegu laual lainetab. Ühiste jõupingutustega koristame õnnetuse jäljed, vahetame rokase pluusi puhta vastu, nõutame potist uue portsu söömaaega ja nohistame uuesti suppi neelata.
„Aga Papa, vaata, kui pisike on minu lusikas!” Pea viltu, sihitakse söömariista, millelt supp seekord õnneks küll taldrikusse niriseb. „Ja kui suur ja raske on sinu laev ja… ja lusikas näe upub, aga laev ujub.” Öeldu kinnituseks kaob lusikas jälle supi sisse, filosoof ise on aga ülimalt õnneliku näoga. Ohkan, tõusen ja tõttan jälle teisele poole lauda.
„Linda, ära sodi. Toiduga ei mängita, söö korralikult!” Päästan lusika uppumissurmast ja pühin väikese neiu näpud supist. Vahepeal on vestluspartneri mokad veninud hirmpikaks ning ta pomiseb solvunult:
„Papa, ma ei sodi ja ma ei mängi ka, aga näe, lusikas ikkagi ei uju ja ankrut pole sellel ka.”
Paar päeva hiljem mängivad tütrepojad mereröövleid ning kuulen, kuidas noorem, Tõnn, röögatab:
„Laeva ninas, anna köied kaldalt lahti, tõsta ankur üles ning madrus Mats, mine laeva tagaotsa!” Kõik see riivab mu kõrva. Õigluse huvides peatan meeletu rünnaku vaenlasele ning pärin:
„Poisid, mis te arvate, kas tõelises laevas oleks ka keegi aru saanud, mida te siin käsutasite?”
Vaprad mereröövlid vahivad teineteise otsa ja kehitavad õlgu. „Nina on see, mida te nokite, kui matemaatika ülesanne välja ei tule – laevas on vöör. Samuti ei ole laevas köisi, paelu ega muud sellist, on otsad, ja ei tõmmata ega tõsteta ankrut, vaid hiivatakse. Mis puutub aga tagaotsa, siis teate ise küll, kellel või millel see on – laeval on ahter.” Mehed vahetavad pilke. „Korrektses merekeeles oleks teie käsklus pidanud kõlama hoopis nii: vööris – anna otsad, pootsman, hiiva ankur, ja madrus Mats, marss ahtrisse!” Oma esinemisega olen välja meelitanud küsimuste laviini.
„Papa, Papa,” kiirustatakse läbisegi pärima, „kuule, kes see pootsman veel on, mispärast just otsad tuleb anda ja kellele need anda tuleb, kuule… kuule, vöör ja ahter ja siis veel tüürpoord ka ja seekel…”
Õhtul hiljem, kui uljas supilusika ujutaja ning vahvad mereröövlid on päevatööst väsinuina kosutavasse unne suikunud ja mina haigutusega pooleks võitlen end „Aktuaalse Kaamera” uudiste lõpuni, hakkab järsku peas ringiratast tiirutama üks tuttav lausekatkend: „…ja ankrut pole tal ka!” Ja siis sähvatab majakaplingina läbi mu uniste ajude üks idee, mis mõtisklemisel hakkab võtma üha selgemaid piirjooni. Vähemalt mulle näitasid eelmise päeva sündmused, kui kaugeks ja tundmatuks meie lastele, aga võib-olla ka meile endile, on jäänud meri, laevad ja see töö, mida selles erilises keskkonnas tehakse. Kunagi peeti Eestit uhkusega mereriigiks, meie esiisad sõitsid merd viikingipurjede all ja olid kuulsad üle terve Euroopa, aga nüüd – ankrut pole tal ka… Laeva jaoks on ankur see vahend, mis peab aluse turvaliselt iga ilmaga paigal hoidma, aga meri, meretraditsioonid ja teadmised merest peavad olema selleks ankruks, mis meid siin Läänemere kaldal püsida aitab. Vaat nii arvan mina ja sellepärast saigi kirja pandud see raamat.
OOTAMATU MEIL
Tervitusi Sindi kantsi vapratele kaitsjatele!
Kallid kaimud, olen sunnitud suure kurvastuse ja vihaga teatama, et svenssonite röövretked meie randadesse on muutunud üha sagedasemaks. Eriti ülbeks on läinud Ojamaa asehalduri hertsog Magnuse mehed ja nii see enam kesta ei või. Oleme külavanematega seda asja kärajatel arutanud nii üht- kui teistpidi ning nüüd on sündinud otsus, et svenssonitele tuleb koht kätte näidata ja selgitada mõõgaga meie rahumeelset poliitikat. Seepärast annan teile, vaprad Sindi ja Paikuse pojad, teada, et kevadkuu kahekümne kaheksandal päeval, just noore kuu loomise ajal, on meie malev Väinajõe paremale kaldale latgalite suure asula Riia juurde kokku kogutud ning ka teie maleva saabumine oleks igati oodatud ja teretulnud. Loodan, et selleks ajaks saan oma laevastiku ilusasti purjede alla ning ka pealaeva Taara Silja pardad tihendatud. Sindi maleva pealikutele on koikohad sisse seatud minu lipulaeva parematesse kajutitesse ning saladuskatte all võin lisada, et retkele on kaasa võetud palju magusat mõdu ja rosinatega küpsiseid ja moosekante, kes oskavad sikusarvest valju seakisa välja meelitada, ning terve ports uhkeid ja kauneid tantsutüdrukuid. (Viimane uudis on mõeldud ainult teie kõrvadele.) Seepärast, kallid kaimud, korjake kokku kõik kanged mehepojad, teritage mõõgad, varuge nooli ja odasid ning me näitame svenssonitele, et Maarjamaa pealt pole uljaste, tugevate ja julgete meeste sugu veel otsa lõppenud. Mingem siis koos ja koputagem tugevalt Rootsi Kaarli uksele ning nõudkem selgitust, sest mis nad siis tulevad meie hoovi peale tüli norima? Jään teie kirjatuvi ootama.
Parimate soovidega Saaremaa Lembut, laevastiku päälik.
Lõunakaare tuul andis ilusasti minna. Taara Silja vöödilised purjed olid mõnusalt punnis ning ahtri taga koondusid pardiritta ülejäänud kümme Saaremaa Lembuti laevastiku alust. Nad kandsid ühtekokku vähemalt kolmekümmet kahurit ja meeskonnad nende pardal olid saanud tubli väljaõppe. Meeste tuju oli hea ja sõjakas. Eelmisel õhtul Väina jõe kaldal oli lõkketule valguses ja manatark Juskuse toimetamisel ohverdatud valge mullikas, kes oli kukkunud paremale küljele, ning see tõotas mereretkele head õnne. Sindi maalinna noor vanem Mats, üks käsi roolil ja teine silmadele tõstetud, uuris hoolega silmapiiri, mille taha oli mõne hetke eest sukeldunud päikeseketas, värvides taeva purpurikarva. Kusagil selja taga oli noor kuusirp end upitanud Sõrvemaa metsade kohale ja viimane asjaolu ei tahtnud sugugi meeste plaanidega kokku sobida.
Lembuti ärgitusel oli kavatsetud pimeduse varjus ootamatult maabuda svenssonite
