u
KOHAGU MERI
ja mis teda täidab
Tema sirutab käe vee kohale
Armastus on tugev nagu elu
Kui sa lähed läbi vee
kannab sind laine
Kui sa käid tules
sa ei haihtu
ja leek ei kõrveta sind
Arm
ja arm
arm ja arm
kohiseb
elu
MEREIMETAJAD
häälitsevad
vaikuses
Hääl tardub avarusse
seisatades õhu
Laine
jääb rippu
Nad veeretavad end maale
Nad teevad sugu
Nende abitud hääled
hüüavad
nagu lämbuks nad
ükshaaval
aeglaselt
piinarikkalt
TA HINGAB
su lähedal täna
Peaaegu puutub su vastu
Avarus
vaikides särab
Igavik näitab end
laskub
VÕBELEVAD lehed
Võbelevad lehed
loojangu kohal
ainult kauge
kari kohab
Hetkeks lendu viskub lind
siis on vaikne
vaikne ning
kuulda on
kuis hingab hing
TETREDE SALAJANE MÄNG
kumiseb laanest
Maa õõtsub kevadeaurudes
Veed valguvad
ja meri tõuseb õue
Luiged laskuvad ukse ette
Lehtede sahinal
keerduvad rästikud tumedaks künkaks
Kohisevas kuumalaines
vabanevad kullesed
Konnade armuhääl kuriseb
lakkamatult
Lind haakub lindu
loom looma
Viinamäeteod kasvavad kokku
Lõokeste lagendikul viskub õhtu
ikka kõrgemaid
ikka sädelevamaid sööste
Süda laskub taevast
Leppade kuldne tolm
õõtsub veel
Saatus kõnnitab kõiki
vääramatu väega
SUVE VAIKUSES
liiguvad lehed
Rohi kuivab
ja lind
kaob lainesse
Hääle
kuldne pael
libisemas
taeva põhjatust sinast
helepunasesse verre
TÄISKUU
Ritsikate saagimine
Tähed langevad
Taevas laskub
Viljad valmivad
augustiöö kuumas
pilvede sahinas
Ikka lähemale
libiseb teadmine
hingab siinsamas
KUI LADVAD õõtsuvad
kui ladvad õõtsuvad
ja tumm on taevasina
aeg peatub
tõuseb valgeid kergeid pilvi
Ja kõige peal on suve hele vina
Nii selgelt tunnen enesel su silmi
Ja kiirgab helendust
ja imelikku sära
nii lõhnab liilia täis võrgutavat kuuma
Ma vaikselt libisen
kaon silmapiirilt ära
ja õhku viskub värelevat luuma
Ööviiul kusagil ja lepavõsa vaikus
Mu jälgedel see oksapragin kaikus
Mu jälgedel see oksapragin kaikus
Ma kuulatan
On juuli lämbe vaikus
Üle sädeleva joone
ÄRKAN
su soojus veel kehas
kuid hing juba läinud
Hääl
hüüdja hääl
kõmiseb vastu
tühjas ruumis
Silmapiiril libiseb paat
üle sädeleva joone
LAPSE NAERATUS
vaatamas vastu
pimedast päevast
Väikesed käed
püüdmas
juukseid
nägu
silmi
Mõistmatud sõnad
voolamas välja
lalinast
Kangestunult seisad
välkvalges hetkes
vere raskes
kohinas
seotud käsist ja jalust
TÜHJAS TALUS
kus ikka voolab veel
üleeelmine sajand
söömarend täis täkkeid
nurgad ja nurgatagused
varje
pöörab tuul lehti
Raamatu kohal
Pudeneb
