kirju mereltja igatsusi
ja ootusi
mille lõppu ei ulatu nägema
LÕÕSK
Põhjala lõõsk
haarab tuhanded kehad
Tõuseb ülesse ööst
teadmata
mida teha
Kahvatub inimvaim
pöörab sest
vaikselt ära
Augusti tumedas öös
tähtede pimestav sära
IKKA VEEL
ikka veel
maa on verine
tõstab pinnale
sakslaste ja venelaste luid
omade luud on loetud
ikka veel
ikka veel
igal kevadel
Lapsed tassivad õuele
kopitanud kompse
juhtub et plahvatavad
Ise jõuan hilisõhtul varemetelt
kus kisendasin kaugusesse
kõveras nagu loom
Valu ei vähene
ei kao
tuikab nagu soolvesi soontes
Maa on
ikka veel
ikka veel
verine
LIBISE LÄBI
Ja ta läks läbi kivi
Vaikus
surumas kuulmetele
Talumatu
vaikus
Tukslev
sügaval tukslev teadmine
aegamisi
kerkiv kohin
Linnu
üksainus noot
üksainus viis
Ikka sügavam
ikka meeletum tukse
KÕIK ON
suur juba sündides
silmad vaatavad silma
usaldavalt ja uskudes
Kurjus võtab meid vastu
proovides südant
Seda näritakse
nüri noaga
lüüakse helkiva mõõgaga
Sädemed lendavad
veri purskub
ennustades varisemist
kustumist enne koitu
Ometi on kuulda
üks tuige
ikka valjem
ikka tugevam tukslemine
Vääramatu väega
läheneb kõik
mis eos
SUVEPÄEVA KUUMUSES
kuivavate rohtude
magusas mees
mesilaste möödalennus
libiseb
ära aeg
täis igatsusi
millel pole sihti
eesmärki
ega nime
Ootust
mis on mõistmatu
SEE TAEVASTE VALGUS
mis meres
see silmisse viskub
ja kaob
Veel kaua
tuikab su veres
ja süda
valjusti taob
ja võbeleb vastu korvi
See ahas on
kohina sees
mis ülesse kihutab tormi
ses lõputus laotuses
ARMASTUSE
udust raske
härmaniit
ulatub
läbi aja
nõtkudes
raskuse all
surudes looka
aruheina
kuni halladeni
kõikudes tuules
ja päikeses
MA VAATAN AINA Täna muud ei näe
Ma vaatan Ainan Täna muud ei näe
Mis on On kõiges Sellestki see sära
On ainult helendus Hetk libisemas ära
Vaid valgus üle kõrge mäe
Ja viivu võpatus Vaid põgus vära
kui kaotakski nüüd olemise väe
mis sest et silm ei seleta ei näe
see siiski puudutas See sära
Mis on On võimatu Kuid siiski hing
on aimanud On seletanud selgelt
Üks suletud üks varjul ring
ja veele viskub kergelt peegeldus
mis puutub ligi Justsama Nüüd
Kõik oli ometigi
LÄHEN LÄBI
kerge sina
silmapiirini on see
Läbi une
läbi une
üle sädeleva vee
Lähen läbi
ega ärka
Lähen läbi
ega näe
Läbi une
läbi une
Läbi väreleva väe
Selja taga
OOSLAMAA
kerkib aeglaselt
alateadvusest
suurte külmade aegu
kui meri kiirgab
pimestades südant ja silmi
ja igatsus jäise
