oli vanale Sorelile täbar küsimus. Ta tundis, et edasi rääkides võib ta ütelda midagi ebasobivat, ning ta sai vihaseks Julieni peale, kuhjas teda üle sõimuga, süüdistas teda maiustamises ja läks siis minema, et läbi rääkida teiste poegadega.
Julien nägi veidi aega hiljem, kuidas nad seal oma kirvestele toetudes nõu pidasid. Kui Julien neid kaua oli jälginud ja nägi, et ta niikuinii teada ei saa, mis nad seal arutavad, läks ta ja peitis end sae varju, kust teda nii kergesti ei saadud tabada. Ta tahtis järele mõtelda selle ootamatu pakkumise üle, mis ta saatusesse pidi tooma suure muudatuse, aga ta tundis enese võimetu olevat ükskõik milliseks arupidamiseks; ta hakkas fantaseerima ainult sellest, mis teda ootab härra de Rênali kaunis kodus.
«Ennem juba loobuda kõigest sellest kui ennast niivõrd alandada, et hakata sööma ühes lauas teenijatega,» mõtles ta. «Mu isa tahab mind selleks küll sundida, aga pigem juba suren. Mul on taskus viisteistkümmend franki ja kaheksa sou’d, ma põgenen veel täna öösel. Kõrvalisi teid mööda, kus mul pole karta ühtegi sandarmit, olen ma kahe päeva pärast Besançonis; seal astun soldatiks, ja kui vaja, lähen Šveitsi. Kuid siis pole mul ka oodata mingit edutamist, mingit väljavaadet; lõpp ilusale preestriseisusele, mis mind muidu võiks veel kaugele viia.»
Selline hirm ühes lauas söömise ees teenijatega polnud Julienil iseenesest loomuomaduseks; tema oleks valmis olnud tegema hoopis piinlikumaidki asju, et ainult edasi jõuda. Seda vastikustunnet oli ta ammutanud Rousseau’ «Pihtimustest». See oli ainus raamat, mille abil ta kujutlus lõi talle pildi maailmast. Ainult veel Suure Armee bülletäänid ja Mémorial de Sainte-Hélène täiendasid seda koraani. Ta oleks võinud lasta end kas või tappa nende kolme teose eest. Ta ei uskunud ühessegi muusse raamatusse. Nagu vana sõjaväearst ütles, pidas ta kõiki muid raamatuid maailmas valelikuks ja petiste poolt oma isikliku kasu eesmärgil kirjutatuks.
Oma tulise hinge juures oli Julienil hämmastav mälu, nagu seda sageli näeb kohtlaste juures. Et enda poole võita vana küreed Chélani, kellest, nagu ta väga hästi nägi, sõltus ta saatus, oli ta ladinakeelse Uue Testamendi pähe õppinud; samuti tundis ta de Maistre’i raamatut «Paavstist», ent ta uskus sama vähe ühte kui teist.
Nagu oleks vastastikku kokku lepitud, hoidusid Sorel ja ta poeg sel päeval teineteisega kõnelemast. Videvikus läks Julien küree poole usuõpetuse tundi, kuid ta oli küllalt ettevaatlik ega lausunud sõnagi sellest imelikust ettepanekust, mis oli tehtud ta isale. «Võib-olla see on lõks,» mõtles ta, «teen nii, nagu oleksin selle unustanud.»
Järgmise päeva varahommikul laskis härra de Rênal vana Soreli enda poole kutsuda. See viivitas tundi paar ja tuli siis viimaks, tehes juba uksel sada vabandust ja sama palju kummardusi. Ääri-veeri sai Sorel viimaks niipalju teada, et ta poeg hakkab sööma ühes lauas maja peremehe ja perenaisega, neil päevil aga, kui on külalisi, koos lastega ühes eraldi toas. Mida rohkem Sorel linnapea tõsist pealekäimist märkas, seda enam oli ta valmis raskusi ette veeretama, ning ta palus, ise ikka veel täis umbusaldust ja hämmastust, näha oma poja tulevast magamistuba. See oli suur kenasti möbleeritud ruum, millesse juba oli hakatud üle tooma kolme lapse magamisasemeid.
See asjaolu oli vanale talupojale suunavaks valgusekiireks; nüüd nõudis ta kohe näha ka riideid, mis ta poeg saab. Härra de Rênal avas oma kirjutuslaua sahtli ja võttis sealt sada franki.
«Selle raha eest läheb teie poeg kalevikaupmees Durand’i juurde ja ostab endale musta ülikonna.»
«Aga kui ma oma poja teie juurest ära võtan,» küsis talupoeg, unustades äkki kõik oma viisakuskombed, «kas see must ülikond jääb talle alles?»
«Muidugi.»
«Hüva!» ütles Sorel venitatud tooniga, «nii jääb siis meil veel kokku leppida ühesainsas asjas: kuipalju raha teie talle annate?»
«Kuidas!» hüüdis härra de Rênal pahaselt, «me leppisime ju eile kokku. Annan kolmsada franki; ma usun, seda on küllalt, vahest liiga paljugi.»
«Niisugune oli küll teie ettepanek, seda ma ei salga,» vastas vana Sorel, kõneldes veelgi aeglasemalt, ja lisas siis selle geniaalse vaimuteravusega, mis hämmastab ainult neid, kes ei tunne Franche-Comté talupoegi, vaadates ise teravasti härra de Rênalile otsa: «Vahest leidub mujal paremat.»
Seda kuuldes virildus linnapea nägu hoopis. Aga ta kogus end, ja pärast kahetunnilist tarka juttu, kus ühtegi sõna ei öeldud umbropsu, võitis talupoja kavalus jõuka mehe kavaluse, millest viimane ju ei ela. Kõik punktid, mis pidid korraldama Julieni tulevast elu, määrati kindlaks; mitte üksnes ei tõstetud palka neljasajale frangile, vaid see tuli ka ette maksta iga kuu esimesel päeval.
«Hüva, ma annan talle kolmkümmend viis franki ette,» ütles härra de Rênal.
«Et summat ümmarguseks teha,» vastas talupoeg meelitava häälega, «võiks niisugune rikas ja helde mees nagu meie härra linnapea väga hästi maksta ka kolmkümmend kuus franki.»
«Olgu,» vastas härra de Rênal, «aga nüüd ka lõpp sellega.»
Seekord andis viha talle kindla tooni. Talupoeg nägi, et ei tohi kauplemises minna enam kaugemale. Nüüd sai härra de Rênal otsa enese kätte. Esimese kuu palka, kolmekümmend kuut franki, ei tahtnud ta mingil juhul anda vana Soreli kätte, kes kibeles seda poja asemel enese kätte saada. Härra de Rênalil vilksatas kohe mõte, et tal tuleb ka oma naisele jutustada, millist osa ta selles läbirääkimises mängis.
«Andke tagasi need sada franki, mis ma teile ennist andsin,» ütles linnapea tusaselt. «Härra Durand võlgneb mulle natuke. Ma lähen ise teie pojaga koos tema poole ülikonnariiet ostma.»
Pärast sellist järsku tooni pöördus Sorel jälle targalt tagasi oma viisakusavalduste juurde, mis talt nüüd võtsid oma veerand tundi aega. Lõpuks, nähes, et tal kindlasti pole enam midagi juurde võita, läks ta minema. Oma viimase kummarduse juures lausus ta järgmised sõnad:
«Ma lähen saadan siis oma poja lossi…»
Nõnda nimetasid linnapeale alluvad kodanikud tema maja siis, kui nad tahtsid talle meeldida.
Saeveskisse tagasi jõudnud, otsis Sorel asjata oma poega taga. Tundes hirmu selle ees, mis võiks juhtuda, oli Julien veel öösel välja läinud, et toimetada kindlasse kohta oma raamatud ja auleegioni-rist. Ta viis need oma sõbra, noore puukaupmehe Fouqué juurde, kes elas Verrières’ist kõrgemal asuval mäel.
Kui Julien sealt tagasi tuli, ütles talle isa:
«Jumal teab, kas sinul, neetud laiskvorstil, on kunagi niipalju autunnet, et sa mulle selle söögiraha ära maksad, mis ma sinu peale nii paljude aastate jooksul olen kulutanud! Korja oma kolid kokku ja kasi linnapea poole!»
Julien imestas väga, et ta peksa ei saanud, ja läks kiiresti minema. Aga vaevalt jõudis ta välja oma julma isa silmapiirist, kui ta sammud muutusid aeglasemaks. Ta leidis oma silmakirjalikkusele kasuliku olevat enne kiriku juures peatuda.
Silmakirjalikkus – kas see kohutav sõna teid üllatab? Enne selleni jõudmist pidi noore talupoja hing läbi käima küllalt pika tee.
Oma varases lapsepõlves oli ta näinud pikis valgeis mantleis ja pikkade mustade jõhvtuttidega kiivreis kuuenda polgu traguneid, kes tulid Itaaliast, siin peatusid ja oma hobused kinni sidusid tema isamaja võrelise akna all; see pani teda pööraselt unistama sõjaväelase kutsest. Hiljem kuulas ta vaimustusega vana sõjaväearsti jutustusi Lodi, Arcole ja Rivoli lahinguist. Ta nägi, kui tuliseid pilke vanamees heitis oma auleegioni-ristile.
Kui Julien oli saanud neljateistkümne-aastaseks,
