pärast. „Hing” tähendab kimbatust – ja just nimelt see tunne on meile tuttav. „Hing” tähendab sisemaailma ja see on see, mis meil on teiste olenditega ühine, olgu siis kui tahes vähesel määral. Kindlasti ei ole võõras sisemaailm täidetud inimlikest mõistetest ja tunnetest nagu edu ja kaotus, kurvastus ja võidurõõm. See aga, mida me teiste olenditega jagame, on hirm oma olemasolu pärast, mis moodustab iga „autonoomse toimija” olemise tuuma. Asi, milles me nendega sarnaneme, on haavatav väline külg, milles see sisemaailm väljendub.
Tammesalu metsaüksinduses valdas mind mõte, et igatsus ei avaldu mitte ainult meie sees. See tuleb niisama käegakatsutavalt ilmsiks meie ees kõikide teiste olendite kujul. Kui elu füüsikat saab kõige paremini kirjeldada tundena, siis ometi on see tunne alati samaaegselt ühendatud ainega, millest organism koosneb. Tunne ilma mateeriata ei ole võimalik. See, mis meis tundena „seesmiselt” ilmneb, on midagi niisugust, mis meie kui kehaga „väliselt” juhtub, sest kogu elu on alati aine meelevallas.
Seepärast loobub uus organismide füüsika igatahes koolibioloogia kangest tahtmisest seletada kõiki elusolendite saavutusi atomaarsete põhjuse-tagajärje-seadustega. Samal ajal hindab uus füüsika keha kui niisugust märksa rohkem kui varem. Sest see ei kujuta endast abstraktset struktuuri, mis organismi elusaavutusi krooniks, vaid moodustab justkui nulljoone igale tegelikkusele. Elu füüsika avastab seega otsustava faktorina individuaalse keha – ja mitte anonüümse anatoomilise masinavärgi. Kuna varjatud elutunnetus sõltub tundlikult korrastatud mateeriast, mis võib ka koost pudeneda, saab see tunnetus teinekord mateerias nähtavaks. Elamise soov sõltub mateeriast. Seeläbi küllastab see ainet huviga, tehes ainet niimoodi ilusaks. Elu subjektiivsus tuleb väljaspool möödapääsmatult nähtavale värvide, lõhnade, viiside ja puudutuste tulvana. Sellise vaatenurga kohaselt on iga elusolend nagu avatud raamat.
Erinevalt sellest näeb mineviku bioloogia elu neutraalse masinavärgina, mida ei ole võimalik tema välise ilme põhjal mõista – mistõttu seda tuleb lahata. Sellise kujutluse puhul on lihalikkus mõttetu. Loov ökoloogia seevastu lepitab eluteadust sellega, mida me näeme ja mida armastame. Plakatlikult väljendudes: nii nagu minu vastas olev inimene oma näoga, saab kogu loodus minu mina silmis sinaks. On hämmastav, kui suurel määral on bioloogia elusolendite väljendusrikka iseloomu silmist kaotanud. Esteetikat bioloogiafakulteetide õppekavades ei kohta. Morfoloogia, vana Goethe-aegne teadus elavatest kujudest, elab oma tontlikku varjuelu tolmustes herbaariumides ja formaliini järgi lehkavates ladudes. Sealjuures on paljude bioloogiatudengite ajendiks just see – sügav lummatus elavatest loomadest ja taimedest. Loodus ilmutab end peaaegu kõikidele inimestele eeskätt vaimustuse allikana. Seda võib näha iga lapse pealt, kes lubatakse kevadel esimest korda aasale mängima. Otsekohe hakkab ta korjama raagusid ja lilleõisi, mardikaid ja ussikesi, ning sukeldub vähehaaval ülimalt elavasse maailma. Kuid ka teistele ajastutele ja rahvastele ei ole see kirg võõras, erinevalt sellest, mida sageli arvab akadeemiline teadus. Paljud teadlased peavad armastust looduse vastu Euroopa romantismiaja väljamõeldiseks. Kuid kas ei ole see romantika pigemini taastanud meie neitsilikku vahekorda elusate asjadega?
Muistsetel rahvastel on peaaegu alati sügav aukartus loomade, taimede ja koguni kivide ees. Nii pajatavad Austraalia aborigeenid lugusid oma mütoloogiast looduse olendite ja paikade abiga. Loomise jõud kõneleb nendega olendite häälte ja nende enda ihu meelte kaudu. Püha jõudu tajuvad nad „nagu vee värsket sädelust”. See „tõmbab” inimesi ligi – drastiliselt ja füüsiliselt. Alguse maagiline vägi on loodusjõududes igal pool tuntav. Seepärast saab loomise aega sobivalt kujutada ainult reaalsete olendite ja maastike kujundite ning sümbolite abil. Isegi veel Euroopa keskajal, mil maised asjad tähendasid vähe, taevased tõotused kõike, oli loodus ilmutuslik: „Jumala teine raamat”, mille Looja oli elavate tähtedega kirjutanud igamehele loetavalt.
Käibiv teadus suhtub asjasse nii, nagu püüaks keegi mõne kunstiteose mõju kirjeldades seetarvis üles lugeda kõik värvipigmendid, analüüsida nende lainepikkusi ja lahti seletada pintslitõmmete geomeetriat. Ometi pidas veel filosoof Immanuel Kantki olendite vormilist mitmekesisust ja küsimust sellest, mida me ilusaks peame, lahutamatuteks asjadeks – nii nagu viiksid mõlemad lõpuks välja ühte ja samasse kohta. Kuid kahel viimasel sajandil on teadlastele ja tehnikutele olnud oluline eeskätt maapealse paradiisi loomine – mitte selle siin avastamine järelemõtlemise ja kaalutlemise teel. Ja selleks tuli mõista kosmose salajõude ning kasutada neid nii, nagu seisaksime me maailmast väljaspool justkui Jumalad.
Mu pikal õhtusel jalutuskäigul piki Eestimaa õitsvat rannikut tundus kogu selline teadus mulle pika ja valulise kõrvalteena. Mulle sai selgeks, et oma suures ihas rajada uut maailma püüdsime me lahku lüüa sellest maailmast, millega oleme seotud nagu nabanööri kaudu. Me püüame minema hiilida selle juurest, millega „oleme ühendatud nagu siiami kaksikud”3, kui kasutada kirjanik Herman Melville’i sõnu. See on põgenemine iseenda eest.
Taimehinge taassünd
Loov ökoloogia pöörab senised asjaolud pea peale. Me ei tunne end subjektidena mitte sellepärast, et meile on antud hing, vaid meile on antud hing sellepärast, et kogu elu on subjektiivsus. See tuleneb igatsusest, ilma milleta jääb igasugune elu füüsika ebatäielikuks. Seepärast tuleb meil oma ettekujutust universaalsest tajumisest laiendada ka taimedele. Isegi kui taimed – nagu botaanikud kaua aega arvasid – suudavad ärritustele vastata ainult aeglaselt ja loiult, kuna neil ei ole närve, valitseb nende elu seesama püüdlemine täiuse ning terviklikkuse poole nagu meiegi oma. Bioloogid avastavad üha enam, kui ägedalt löövad välja roheliste taimede reaktsioonid. Need on olemas, ainult senini on nad meie eest varjatuks jäänud.
Elektriliste närviimpulsside asemel suhtlevad taimekoe rakud virgatsainete4 abil. Need on molekulid, mis triivivad taimede peentes soontes kehamahlaga või hajuvad lehtedelt gaasina. Sel moel võib ka taimkate appi hüüda: juba paar sekundit pärast seda, kui taimevõsu on kõrgel maapinna kohal viga saanud, tulvab juureotstesse sügaval maa sees terve kaskaad selliseid alarmimolekule. Põhimõtteliselt ilmutavad taimed kõiki omadusi, mida senini peeti ainult animaalsete olendite pärusmaaks – ainult et lilled ja puud on ses osas aeglasemad, kaalukamad ja meie kõrvadele tummad. Tundub sedamoodi, nagu elaksid nad elu teistes dimensioonides.
Taimed tunnevad isegi puudutusi: juba õrnast silitusest piisab, et nende kasvusuund muutuks. Ja loomulikult taimed näevad – küll mitte silmadega, vaid kogu oma kehaga. Nende roheline pealispind on üksainus võimas nägemisorgan. Kuna rakud suudavad identifitseerida valguse erinevate lainepikkuste osakesi, on nad võimelised kasvu suunama otse päikesevalgusesse. Kuid meeli, mis lasevad tundlikul vegetatsioonil endale teed kombata, on rohkemgi: võsud maitsevad juureotstega toitaineid, maisitaimed haistavad pealispinnaga hoiatavaid aineid, mida nende naabrid gaasina vallandavad, niipea kui neile tekivad parasiidid.
Kõiki neid uudishimulike botaanikute avastusi (mis sageli on taasavastused ajast, mil elusolendites nähti üldiselt rohkem eeldusi) vaatlevad mõned teadlased umbusklikult, teised aga peavad taimede grandioosseteks saavutusteks. Siiski ei ole taimede imestamisväärsed võimed palju enamat kui need vajadused, mida toob endaga kaasa iga elusolendi füüsiline autonoomia. Taimede intelligentsus, mida botaanikud protokollivad, on paratamatult elu tarkus. See, mis meile nutika köögivilja juures silma torkab, on elu ise, mis igatseb edasi kesta ja oma kimbatuses seetõttu välismaailma suhtes kindlad piirid paika paneb. Ka taim, mis pöörab oma kasvusuuna valguse poole, ei orienteeru mitte lainepikkuste aritmeetika alusel, vaid selle järgi, mida ta tajub „hea” või „halvana” – nii nagu meiegi ei taha istuda liiga ereda päikese käes, kuid ka mitte päris varjus.
Ei ole mingi ime, et botaanikud on taimede subjektiivsusele nüüdseks ka katsetega jälile saanud. Nii näiteks pani taimeneurobioloog Anthony Trewavas Edinburghi ülikoolist tähele, et identsed taimekloonid – seega taimed, kellel on üks-ühele kattuvad pärilikud alged – võivad ühel ja samal temperatuuril ning ühesuguse
H. Melville. Moby Dick ehk Valge Vaal. Eesti Raamat, 1974, lk 353, tlk J. Lohk ja Ü. Poots.
Virgatsained on teisisõnu signaalained ehk semiokemikaalid; nende hulka kuu-luvad ka hormoonid ja feromoonid (
