teevad head ja halba. Kõige hullem on see, et sa valad omaenda verd.”
Kapten ja kornet vaikisid, paistes ühtviisi rabatud süngest ettekuulutusest. Kõrtsmik lõi kõrval ägedasti risti ette.
„Ma usun, et sa oled tõepoolest nõid, kui sa mulle ütled, mida ma nüüd kohe teen.”
„Sa suudled mind,” sosistas mustlanna talle kõrva.
„Ta on nõid!” hüüatas Mergy mustlannat suudeldes. Ta jätkas sosinal jutuajamist kauni ennustajaga, ja nende hea läbisaamine näis kasvavat iga hetkega.
Trudchen võttis mandoliinitaolise mänguriista, millel olid peaaegu kõik keeled alles, ja mängis alustuseks ühe saksa marsi. Nähes siis enda ümber sõdurite ringi, laulis ta omas keeles sõjalaulu, mille refräänile raiterid täiest kõrist kaasa möirgasid. Kapten sai tema eeskujust innustust ja hakkas laulma kohutavalt käriseva häälega vana hugenottide laulu, mille muusika oli vähemasti niisama barbaarne kui sõnadki:
„Uhke prints Conde
tapetud on see;
härra Admiral –
sel veel sadul all.
Koos La Rochefoucauld’ga44
kihutavad hooga
minema papistid,
papap-papapistid!”
Veinist kuumaks köetud raiterid hakkasid laulma, igaüks oma laulu. Taldrikute ja pudelite killud katsid põrandat; köök kajas vandesõnadest, naerupahvakutest ja bakhantlikest lauludest. Ent õige pea hakkas uni Orleans’i veini abiga võimust võtma enamiku selle bakhantliku stseeni tegelaste üle.
Sõdurid heitsid magama pinkidele; kornet, olles pannud kaks vahimeest ukse juurde, lohistas end taarudes voodi poole; kapten, kes oli veel säilitanud arusaamise sirgjoonest, läks laveerimata trepist üles peremehe tuppa, mille ta oli kui kõrtsi parima välja valinud.
Kuid Mergy ja mustlanna? Juba enne kapteni laulu olid mõlemad kadunud.
II
Pärast pidu
KANDJA
Noh, kas maksate juba!45
Oli juba ammugi suur valge väljas, kui Mergy ärkas, pea ikka veel pisut uimane eelmise õhtu mälestustest. Riided vedelesid toas läbisegi ja sadulakott oli avatult põrandal. Ta ajas end istuli ja vaatas pead kratsides natuke aega seda tohuvabohu, otsekui püüaks mõtteid koguda. Tema näost võis lugeda ühtaegu väsimust, imestust ja muret.
Rasked sammud kostsid kivitrepilt, mis tema tuppa tõi. Uks läks lahti, ilma et keegi oleks vaevunud koputama, ja kõrtsmik tuli sisse veelgi tusasema näoga kui eile; aga tema pilkudest võis lugeda jultumust, mis oli asendanud hirmu.
Ta vaatas toas ringi ja lõi siis risti ette, just nagu oleks segadust nähes õudusest kohkunud.
„Ai, ai, noor aadlimees,” hüüdis ta, „ikka veel voodis? Tõuseme aga üles, sest meil on vaja arveid klaarida.”
Mergy haigutas hirmuäratavalt ja lükkas jala voodist välja.
„Miks on kõik nii segi? Ja miks mu kott on lahti?” küsis ta vähemasti niisama rahulolematu tooniga, kui oli olnud peremehel.
„Miks, miks?” osatas too. „Kust mina tean? Mis mul teie sadulakotiga asja! Hoopis teie olete minu maja palju hullemini segi keeranud. Aga ma vannun Püha Eustachiuse, oma kaitsepühaku nimel, selle eest te veel maksate!”
Sellal kui peremees rääkis, tõmbas Mergy oma tulipunaseid põlvpükse jalga ja selle liigutuse juures potsatas ta rahakukkur lahtisest taskust põrandale. Paistab, et heli, mida kukkur seejuures tegi, oli teistmoodi, kui Mergy ootas, sest ta kahmas selle kohe murelikult kätte ja tegi lahti.
„Mind on paljaks varastatud!” karjus ta peremehe poole pöördudes.
Kahekümne kuldeküü asemel, mis tal kukrus pidi olema, oli seal vaid kaks.
Isand Eustache kehitas õlgu ja muigas põlglikult.
„Mind on paljaks varastatud!” kordas Mergy, pannes kiiruga vööd kinni. „Mul oli selles kukrus kakskümmend kuldeküüd, ja ma tahan need tagasi saada: teie majas varastati need mult ära.”
„Vannun oma habeme juures, see mulle meeldib,” karjus kõrtsmik jultunult. „See õpetab teid eemale hoidma nõidadest ja vargaplikadest. „Nojah,” lisas ta vaiksemalt, „eks sõber tunne sõpra! Kõik need toredad Greve’i46 võllaroad, ketserid, nõiad ja vargad, seltsivad ja käivad omavahel läbi.”
„Mida sa, kelm, räägid?” karjus Mergy, olles seda vihasem, et ta südamepõhjas tundis etteheite õigsust; ja nagu ikka inimene, kellel ei ole õigus, otsis ta igast tühiasjast põhjust tülitsemiseks.
„Ma räägin,” ütles kõrtsmik häält tõstes ja pani käe puusa. „Ma räägin, et te olete minu majas kõik ära lõhkunud, ja ma nõuan, et te kõik kuni viimase sou’ni kinni maksate.”
„Mina maksan oma osa ja mitte liaarigi rohkem. Kus on kapten Corn… Hornstein?”
„Mult on ära joodud,” jätkas isand Eustache, karjudes üha valjemini, „mult on ära joodud rohkem kui kakssada pudelit head vana veini, selle eest te annate vastust.”
Mergy oli nüüd täiesti riides.
„Kus on kapten?” karjus ta müriseva häälega.
„Läks minema juba rohkem kui kaks tundi tagasi, ja käigu ta kuradile nagu ka kõik hugenotid, kes ootavad, et me nad ära põletaksime!”
Võimas kõrvakiil oli ainus vastus, mille Mergy suutis sel momendil leida.
Üllatus ja kõva löök sundisid kõrtsmikku kaks sammu taganema. Tema külottide taskust ilmus välja suure noa sarvest pea; ta surus selle pihku. Kahtlemata oleks juhtunud suur õnnetus, kui ta oleks oma esimesele vihahoole järele andnud. Kuid ettevaatus ohjeldas tema raevu, sundides teda märkama, et Mergy sirutas käe voodipeatsi poole, kus rippus pikk mõõk. Kõrtsmik loobus sedamaid ebavõrdsest võitlusest ja ruttas trepist alla, karjudes kõigest kõrist:
„Tapavad! Põletavad!”
Jäänud lahingutandril peale, aga üsna murelik oma võidu tagajärgede üle, pani Mergy vööpandla kinni, torkas püstolid sinna vahele, sulges sadulakoti, ja kahmates selle kätte, otsustas minna esimese ettejuhtuva kohtuniku juurde kaebust esitama. Ta lükkas ukse lahti ja pani jala esimesele trepiastmele, kui vaenlase vägi tuli talle ootamatult vastu.
Kõige ees sammus peremees, vana hellebard käes; otse tema kannul tulid kolm kokapoissi praevarraste ja kaigastega; naabrimees roostes arkebuusiga moodustas järelväe. Ei üks ega teine leer oodanud nii kiiret kohtumist. Ainult viis või kuus trepiastet lahutasid kahte vaenupoolt.
Mergy laskis koti kukkuda ja kahmas ühe püstoli. See vaenuliigutus näitas isand Eustache’ile ja tema abilistele, kuivõrd väär oli nende lahingukord. Täpselt samuti nagu pärslased Salamise merelahingus polnud nad valinud positsiooni, kus nad oleksid saanud oma jõude paremini ära kasutada. Nende väeosa ainus mees,
La Rochefoucauld, Louis Francois Armand, hertsog de (surn. 1572), üks peamisi protestantliku leeri juhte ususõdade ajal, tapeti Pärtliööl
Moliere, „Naeruväärsed eputised” (tõlkinud Ott Ojamaa)
