arvutute lapsehäälte suminast – aga see polnudki niivõrd sumin kui laul, mida laulsid üpris kauged, ülikauged hääled – , nagu moodustuks sellest suminast päris mõeldamatul teel üksainus kõrge, kuid vali hääl, mis põrkas vastu kõrva, justkui nõudes õigust tungida sügavamale kui üksnes väetisse kuulmisse. K. kuulas, ilma et ta oleks helistanud, vasaku käsivarre oli ta telefonipuldile toetanud ja kuulas.
Ta ei teadnud, kui kaua – niikaua, kuni peremees teda kuuesabast sikutas ja talle teatas, et tema juurde tuli käskjalg. «Eemale!» karjus K. enesevalitsust kaotades, võib-olla koguni telefonitorusse, sest nüüd kostis sealt kellegi hääl. Arenes järgmine kõnelus. «Siin Oswald, kes räägib seal?» ütles range, kõrk hääl, K. arvates väikese keeleveaga, mida püüti ennastületavalt tasa teha järjest suureneva rangusega. K. viivitas oma nime ütlemisega, telefoni vastu oli ta kaitsetu, teine võis ta läbi põrkida, toru ära panna ja seega oleks K. sulgenud endale võib-olla küllalt olulise tee. K. kõhklemine tegi mehe kannatamatuks. «Kes seal on?» kordas ta ja lisas: «Mulle meeldiks väga, kui sealtpoolt nii palju ei helistataks, alles silmapilgu eest oli üks kõne.» Selle märkuse jättis K. tähele panemata ja teatas, äkki otsusele jõudes: «Siin härra maamõõtja abiline.» – «Mis abiline? Mis härra? Mis maamõõtja?» K-le meenus eilne telefonikõne. «Küsige Fritzult,» ütles ta lühidalt. Tema endagi üllatuseks oli sellest abi. Aga veel rohkem kui seda pani ta imeks sealse teenistuse ühtsust. Vastuseks kõlas; «Ma juba tean. See igavene maamõõtja. Jajah. Ja mis edasi? Missugune abiline?» – «Josef,» ütles K. Teda häiris veidi talumeeste pomin ta selja taga, ilmselt polnud nad rahul, et ta enda nimel ei rääkinud. Kuid K-l polnud aega nendega tegelda, sest kõnelus nõudis kogu ta tähelepanu. «Josef?» küsiti vastu. «Abiliste nimed on» – väike paus, ilmselt küsis vastaja kellegi teise käest järele – «Artur ja Jeremias.» – «Need on uued abilised,» ütles K. «Ei, need on vanad.» – «Need on uued, aga mina olen vana, kes alles täna härra maamõõtjale järele jõudis.» – «Ei,» karjuti nüüd. «Kes ma siis olen?» küsis K. ikka rahulikult nagu siianigi. Ja pärast pausi ütles seesama hääl sellesama keeleveaga, olles siiski justkui teine, sügavam, auväärsem: «Sa oled vana abiline.»
K. kuulas selle hääle kõla ja peaaegu oleks tal seejuures tähele panemata jäänud küsimus: «Mis sa tahad?» Kõige meelsamini oleks ta juba toru ära pannud. Sellest kõnelusest ei oodanud ta enam midagi. Aga selleks sunnituna küsis ta veel kiiresti: «Millal mu härra tohib lossi tulla?» – «Mitte iialgi,» kõlas vastus. «Hüva,» ütles K. ja riputas toru hargile.
Talumehed olid talle selja tagant juba hoopis lähedale trüginud. Ühtelugu K. poole kõõritavatel abilistel oli tegemist, et neid temast eemal hoida. Kuid see näis olevat lihtsalt janditamine, pealegi andsid talumehed kõneluse tulemusega rahule jäädes survele pikapeale järele. Siis lahutas nende salga kärmel sammul tagantpoolt tulev mees, kes tegi K-le kummarduse ja ulatas talle kirja. K. hoidis kirja käes ja vaatas mehele otsa, mida ta pidas praegu tähtsamaks. Mees oli väga sarnane abilistega, niisama sale, niisama napis riietuses, niisama nõtke ja kärmas nagu nemadki, kuid siiski hoopis teisiti. Just tema oleks võinud K. abiliseks hakata! Natuke meenutas see mees K-le rinnalapsega naist, keda ta oli parkalmeistri juures näinud. Ta rõivad olid peaaegu valged, rüü ei olnud kindlasti mitte siidist, vaid talirõivas nagu kõigil teistelgi, kuid sellel oli siidrõiva õhulisust ja pidulikkust. Mehel oli helge ning aval ilme ja ülisuured silmad. Ta naeratus oli haruldaselt meeltülendav; ta pühkis käega üle näo, nagu tahaks ta seda naeratust minema peletada, kuid see ei läinud tal korda. «Kes sa oled?» küsis K. «Olen käskjalg,» ütles mees, «Barnabas on mu nimi.» Kõneldes avanesid ja sulgusid ta huuled mehelikult ja ometi õrnalt. «Kas sulle meeldib siin?» küsis K. ja osutas talumehi, kes polnud ikka veel tema vastu huvi kaotanud ja kes lausa ärapiinatud nägudega – pealuu nägi neil nii välja, nagu oleks ta ülevalt lamedaks löödud ja nagu oleksid näojooned löögivalus moodustunud, paksude huultega, ammuli suuga, – pealt vahtisid ja samas siiski ei vahtinud, sest mõnikord eksis nende pilk ära ja klammerdus enne tagasipöördumist mõne tähtsusetu eseme külge; ja siis osutas K. abilistele, kes teineteisel ümbert kinni hoidsid, põsk põse vastas, ja naeratasid, kusjuures ei saanud aru, kas alandlikult või pilkavalt; ta näitas neid kõiki Barnabasele, nagu esitledes saatjaskonda, keda erilised asjaolud on talle peale sundinud, ning ootas – ja selles oli usalduslikkust, mis oli K-le oluline – , et Barnabas tema ja nende vahel ikka ja alati vahet teeks. Kuid Barnabas – oli igatahes tunda, et täiesti ilmsüütult, – ei teinud K. küsimust märkamagi, laskis selle kõrvust mööda nagu hästikasvatatud teener isanda ainult pealtnäha talle määratud sõnad, vaatas vaid küsimuse ajel korraks ringi, tervitas kättpidi talumeeste seas olevaid tuttavaid ja vahetas abilistega paar sõna, seda kõike sundimatult ja sõltumatult, nendega ühte sulamata. Tagasitõrjutud, kuid mitte häbistatud, pöördus K. uuesti kirja juurde oma käes ja avas selle. Kiri kõlas nõnda: «Väga austatud härra! Nagu Te teate, on Teid krahvi teenistusse vastu võetud. Teie otseseks ülemuseks on küla kogukonna-eestseisja, kes teatab Teile lähemalt Teie töö ja palgatingimused ning kellele Te hakkate ka aru andma. Sellegipoolest ei lase ka mina Teid silmist. Barnabas, selle kirja tooja, tuleb aeg-ajalt Teie poole, et kuulda Teie soove ja neist mulle teatada. Te võite minult võimaluste piires alati vastutulekut oodata. Mulle on tähtis, et mu töötajad oleksid rahul.» Allkiri polnud loetav, kuid selle juurde oli trükitud: X. kantselei juhataja. «Oota!» ütles K. kummardavale Barnabasele ja hüüdis peremeest, et see talle tema toa kätte näitaks, sest ta tahtis kirjaga natuke aega üksi olla. Seejuures meenus talle, et kõige sümpaatia juures, mida ta Barnabase vastu tundis, polnud see siiski midagi muud kui käskjalg, ja ta tellis Barnabasele ühe õlle. Ta jälgis, kuidas Barnabas selle vastu võtab; ilmselt võttis ta selle väga heal meelel vastu ja hakkas kohe jooma. Siis läks K. peremehega kaasa. Majakeses polnud K-le ühtki tuba anda peale väikese katusekambri, ja sellegagi oli raskusi, sest kaks teenijatüdrukut, kes seal siiani olid maganud, tuli mujale paigutada, õigupoolest polnudki muud tehtud kui tüdrukud minema saadetud, muus osas ei olnud tuba ilmselt muudetud, ainsas voodis polnud pesugi, üksnes paar patja ja üks hobusetekk, nii nagu kõik viimasest ööst oli jäänud. Seinal paar pühakupilti ja sõdurifotot; tuba polnud isegi tuulutatud, ilmselt loodeti, et uus külaline ei jää kauaks, ega tehtud ka midagi selleks, et teda kinni hoida. Kuid K. oli kõigega nõus, võttis endale teki ümber, istus laua äärde ja hakkas küünlavalgel veel kord kirja lugema.
Kiri polnud ühtlane, oli kohti, kus temaga kõneldi nagu vaba mehega, kelle tahet tunnustatakse, niisugune oli alguse pöördumine, niisugune oli koht, mis tema soove puudutas. Kuid oli teisi kohti, kus teda koheldi kas avameelselt või varjatult nagu väikest, tolle juhataja asupaigast vaevalt märgatavat töötajat; juhataja pidi pingutama, et teda «mitte silmist lasta», K. ülemuseks oli üksnes külavalitseja, kellele ta pidi koguni aru andma, ainsaks kolleegiks vahest külapolitseinik. Need olid kaheldamatud vasturääkivused. Ja nad olid nii nähtavad, et pidid olema ette kavatsetud. Selle ametkonna suhtes pöörast mõtet, et siin võiks kaasa rääkida otsustusvõimetus, ei hakanud K. kaalumagi. Pigem nägi ta selles varjamatult pakutud valikut: tema otsustada oli jäetud, mida ta kirja korraldustest teha võtab, kas ta tahab olla küll silmapaistvas, aga lossiga vaid näilikus ühenduses olev külatöötaja või näilik külatöötaja, kes tegelikult laseb kogu oma töövahekorra Barnabase sõnumitel määrata. K. ei kõhelnud valiku tegemisel, poleks kõhelnud ka ilma nende kogemusteta, mis tal juba olid. Üksnes külatöötajana, lossihärradest võimalikult kaugel, on ta suuteline lossis midagi saavutama; külarahvas, kes teda praegu veel umbusaldab, päästab siis oma keelepaelad lahti, kui K. saab ehk küll mitte nende sõbraks, aga kaaskodanikuks igatahes, ja kui tema ning Lasemanni või Gerstäckeri vahel ei ole enam mingit vahet – ning see peab sündima õige peatselt, sellest sõltub kõik – , siis avanevad tema ees kindlasti hoobilt kõik teed, mis juhul, kui see üksnes isandatest seal ülal ja nende armust sõltuks, jääksid talle alatiseks suletuks ja ka nähtamatuks. On olemas küll oht, ja kirjas on seda küllaldaselt rõhutatud, seda on teatava rõõmuga kujutatud, nagu oleks see möödapääsmatu. See oht on tööliseks saada – teenistus, ülemus, töö, palgatingimused, aruandmine, töötajad, kiri lausa kubiseb sellest, ja kui ongi öeldud muud, isiklikumat, siis on seda öeldud just
