käivad veidraid radu pidi, kunagi ei tea, mis neist tahtmistest tuleb. Need siin tahtsid Punulaiule. Aga – miks ka mitte. Eimar näiteks mõttes teinekord, et poleks paha Poslavitsal ära käia, kuigi tal polnud aimugi, mis koht see on ja kus see asub…
Varasel hommikutunnil oli ta sidekontori ees trehvanud Kaarlepa Priiduga. Priidu oli ennevanasti väikese, kuid kõlava nimega „Brigantiini” kolhoosi esimees, nüüd aga juhatas Oopkauba osakonda. Priidu teised iseloomuomadused ei puutunud Eimarisse, aga rahvamees oli ülemus küll. Nägu naerul, hääl usaldust täis, torkas ta Eimarile viis pihku ja ütles:
„Kuule, tee siis täna see trett ära ning vii lugupeetud kriitik koos perekonnaga laiu peale. Hakkad seal kord nädalas käima, nagu kokku sai lepitud. Kui muidugi, jah, aga noh, mis me sellest. Ning ära sa neid liiast väntsuta, sõida tasakesi ja pisukesi. Otsekui kass, kes kõnnib poriloigus. Ah? Ei, ma tegin nalja. Täna on na kena ilm, see peaks neile meeldima. Ah? Ei, ma niisama. Kriitik on sulle teada mees, mulle ka, aga tema noorik, vaat, äkki ei kannata see mereloiku välja? Sõnaga – hoia neid inimesi väga, Eimar! Ning üldse olgu kõik nõndaviisi, nagu sai räägitud. Ega sul pole tarvis jah ülemäära jutukaks minna. Kriitikud ei kannata liigset juttu, usu mind. Kuule, ma nüüd lähengi ajan lugupeetud kriitikuga tarka juttu, küsin järele, mida head lugeda soovitatakse. Ah? Sa oota seni… Ning vaata, et sa „Alligaatori” juurde ei lähe!”
Kontori ees oli juba seisnud mõnevõrra tuttav „Žiguli”. Eimar läks loomulikult „Alligaatori” juurde. Ja paari tunni pärast lukustati auto kalasuitsutustsehhi tuletõrjekuuri…
Taas kõõritas Eimar oma reisijate poole. Tal tuli äkki tahtmine midagi südamlikku laulda. Südamlikku ja kurba. Juhtub, juhtub, miks mitte… Aastat viisteist tagasi, kui Eimar veel Oopkaubas elas, käis ta klubis lauluharjutustel ja kaks korda pealinnas suurel laulupeol. Ta oli meesansamblis lüüriline ehk hale tenor. Mõeldud-tehtud, Eimar hakkas vaikselt ümisema:
„Sunnitööle saatsin
sõpra-seltsimeest…”
Ent siis ta kohkus, neelas lauluisu alla, sülgas meelekinnituseks üle parda ja tõstis pudeli suu juurde.
Kriitikut – või kes ta täpselt oli? – sõidutas Eimar kevade poole paaril korral Punulaiu vahet, kraamiks mööblitükid, aiatööriistad ja muu kogukam kraam. Ega ta mehe kuuldes polekski peljanud laulu lasta, teine asi, et iga laul poleks sobinud, siin pidi taipu olema. Eimar pelgas rohkem seda plikaohtu noorikut, kes nägi välja nagu mehe vennatütar või umbes nii, oli aga tema uhiuus abikaasa. Eks ta ole, eks ta ole. Linnamehe asi, neil vabam liikumine ja suurem valik, need võivad endale iga natukese aja järel uut naist lubada. Aga kes neid võõraid asju teadis, prill paistis mõne kandi pealt päris inimese moodi olevat, ja mine sa tea, mis rasked draamad ja uneta ööd tal kõik selja taga võisid olla!
See paganama noorik jah. Seal ta istus, kael kenus, juuksetutt silmal ja näol selline imelik mõistatuslik ilme – otsekui naerataks, aga ei naerata ka. See noorik sisendas võõrastust ja melanhooliat, tegi nõutuks ja arakski, viis mõtted uitama, juhtis need tagasi kireva ja hullu nooruse peale, ja Eimarile meenusid üksteise järel Hamburgi sadam ja Hanna-Lore, Mustla linn ja Meeta, Liibavi dokid ja Laima, madruse, kraavihalli, sadamalaadija üürikesed õnnepalangud, aga kohe samas meenus talle ta lõplik õnn, rist ja karistus, mis peaasi, ta vääramatu saatus pakkpaksude jalgadega Linda näol. Linda Rand oli selle naise nimi, ja tõsijutt, nad olid juba nii kaua abielus olnud, et Eimar ei mäletanud enam teisepoole neiupõlvenimegi. Linda oli viiekümne viiele eluaastale vaatamata äärmiselt ägedaks ilmaparandajaks hakanud, ähvardades muu hulgas meest iga esmaspäeva, kolmapäeva ja reede lõuna paiku kas lahutuse, viinaravi või leitnant Andersoniga. Otsekui oleksid kõik need asjad Veerikul käepärast võtta. Sellest mõttekäänust sai hing täis. „Ära maruta ühti, püsi parem vagusi,” ütles Eimar mootorimürinasse, kujutledes korraks elavalt silme ees naise pisikest ja kurja nägu. See pilt ei teinud talle rõõmu. Ta vaatas taas kriitiku nooriku poole.
Tolle kintsud olid päikesepruunid, parajalt prinkis, ent soojast ilmast hoolimata kananahal. Neil pärlendas veepiisku, puhtaid ja kurbi, ning Eimar mõtles: pask värk see elu, kui nii võtta.
Ta laskis roolipinni lõdvale, kobas uuesti konjakipudeli järele ja võttis sedakorda väga pika sõõmu. Konjakil oli tahe petroolimekk. Siis koogutas ta pudelit moepärast ka prillimehe poole, aga kus sa sellega, mees raputas hajameelselt naeratades pead, otsekui ilmsüüta laps või täiskarsklane. Eks tuli temastki aru saada, ikkagi ajalooline paadisõit, noor naine ja hägused perspektiivid. Igatahes kahel eelmisel korral polnud ta lihtrahva peedikat päriselt ära põlanud…
„Mikojan” podises ja rümises, paadi-Eimar tahtis kangesti laulda – või siis midagi jutustada.
Mehe nimi oli Osvald Rass. Ta oli neljakümne seitsme aastane. Veerand sajandit sellest ajast oli ta tegutsenud mitmekülgse literaadina. Aga veelgi kauem oli ta sisemas kandnud ja hellitanud üht helesinist unistust. Ebamäärase ja laialivalguvana oli see sündinud juba ulmerohkes, ent mitte eriti helges lapsepõlves (Osvald kandis juba kümnendast eluaastast prille, ja tollal mõjus selline detail mitte ainult iseloomule, vaid ka tervele saatusele, prillikandjate elu oli tema lapsepõlves väga raske), see unistus oli ilmestunud nohisevas murdeeas, see oli küpsenud pürgivas nooruses, konkreetseid jooni ja lõhnu kogunud varajases keskeas, mil ta esmakordselt elus oli sattunud läänesaartele, Vormsisse ja Abrukale.
PARIMAS EAS MEHE HELESININE UNISTUS
Osvald Rass oli juba aastakümneid unistanud üksikust saarest. Seda eriti unetutel öödel. Tema unistusest ei teadnud kuni kõige viimase ajani ükski inimene kõige vähematki, ja seegi kallis ja lähedane naisterahvas, kes oli asjasse pühendatud, teadis saareunistuse sügavamatest tagamaadest vaid vihjamisi. Osvald Rass oli juba varakult õppinud hindama võrdlevat vanasõna, mis tunnistas rääkimise hõbedaks, vaikimise aga kullaks. Väärika ja tasakaaluka inimese reputatsioon, mis oli Osvaldi juurde tulnud suure vaeva ja paljude loobumiste hinnaga, võinuks kergesti paari edeva lausega kaheldavaks pihustuda…
Aga unistus oli selline: kusagil, mingil koduse kliimaga laius- ja pikkuskraadil ootas Osvald Rassi tema oma saar. Ent see polnud tarbeinimese, igava eksistentsialisti Robinson Crusoe saar, see polnud hoopiski mingi eksootiline, ohtlik ja mõttelage piraatide saar varakirstude ja rummivaatidega. Seda poleks mõtet rõhutadagi, et väike Osvald juba kümne-kaheteistkümnesena need ahvatlevad, kuid vähetuumakad variandid oli kõrvale heitnud.
Tema saar, see oli killuke kodumaast, jahedast ja karmist, kivisest ja kadakasest. Saar või laid, ükspuha. Sellel pidi asuma tööka vaimuinimese suvekodu ja pelgupaik keset kosutavat meremüha, keset kargeid põhjamaise suve tuuli…
Keset kargeid põhjakaarte tuuli,
keset karme kadakaid.
Taamal seisab kive tõsiseid ja suuri,
pea peal kiljub kajakaid.
Keset ahvenaauke.
Keset angerjamadalaid.
Keset…
Üldiselt kusagil Läänemeres.
Piisavalt kaugel lähimast mandrirannast. Vähemalt kaheksa ja pool kilomeetrit.
Osvald Rassi unistuste saarel kasvavad peale kadakate männid, kohati hõredalt, kohati metsatukkadena. Poleks paha, kui seal kasvaks muudki. Pärni, kaski, pajusid näiteks. Küllap kasvabki. Kui inimene midagi väga tõsiselt igatseb, peab see täide minema.
Üks lepavõsa olgu saarel samuti. Lepp on parim puu kalasuitsutamiseks.
Selle saare kaugemas
