et hirsutus (Sarviline ja karvane – lad. k.),» hüüdis teine.
«Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas väike jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi esimene uksehoidja, kõik Pariisi kodanikud, kõik abielus, nii isa kui pojad!»
Lõbus tuju aina kasvas. Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis igast küljest tema poole olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus.
Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise.
«Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ära põletatud.»
Nüüd alles päris lõbu algas.
«Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?»
«Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.»
«Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine. «Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha, neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.»
«Hüva,» arvas Jehan Frollo, «neile siis tarvis neljakordset märulit teha.»
«Musnier, me pistame su raamatud põlema.»
«Musnier, me peksame su teenri vaeseomaks.»
«Musnier, me mudime su naist.»
«Seda paksu Oudarde'i-mamslit.»
«Kes nõnda pirske ja lõbus on, nagu oleks ta lesk.»
«Käige kus kurat!» ürises meister Andry Musnier.
«Meister Andry,» hüüdis Jehan ülalt kapiteelilt, «kui sa oma suud ei pea, kukun sulle kaela!»
Meister Andry tõstis silmad üles, näis hetkeks mõõtvat samba kõrgust, siis võrukaela raskust, kasvatas mõttes seda raskust kiiruse ruuduga ja vaikis.
Jehan jätkas lahinguvälja peremehena võidukalt:
«Seda ma teen, kuigi olen ülemdiakoni vend!»
«Kenad saksad need meie ülikooli härrad! Ei respekteeri niisugusel päeval kui täna sugugi meie eesõigusi! Uuslinnas on meiupuu ja rõõmutuli; Vanalinnas müsteerium, narridepaavsti valimine ja flaami saadikud; meil Ülikoolilinnas aga mitte midagi!»
«Ometi on Maubert'i plats suur küllalt!» sõnas üks skolaaridest, kes üles aknalauale oli upitunud.
«Maha rektor, elektorid ja prokuraatorid!» hüüdis Joannes.
«Täna õhtul tuleks Champ-Gaillard'il meister Andry raamatuist rõõmutuli teha!» lisas teine.
«Ja kirjutajate pultidest!» ütles naaber.
«Ja pedellide keppidest!»
«Ja dekaanide süljetopsidest!»
«Ja prokuraatorite letilaudadest!»
«Ja elektorite leivakünadest!»
«Ja rektori taburettidest!»
«Maha!» kisas väike Jehan kaasa. «Maha meister Andry, pedellid ja kirjutajad; maha teoloogid, meedikud, dekretistid; maha prokuraatorid, elektorid ja rektor!»
«Päris viimnepäev!» ümises meister Andry oma kõrvu kinni hoides.
«Seal ongi rektor! Tuleb praegu üle platsi!» karjus üks aknalolijaist.
Kõigi silmad pöördusid platsi poole.
«On see tõesti meie auväärt rektor, meister Thibaut?» küsis Jehan Frollo du Moulin, kes oli roninud ühe sisesamba otsa ega võinud sealt näha, mis väljas sünnib.
«Jah, tema,» vastasid kõik teised, «tema ise, rektor Thibaut.»
See oli tõesti rektor koos kõigi ülikooli aukandjatega, kes pidulikus rongis suursaatkonnale vastu läksid ja nüüd üle platsi sammusid. Skolaarid, kes akna vastu olid surutud, tervitasid neid möödamineku silmapilgul sapiste märkuste ja iroonilise käteplaginaga. Esimese hoobi sai rektor, kes oma maleva eesotsas sõitis. See oli üpris ränk obadus.
«Tere, härra rektor! Hei, no tere kah!»
«Kuidas see vana mängard siia sai? Kuhu ta oma täringud jättis?»
«Kuidas ta oma hobueesli seljas sörgib! Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!»
«Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator (Luudega mängija – lad. k.)! Va lollpea! Va mängard!»
«Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?»
«Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!»
«Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados (Kas täringute juurde – lad. k.)? Selg ülikoolile pööratud, sörgite linna poole?»
«Küllap läheb Thibautodé tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin.
Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega.
«Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?»
Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte.
«Maha pedellid! Maha kaikakandjad!»
«Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?»
«See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledži laekahoidja.»
«Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!»
«Saturnalitias mittimus ecce nuces.» (Säh sulle pühadepähkleid – lad. k.)
«Maha kõik kuus teoloogi oma valgete ülekuubedega!»
«Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny läänimõisa eest linnale kinkis.»
«Maha meedikud!»
«Maha kõik dispuudid!»
«Saad mütsiga vastu vahtimist, Sainte-Geneviève'i laekahoidja! Oled mind kord tüssanud. Jah, ta andis minu koha Normandia korporatsioonis väikesele Ascanio Falzaspadale Bourges'i provintsist, aga see on ju itaallane.»
«See on püsti ülekohus!» hüüdsid skolaarid. «Maha Sainte-Geneviève'i laekahoidja!»
«Ohoo, meister Joachim de Ladehors! Ohoo, Louis Dahuille! Ohoo, Lambert Hoctement!»
«Susi
