inimeste eest on ikkagi võimalik pakku pääseda, aga peagi mõistab ta oma olukorra lootusetust. Röövleid on palju, Mikser loendab kokku 101 inimest. Kuhu sa sellise karja eest jooksed?
Siis hakkab üks röövel, tõenäoliselt pealik, kõnelema ja Mikser tunneb oma hämmastuseks ära riigikogu esimehe Toomas Savi hääle.
„Armsad sõbrad, riigikogu saadikud!” räägib spiiker. „Täna on jälle see kaduneljapäeva öö, mil me toome oma salapeidikusse kogu selle varanduse, mida meil on õnnestunud viimase kuu aja jooksul eluaseme kompensatsiooni ja teiste riigikogu liikmetele mõeldud soodustuste abil kokku ajada. Astume nüüd kahekaupa meie püha aardekambri juurde ja viskame siia kogu kulla, mida meil on korda läinud maksumaksja taskust riisuda! Esimestena palun tulla Aab, Jaagul ja Adams, Jüril, valmistuvad Altossaar, Aimar ja Andrejev, Viktor!”
Kaks valgetes peakottides meest astuvad otsekui nõiaväel avanenud haua juurde ja heidavad sinna mitu kuldmüntidega kaetud kotti, ise sosistades:
„Kuld maa alla, muld peale, meie varandust ei leia mitte keegi!”
Kohe kostab kääpast mürinat ning ulgumist ja mulla seest pritsib verd.
„Palun järgmised!” kamandab Toomas Savi. „Valmis panna Arjakas, Küllo ja Atonen, Meelis!”
Uued tontlikud kogud heidavad oma kullakotid maa alla ja kordavad sosinal nõiasõnu. Nii kestab see jube protseduur hulk aega. Lõpuks, kui kõik 101 saadikut on oma eluaseme kompensatsiooni maa alla peitnud, annab Toomas Savi sosinal märku ja küünlad puhutakse ühekorraga ära. Saadikud pudenevad mööda surnuaeda laiali ja kaovad kiiresti hämarusse.
Mikser tuleb hauakivi tagant välja, käed üle elatud hirmust värisemas ja uurib hauaplatsi, et näha, kus peiduurgas asub. Aga ta ei leia mitte midagi, ainult külmavõetud begooniad kivist vaasis on ootamatult paksudeks ning verevateks muutunud, nii et Mikseril hakkab jube neid vaadata ja ta põgeneb tagasi vaatamata koju.
Karjalaps ja kolm peletist
Kord juhtunud üks karjalaps kodunt kaugele seenele minema ja eksinud ära. Otsib aga võsa vahelt õiget teed, kuid ei leia. Istub siis kännule ja hakkab nutma, sest ilm on vilu ning pea see sügisene päev õhtusse ei jõua, aga metsas võib luusida nii kurje loomi kui tigedaid inimesi. Nutab vaeseke ja tunneb korraga, kuidas keegi tal pead silitab.
Poiss vaatab ehmunult üles ja näeb, et üks kerjustaat tema kõrval seisab. Vanamees on lahke näo ja sõbraliku olemisega, nii et poisike temast midagi kurja ei oska karta. Küsib taadilt nõu – et ega see mõista teda koju juhatada?
„Ehk mõistan ka,” vastab vanamees, „aga siin lähedal põleb üks suur lõke, lähme kõigepealt sinna, ehk head inimesed pakuvad meile palukese leiba ja lubavad oma luid-liikmeid soojendada.”
Karjalapsel on hea meel, et ta enam üksinda ei pea olema. Kõht on ka tühi – egas midagi, lähevadki tule juurde. Aga selle ümber – oh sa heldus! – ei istu hoopiski mitte inimesed, vaid kolm isevärki elukat, kihvad kärsast välja ulatamas ja pikad karvased sabad taga justkui eeslil. Karjalaps tahaks hea meelega metsa põgeneda, aga vanataat ei näi koledaid loomi sugugi kartvat, astub julgelt ligi ja küsib, kas tohib natuke tule juures istuda.
Kärsanäod irvitavad:
„Mispärast tule ääres, karake parem kohe lõkkesse, meil ongi õhtueine veel söömata!” – ja hakkavad tuld suuremaks puhuma.
Karjalaps mõtleb, et nüüd on surm käes, aga vanataat küsib rahulikult:
„Kes te siis sellised olete, et jumala loodud olevusi süüa mõtlete!”
„Mis meil jumalast,” praalivad kollid. „Meie oleme ise etemad kui jumal! Meie loome ise!”
„Mida te siis loonud olete, põrguloomad?” pärib vana kerjus rahulikult ja paneb piibu suhu.
„Valimisreklaame!” kraaksuvad peletised ja üks kiidab:
„Mina olen teinud valmis suure ninasarviku ja väikese orava ning pannud neid igale poole, maanteede äärde ja televiisori sisse, et inimestel oleks jõle vaadata! Kas ma pole kange mees ja etem kui jumal? Karga aga lõkkesse, vanamees, mul on juba kõht tühi!”
„Oota nüüd, oota,” kõneleb vanataat. „Kust ma tean, et sa tõtt räägid? Näita mulle oma kätetööd – küllap siis poen ka lõkkesse, kui näen, et sa tõesti jumalast üle käid!”
„Palun väga, vahi!” vastab koll ja vilistab. Kohe jooksevad metsast välja ninasarvik ja orav, hakkavad põllul püherdama, teineteist taga ajama… Vanamees vangutab pead ja ütleb:
„Tõesti jubedad on su tembud, kole loom! Aga las teised pärdiklased pajatavad ka! Millega sina hakkama oled saanud, lontkõrv? Mis kurja sina rahulikule rahvale teinud oled?”
„Mina riputasin kõik linnad ja maanteeservad hirmsate inimeste pilte täis!” kelgib pikkade karvaste kõrvadega sorts. „Pirakad nagu heinasaod, silmad punnis, teravad hambad naeravad keset lõusta! Ära parem öösel õue minegi, nii kole on! Noh, kas ma pole vägevam kui jumal? Vaata kui pisikesi inimesi tema tegi, aga minu omad on kõik suure ja punnis näoga nagu elevandid – kiika ainult silmanurgast ja hirm tuleb peale!”
Pistab sõra suhu ja vilistab kõrvulukustavalt. Sedamaid ilmuvad puude otsa suured inimeselõustad, jõllitavad nagu öökullid, laksutavad hambaid, ajavad keele suust välja justkui ussid ja susisevad. Hirmus on seda vaadata, karjalaps tihub nutta, aga tondid naeravad:
„Noh, kas usud nüüd, et me oleme vägevamad kui jumal! Karga aga lõkkesse, vanamees ja võta poiss ka kaasa! Sinu kere on vintske ja kibe, aga lapse liha on pehme ja magus, viib keele alla!”
Karjapoiss ei tea, mida meeleheites teha, hakkabki juba lõkke poole nihkuma – et saaks juba läbi see hirm, ega pääsu nagunii kusagilt ei paista, aga vanataat hoiab teda särgisabast kinni ja kõneleb rahumeeli:
„Pea nüüd, pea, ega sa tuulega võidu jookse! Küll me jõuame veel sinna lõkkesse karata, aga enne las räägib ka kolmas kollike oma vägitegudest! Mis siis sina inimestele kurja oled teinud, milliseid peletisi valmis vorpinud?”
„Mina olen kõige peenikesem vend!” itsitab kolmas kärsakandja. „Mina tegin traksidega mehe, kes kõnnib ringi kahel jalal ja kõneleb tigeda häälega! Heimar Lenk panin ma talle nimeks, ei ükski saa tema vastu!”
Ja vilistab seepeale nagu lind, aga põõsast astub välja traksidega mees, silmad põlevad peas nagu söed, kontsad kaabivad maad, sõõrmed purskavad tuld! Ning karjub hirmsa häälega:
„Vee hinna hoiame kontrolli all!”
Karjalaps lõdiseb nagu haavaleht, aga elajad lõkke ääres on juba päris kannatamatuks muutunud, laksutavad kihvu ja nõuavad:
„Nüüd aitab naljast! Enam me ei oota! Karake lõkkesse, muidu sööme teid toorelt!”
„Oh teid, tondikesi,” ütleb vana kerjus rahulikult. „Palju olete kurja korda saatnud, puuslikke ja paharette te meisterdada mõistate, aga jumala kätetöö vastu te ikka ei saa.”
Ja vaata, sealsamas seisabki lõkke ääres räbalais kerjuse asemel hoopis vanajumal ise ning valab kollidele vasaraga lagipähe, nii et neist ainult sinine suits alles jääb! Võtab siis karjalapsel käest kinni ja oh imet – nad seisavadki
