teadmine, et meri on seal, mind maha rahustada. Süütan oma tualettlaua peegli ümber sätitud elektritulukesed ja paar vaniljelõhnalist küünalt. Siis istun voodile ja hingan sügavalt.
Turvaliselt tagasi koduseinte vahel olles tunnen, et võin kohvikus juhtunule rahulikult mõelda. See on nüüd juba kolmas kord, kui minuga midagi niisugust on juhtunud, ja mu sees hakkab kasvama kabuhirm. Esimest korda, kui see juhtus, lootsin ma, et see oli mingi ühekordne juhus. Teisel korral arvasin, et mul lihtsalt ei vedanud. Aga nüüd, kui see jälle juhtus… Ma värisen ja vingerdan teki alla. Samal ajal kui mu keha üles hakkab soojenema, meenub mulle äkki lambist, kuidas siis, kui olin väike, oli emal kombeks teha mulle mängimiseks tekkidest telk. Ma lamasin hunniku raamatute ja taskulambiga telgis ning lugesin tundide viisi. Mulle meeldis, et mul oli väike maailma eest varjatud peidupaik. Hakkan just silmi sulgema ja end sügavamale teki alla suruma, kui kuulen kolme valju koputust magamistoa seinal. Elliot. Viskan teki pealt ja koputan kaks korda tagasi.
Oleme Elliotiga terve elu üleukse naabrid olnud. Ja me ei ole mitte ainult üleukse naabrid, vaid üle-magamistoaukse-naabrid, mis on tõsiselt lahe. Me leiutasime oma seinalekoputamise koodi aastaid tagasi. Kolm koputust tähendab Kas ma võin teile tulla? Kaks koputust tähendab Jah, tule kohe siia.
Tõusen püsti, võtan kiiresti koolivormi ära ja tõmban selga lumeleopardi mustriga kombeka. Elliot vihkab kombekaid. Ta ütleb, et inimene, kes need leiutas, tuleks pea alaspidi kingapaelu pidi Brightoni kai külge puua. Elliot ise riietub väga stiilselt. Mitte nagu mõni moenarr; ta lihtsalt oskab täiega suvalisi riideid kokku sobima panna ja neis hea välja näha. Mulle meeldib tema stiili pildistada.
Kuulen, kuidas Elliot oma koduukse kinni lööb, vaatan kiiresti tualettlaua peeglisse ja ohkan. Ma ohkan põhimõtteliselt iga kord, kui peeglisse vaatan. See on refleks. Vaata peeglisse – oeh. Vaata peeglisse – oeh. Praegu ei ohka ma tedretähnide ega selle üle, kuidas need katavad tervet mu nägu nagu täpid kanamuna – ma ei näegi neid tegelikult küünlavalguses. Praegu ohkan ma oma juuste üle. Kuidas saab olla nii, et kui meretuul sasib Ollie juukseid, näeb see supernunnu välja, aga kui tuul sasib minu juukseid, näen ma välja nagu oleksin sõrmed pistikupessa torganud. Libistan kiiresti harja läbi lokkide, kuid see ajab need ainult rohkem krässu. On niigi halb, et mu juuksed punased on – Elliot kinnitab, et need on punakasblondid (kindlasti rohkem punakad kui blondid) –, aga kui need oleksid vähemalt nii siledad nagu Meganil, vot see oleks alles midagi. Annan harjaga alla. Elliot ei hooli sellest nagunii. Ta on mind näinud ka siis, kui mul oli gripp ja ma ei saanud nädal aega juukseid pesta.
Uksekell heliseb, mu ema ja Elliot räägivad. Elliotile meeldib see pulmakleit kindlasti. Talle meeldib mu ema väga. Ja emale meeldib Elliot – nagu tervele mu perekonnale. Me põhimõtteliselt lapsendasime ta, kui aus olla. Ellioti vanemad on advokaadid. Nad mõlemad töötavad megapalju ja isegi siis, kui nad kodus on, teevad tavaliselt uurimistööd ühe või teise kohtuasja jaoks. Elliot on veendunud, et ta vahetati sünnitusmajas ära ja saadeti valede vanematega koju. Nad ei saa temast lihtsalt üldse aru. Kui ta kapist välja tuli, ütles ta isa lihtsalt nii: „Ära muretse, poeg, ma olen kindel, et see on lihtsalt üks faas.” Nagu oleks võimalik välja kasvada sellest, et oled gei!
Kuulen, kuidas Ellioti sammud trepist üles tümpsuvad ja uks lahti lendab. „Leedi Penelope!” hõikab ta. Ta kannab peenetriibulist vintage-ülikonda ja trakse ning erepunaseid Converse’i tenniseid – need on Ellioti koduriided.
„Lord Elliot!” hüüan ma vastu. (Me veetsime suurema osa eelmisest nädalavahetusest Downton Abbey hooaegu vaadates.)
Elliot jõllitab mind musta raamiga prillide tagant. „Okei, mis toimub?”
Raputan pead ja naeran. Vahel võiks ma vanduda, et ta suudab mu mõtteid lugeda. „Mis mõttes?”
„Sa oled näost täiega valge. Ja sul on see jõle kombekas seljas. Sa kannad seda ainult siis, kui sa masenduses oled. Või siis, kui sul on füüsika kodutöö teha.”
„Masendus ja füüsika kodutöö ongi põhimõtteliselt üks ja sama,” ütlen naerdes ja istun voodile. Elliot istub mureliku näoga minu kõrvale.
„Mul – mul oli jälle üks neist imelikest paanika-värkidest.”
Elliot paneb oma kiitsaka käe ümber mu õlgade. „Ära jama. Millal? Kus?”
„JB kohvikus.”
Elliot norsatab sarkastiliselt. „Hõh, pole ka ime. Sealne sisekujundus on ilge! Aga päriselt ka, mis juhtus?”
Ma selgitan, tundes iga sõnaga aina enam piinlikkust. See kõik kõlab nüüd nii labase ja tobedana.
„Ma ei saa aru, miks sa Megani ja Olliega hängid,” ütleb Elliot, kui olen oma kaebelaulu lõpetanud.
„Pole neil viga midagi,” vastan lamedalt. „Asi on minus. Miks ma kogu aeg iga asja peale nii närvi lähen? Tähendab, esimesel korral võis seda veel mõista, aga täna…”
Elliot kallutab pea viltu, nagu alati siis, kui mõtleb. „Äkki sa peaksid sellest blogima.”
Elliot on ainus, kes minu blogist teab. Ma rääkisin talle kohe alguses, sest a) ma võin teda kõigega usaldada, ning b) ta on ainukene inimene, kellega võin olla täiesti mina ise, nii et selles blogis ei ole midagi, mida ta juba ei teaks.
Kortsutan tema poole kulmu. „Arvad sa? Kas see ei oleks liiga sünge?”
Elliot raputab pead. „Ei usu. Su enesetunne võib paremaks minna, kui sellest kirjutad. Äkki mõistad paremini, mis juhtus. Ja sa ei tea kunagi – võib-olla on mõni su blogi lugejatest sama asja üle elanud. Mäletad seda, kui oma kohmakusest kirjutasid?”
Noogutan. Umbes kuus kuud tagasi blogisin ma pea ees prügikasti kukkumisest ja mu lugejate arv tõusis ühe nädalaga 202-lt peaaegu tuhandeni. Mul ei ole kunagi nii palju jagamisi olnud. Või kommentaare. Tuleb välja, et ma ei ole kindlasti ainukene teismeline tüdruk, kellel on kaasasündinud kobakäpageen. „Sul võib õigus olla…”
Elliot vaatab mind ja naeratab. „Leedi Penelope, mul ongi õigus.”
15. detsember
Appi!
Tere kõigile! Suured tänud, et minu tehtud pilte Snooper’s Paradise’ist nii positiivselt kommenteerisite – väga tore, et teile meeldib see kiiksuga pudipadipood sama palju kui mulle.
Selle nädala postitust on tõeliselt raske kirjutada, kuna pean kirjutama ühest hirmutavast asjast, mis minuga juhtus – mis minuga juhtub. Kui ma seda blogi alustasin, ütlesin, et kavatsen siin alati täiesti aus olla, kuid siis ei olnud mul aimugi, et Tüdruk Online saab nii populaarseks nagu praegu. Ma ei suuda uskuda, et mul on nüüd 5432 lugejat – suured-suured tänud teile! Kuigi ainuüksi mõte sellest, et paljastan teile kõik, on hirmuäratav, arvab Wiki, et sellest võib mul abi olla, nii et siit see nüüd tuleb.
Veidi aega tagasi sattusin autoõnnetusse. Kõik on okei – keegi ei saanud surma ega midagi sellist. Kuid see oli siiski minu elu üks kõige jubedamaid kogemusi.
Sõitsin ühel õhtul koos vanematega kodu poole ja vihma kallas kui oavarrest. Hoolimata sellest, et isal töötasid kojamehed umbes sada miili tunnis, tundus, et see ei muuda nähtavust üldse paremaks. Me oleksime nagu läbi tsunami sõitnud. Olime just jõudnud kaherealisele maanteele, kui üks auto meie sõiduritta ette keeras. Ma ei ole päris kindel, mis siis juhtus – ma arvan, et isa üritas pidurdada ja kõrvale pöörata –, aga tee oli nii märg ja libe, et meie auto libises
