Kõiksuse jälg. Merike Õim

      kullake kallis ja hea

      Kõik need värsid on sulle

      ehkki ma sind ei tea

      Et elad mu varjuilmas

      seda ma tähtsaks pean

      Kui hakkan otsima rada

      sõnade petlikust soost

      tuled sa

      teab kust suunast

      hoiad mind vajumast koost

      Lähed sa iganes kuhu

      öötume ülev kui vaim

      Sinu kastetud seemnest

      saab saja-aastane taim

      Jagame loomise kirge

      tähti ja paberilehte

      Üle mu õla kui vaatad

      silmatud rida läeb lehte

      Hommikuvalgusse hajub

      ulmade katkendlik kett

      Tõelus jääb

      mida nähes

      sosistad kõrva et –

      Vaata värav on ligidal

      paotub just praegu ja siin

      Seal ongi igaviku

      ja öeldava salapiir

      nii nagu linnu lend

      Sinagi muredest vabana

      lase neil kanda end

      Unusta argine koorem

      sundused kurbuse paine

      Õrn puhas hingatav valgus

      on nüüd Su põhiaine

      ja raamat kukkus käest

      sest värsid olid kantud

      nii erilisest väest

      Neid puutuda ei võinudki

      silmaga või oimuga

      vaid osasaaja kuklaga

      või ergastunud vaimuga

      Ma mõtlesin

      et sõnad need

      nüüd enam küll ei ole

      Vaid väga kitsas metsatee

      viib laanest lagedale

      Kus tunned äkki hingamist

      mis kõndides läks meelest

      ja hinge pidades saad aimu

      nooljast eesti keelest

      Üks punkt mus loetust valutab

      sest tabas seda nool

      ja kui end toolil sirutan

      on hõõgus igal pool

      kuivaks saavad jõed

      Või püüda ise muuta vetesängi

      Kõik päevast päeva veetud elutõed

      vaid ahistavad

      loovad hinge ängi