täieline Eesti vabariik see on, kui esteks antakse sulle laenu, aga pärast enam ei anta? Kui esteks antakse kas või rohkem, kui tahad, ning siis korraga mitte teragi? Aga kuis siis äri ajada, kui ei anta enam laenu, ütleb ta, sest tema ei ole see loll, kes oma vaevaga teenitud kopikad paneks ärisse. Milleks peaks tema riskeerima, ega temal seda äri ega kaupa vaja ole, vaid rahval. Noh, siis rahvas andku ka raha. Rahvas ja pangad! Ning valitsus! Kelle kuradile kogu seda kremplit vaja, kirub ta, kui üks ettevõtlik inimene ei saa laenugi, kui just hädasti vaja. Võtku nüüd rahvas ja pangad ning valitsus ise ja jatkaku tema suurt äri, katsugu, kas saavad sellega toime, kui ei anta enam laenu. Tema, Köögertal, laiendanud oma tegevuse üle kogu maa, tema käsi ulatanud Stockholmi, Berliini ja Pariisigi – Berliinis ja Pariisis on tal ju majad, – aga küllap näis, mis need pangad ja valitsus tema ettevõttega peale hakkavad. Muidugi, ütleb ta, nüüd on karsoss! Sest ei rahvas, pangad ega valitsus oska nii suures ettevõttes kõrvugi liigutada. Seal pole seda nutti, mis on siin – koputab ta enesele otsaette. Aga oleks temale antud veel paarkümmendki närust miljonit laenu, kinnitab tema, ja soodustused, nagu ühel õigel rahvatööstusel peavad olema, siis, ütleb ta, oleks kogu Eesti poole aasta pärast näinud, mis mees on õieti vana Köögertal. Ja mis on rahvale või valitsusele mõnikümmend miljonit? Ei midagi! Aga näe, ei antud, ja nõnda tuligi siis kõik. Aga Köögertal ütleb, et tema süda on puhas ja tema uni rahulik. Küsin siis temalt, et mis siis mina pean nüüd tegema? Aga tema vastab, nagu poleks tema asigi: igaüks katsub, kuis saab. Igaühel omad mured. Kuis nii, ütlen mina, sina teed pankroti ja mina pean maksma? Eksid, va vennas, vastab tema, mitte Samuel Köögertal ei tee pankrotti, vaid virma „Köögertal ja kompanii”. Kui nii, siis tasu mu kahjud, ütlen mina. Miks siis mina pean seda tasuma, mis teised sulle kahju teinud? küsib tema nüüd niisukese näoga, nagu oleks mul arust puudu ja ajaks sellepärast lolli juttu. Aga sina ju petsid minult allkirjad välja, kui sa ise olid omadega juba ammugi läbi! hüüan mina nüüd juba südametäiega, sest ma hakkasin aimama, mis mees ta õige on. Selle peale vastab tema aga rahulikult: olid tobe, kui lasid end petta. Loll saab kirikuski peksa. See on su viimane mehe- ja sõbrasõna? küsin ma nüüd, et tema südant puudutada, aga tema, tõbras, vaatab mulle otseteed silma sisse ja ütleb – pange hästi tähele, mis ta ütleb – ütleb: Köögertal oli Vesiroosile mitte sõber, vaid ainult ärisõber, nii et meie vahekorrad on puhtad. Nüüd aga oli minu kannatusel lõpp. Ta ei jõudnud veel oma molu kinnigi panna, kui mina laualt kivist tuhatoosi võtsin ja ühes paberossiotstega lartsti! otse näkku lasin, nii et punane kali taga. Ma oleks ta, jumala eest, sealsamas vagaks teind, aga teised, kuradid, tulid oma ninadega vahele. Siiski, sain niigi palju talle anda! Paar kuldhammast peab ta ikkagi suhu juurde panema.”
„Aga selle eest võib ta sinu istuma panna,” ütles Indrek.
„Mulle on see ükskõik, nüüd on see mulle üsna ükskõik,” ütles Vesiroos lootusetult ja uuesti vajus tema raske keha kössi, kuna ta jutustuse ajal oli pinevalt sirgu tõusnud. „Mina olen kui aus mees vanaks saanud” – need sõnad rääkis ta suure veendumusega, nii et Indrek vaatles teda huvitatult, mõeldes tema mitmekesisele äritegevusele sõjaajal ja selle järelaastail – „ja kui nüüd eesti rahvas ja vabariigi valitsus lubab, et keegi kelmiköögerdis tuleb ja mu puupaljaks röövib, siis lähen ma parema meelega sulide hulka istuma, kui et veel ausate kaabakate seas elan.”
Neile sõnadele järgnes kestev vaikus. Alles tüki aja pärast hakkas Vesiroos uuesti rääkima. Ta arutas lähemat minevikku ja kahetses, et polnud kuulanud Indreku nõuannet, kui see oli hoiatanud Köögertalile uusi allkirju andmast.
„Teadsid sina juba siis, et tema on niisuke kaabakas?” küsis Vesiroos.
„Mitte just,” vastas Indrek, „aga ma kartsin seda.”
„Miks sa siis minule sellest ei rääkinud, ma poleks ehk siis allkirju andnud?”
„Mul olid omad põhjused vaikimiseks,” ütles Indrek.
„Ja nõnda lasid mu pea silmusesse pista,” lausus Vesiroos etteheitvalt. „Aga mis põhjused need siis olid, et sa vaikisid?”
„Neist ei tahaks ma praegu rääkida,” vastas Indrek kõheldes, nagu otsiks ta jalaga teed.
„Mis siis nüüd enam on!” ütles Vesiroos. „Nüüd on niikuinii kõik läbi. Mis mõte oleks veel vaikida. Pealegi, milleks seda minu eest varjata.”
„Esteks pole veel kaugeltki kõik läbi,” tahtis Indrek seletama hakata, kuid Vesiroos pistis kärsitult vahele:
„Kuis nii, pole veel kõik läbi?”
„Arvad sa siis, et Köögertal jätab sellega? Usud sina, et temal pole tarvilikul pool enam poolehoidjaid, kes sokutavad ja kombineerivad uued miljonid tema uude ettevõttesse, mille ta avab kellegi teise nimel? Tead, asi võib isegi nii pööraselt lõppeda, et sinagi saad tema kaudu uuesti jalad alla.”
„Peale seda, kus mina oma käega äigasin tal hambad kurku?” imestas Vesiroos.
„Ta laseb ju sinu enda rahaga kuldsed asemele panna,” muigas Indrek vastu.
Vesiroosi paksuhuuline ja habemetüügastikuga ümbritsetud suu kiskus nagu naerule.
„Sina tahad mind ainult trööstida,” ütles Vesiroos natukese aja pärast. „Mina ei saa enam kunagi jalgu alla.”
„Ega sest polekski kasu,” arvas Indrek.
„Kuis nii, poleks kasu?” küsis Vesiroos haavunult.
„Sa kaotaksid ikkagi kõik,” vastas Indrek.
„Miks siis?” päris Vesiroos üllatatult.
„Köögertal kaotab lõpuks ka kõik,” seletas Indrek vastuse asemel.
„Tema jõuab varsti sinnasamasse, kus sinagi. Küll sa näed. Näed oma silmaga. See olgu sulle trööstiks.”
„See olekski suureks trööstiks,” ütles Vesiroos peaaegu liigutatud meelel. „Ja tead, väimeespoeg, kui see tõesti nõnda sünniks, nagu sina ütled, siis oleks kindel, et maa peal maksab õigus ja taevas elab jumal.”
„Karin ütles mõni päev tagasi sedasama,” tähendas Indrek.
„Tema on minu tütar,” kiitis Vesiroos heal meelel. „Temal on minu silmad ja süda, ainult keha on tal emalt – eluaeg nagu piits teine. Aga ma ei saa siiski aru, miks Köögertal tuleb mulle tingimata järele,” lausus ta natukese aja pärast.
„Ah miks?” kordas Indrek nagu aru pidades ja ütles siis iga sõna toonitades: „Aga sellepärast, et tema pole ärimees, vaid äritseja. Lihtsalt spekulant! Äriline röövik, kes elab teiste verest ja mahlast. Tema ise on tühi, nagu väljapigistatud sidrun. Veel tühjem! Nagu kuivanud käsn! Niisuke on ta! Kogu see äritseja kupatis oma enamuses on samasugune ja sellepärast peab ta paratamatult põhja minema. Need on ellujäänud sõjaaegsed marodöörid, revolutsiooniaegsed verekaanid, kes end teiste kulul täis imenud ja nüüd pakatavad…”
„Siis olen ka mina üks neist kaanidest?” küsis Vesiroos nagu ähvardavalt ja ajas enda sohval üles.
„Peaaegu, kallis äiapapa, kui otsekohene olla,” vastas Indrek piinlikult kõheldes, et ta enda unustanud. Aga lõpuks ometi oli tal hea meel ja pisut nagu kergendatud tundmuski.
Vesiroos langes uuesti sohvale kössi, nagu tahaks ta tema vedrudesse kaduda. Ta vahtis päranipilgul Indrekule otsa ja tema silmavalged olid verisemad kui kunagi varem. Silmis oli külm, tarretunud veri.
„Aga lamajat
