Dina julgest väljendusviisist, piisab mainitud portree lõpu äratoomisest. Nagu kinnitab tulihingeline proua de la Baudraye, oli Paquita otse loodud armastuseks ja tal oli raske leida kavalere, kes teda oleksid väärinud, sest
Kes jõudnuks kaasa neist ta iha värske hooga?
Kõik tundnuks ammu väsimust,
kui kiretuhinas ta armu pidurooga
vast maitsma oleks asund just…
Kuid apelsinipuist, Sevilla päiksesärast
ta ometigi lahkus siis –
Roueni linnast pärit sõdurpoisi pärast,
kes armund piiga kaasa viis.
Ei Andaluusiat tal enam tulnud meelde –
..............................
kõik talle oli sõjamees!
Ent tuli päev, mil see läks Venemaale teele
koos suure keisriga armees.
Võrreldamatu õrnusega kirjeldatakse hüvastijättu hispaanlanna ja normandlasest suurtükiväekapteni vahel. Haaratud kireuimast, mida autor otse baironlikult edasi annab, nõuab noormees Paquitalt täieliku truuduse tõotust ja tahab seda saada Roueni peakirikus, püha neitsi Maarja altari ees, kes
küll neitsi on, kuid on ka naine ega salli
eal armuvande rikkujaid.
Suur osa poeemist on pühendatud Paquita kannatuste kirjeldamisele, kui ta üksinda elab Rouenis ja ootab sõjakäigu lõppu; oma võretatud akende taga ringutab Paquita käsi, nähes mööduvat rõõmsaid paarikesi. Südant põletava tulukesena säilitab ta oma armastuse, elab uimastusvahendeist, andub ahvatlevaile unenägudele!
Ta pidi surema!.. Kuid alles jäi ta truudus,
ta kannatlikult ootas meest,
kes tuli tagasi, kui aastast pisut puudus,
ja leidis kalli puhtalt eest.
Kui vene käre talv tal jäätand oli üdi,
ja oma igatsevat naist
ta kallistama nüüd ei olnud kuigi südi…
Poeem oligi loodud just selle situatsiooni jaoks, mida kirjeldatakse nii haaravalt ja julgelt, et abbé Duret’le jäi enam kui õigus. Paquita, kes taipas, et armastuselgi on piir, kus ta lõpeb, ei hakanud nagu Héloise või Julie unistama ilmlõpmatusest või ideaalist; ei, ta läks – kuigi see on julm reaalsus – laiale teele, läks sinna täiesti lihtsalt, muu parema võimaluse puudumisel, sest raske oli leida Rouenis nii kirglikku armastajat, kes Paquitat oleks nõustunud ümbritsema luksuse ja elegantsiga. See kohutav reaalsus, mida sünge luule veidi tõstab, on dikteerinud nii mõningaidki lehekülgi, mida kaasaegne poeesia kuritarvitab ja mis üleliia meenutavad neid joonistusi, mida kunstnikud kutsuvad anatoomilisteks etüüdideks. Kirjeldanud häbistavat maja, kus andaluuslanna veedab oma elu lõpupäevi, pöördub poeet pärast filosoofilise varjundiga vahemärkust alglaulu juurde tagasi:
Nüüd Paquita on eit, tal kortse täis on nägu –
ja tema lauliski seal nii:
Kui te oleks Hispaanias käinud,
seda maad ja päikest… jne.
Sünge jõulisus, millest see umbes kuuesaja värsireaga poeem oli läbi imbunud; terav värvikontrast, mis valitses selle teose sisu ja tema alguses ning lõpus leiduva kahe seguidilla vahel; mehelik julgus, millega kirjeldati kõige salajasemat valu – see kõik otse kohustas naist, keda kolm departemangu imetlesid ta anonüümsuse musta maski all. Nautides edu joovastavat rõõmu, kartis Dina ühtlasi provintsi keelepeksu, sest saladuse ilmsikstulekul oleks enamik naisi püüdnud leida sarnasust autori ja Paquita vahel. Hiljem, kui Dina hakkas asja juurdlema, võpatas ta häbist mõtte juures, et poeemis oli kirjeldatud ta enda kannatusi.
«Ärge enam kirjutage,» ütles talle abbé Duret, «teie ei oleks siis enam naine, teist saaks poeet.»
Juan Diazi otsiti Moulins’ist, Nevers’ist, Bourges’ist, kuid Dinat ei teadnud keegi kahtlustada. Et temast mitte halb arvamine ei tekiks, kui saatuslik juhus siiski ta nime avastaks, lõi Dina kütkestava poeemi «Missa tamme all». See poeem koosnes kahest laulust ja põhines järgmisel Nivernais’ muistendil.
Nevers’i ja Saint-Saugle’i elanikud, kes omavahel olid sõjajalal, asusid ühel päeval juba koidikul teele, et astuda otsustavasse lahingusse; nad kohtusid Faye metsas. Ühe tamme alt, mis seisis kahe leeri vahel, ilmus äkki nähtavale preester, kelle nägu oli tõusva päikese kiirtes nii hämmastavalt särav, et mõlemad vaenulikud väed allusid vaimuliku käsule ja jäid vaikides kuulama tamme alt peetud missat. Evangeeliumi sõnade mõjul leppisid vaenlased ära. Veel praegugi näidatakse Faye metsas ühenduses selle looga mingisugust tamme.
Sel poeemil, mis oma väärtuselt oli võrratult kõrgem kui «Sevillatar Paquita», oli hoopis väiksem edu. Pärast neid kahte kirjanduslikku katsetust tundis proua de la Baudraye end poeedina; ta silmis hakkasid sähvima välgud, puistates sära näolegi ja tehes selle veelgi kaunimaks kui enne. Ta piilus juba Pariisi poole, ta ihkas kuulsust ja kukkus uuesti tagasi oma La Baudraye urkasse, igapäevaste abielutülide keskele, oma tavalisse sõpraderingi, kus kõik iseloomud, kavatsused ja kõnelused olid nii tuttavad, et need pikapeale olid muutunud igavaks. Kui kirjanduslik tegevus pakkus Dinale ta õnnetuses meelelahutust, kui poeesia kõlas ta elutühjuses eriti tugevalt ja sundis teda kasutama kõiki oma jõude, siis oli just kirjandus see, mis tekitas temas viha provintsi halli ja kopitanud õhkkonna vastu.
Kui pärast 1830. aasta revolutsiooni George Sandi kuulsus lõi särama Berry kohal, kadestasid paljud linnad La Châtre’it selle eelise pärast, et tema oli näinud võistleja sündi proua de Staëlile ja Camille Maupinile, ühtlasi kiputi kõikjal väga austama vähimaidki naiste andeid. Sel ajal sigines Prantsusmaal palju kümnendaid muusasid – need olid noored neiud või parimais eluaastais naised, keda näiline kuulsus nende rahulikust elust lahti oli kangutanud. Kummalisi õpetusi ilmus siis trükist selle kohta, millist osa naised pidid mängima ühiskonnas. Jäädes siiski kaine mõistuse piiridesse, mis Prantsusmaal on vaimuelu aluseks, lubati naistel esitada mõtteid ja väljendada tundeid, mida nad mõni aasta tagasi poleks julgenud omaks tunnistada. Härra de Clagny kasutas seda erakordset vabadushetke, et koondada ühte väikesse köitesse in–18 kõik Juan Diazi teosed ja lasta need Desroziers’l Moulins’is välja anda. Härra de Clagny koostas selle noore kirjaniku kohta, kelle saatus kirjanduselt nii enneaegselt oli röövinud, väikese artikli, mis saladusse pühendatuile oli väga teravmeelne, muidu aga ei omanud isegi kirjandusliku uudise väärtust. Need naljad, mis seni on oivalised, kui veel inkognitot säilitatakse, muutuvad hiljem, kui autor enese välja annab, magedaiks. Ent artikkel Juan Diazist, hispaania sõjavangi pojast, sündinud aastal 1807 Bourges’is, võib ühel ilusal päeval «Biograafilise leksikoni» koostajaid segadusse viia. Artiklis Juan Diazi kohta on kõik olemas: õpetajate nimed Bourges’i kolleežist, kadunud poeedi kaasõpilaste nimed, nagu Lousteau, Bianchon ja teised kuulsad berriilased, kes oma sõpra olevat tundnud kui kurvameelset unistajat, kes varakult kaldus luuletuste sepitsemisele. Eleegia «Kurbus», mis oli kirjutatud juba kolleežis, poeemid «Sevillatar Paquita» ja «Missa tamme all», kolm sonetti, Bourges’i katedraali ja Jacques Coeuri palee kirjeldus ning lõpuks novell, pealkirjaga «Carola», mille loomisel poeeti tabas surm, moodustavadki kadunu kirjandusliku pärandi. Juan Diazi viimsed hetked olid täis viletsust ja meeleheidet, nagu loodud selleks, et kurvastada tundeliste inimeste südameid Nièvre’is ja Bourbonnais’s, Cheris ja Morvanis, kus poeet Château-Chinoni läheduses suri, olles tundmatu kõigile, isegi naisele, keda ta armastas!..
See väike kollane köide ilmus kahesajas eksemplaris, millest sada viiskümmend müüdi ära, umbes viiskümmend igas departemangus. See tundeliste ja poeetiliste hingede mõõdukas arv kolmes Prantsusmaa departemangus võib
