Mrs. Hands ei ilmutanud üllatust.
„Ma valmistan talle ise midagi, mr. Camberwell,” ütles ta. „Ta on mõni mr. Nicholasi vana tuttav meremees – mr. Nicholas, söör, on omal ajal kogu maailma läbi rännanud. Jätke see mees minu hooleks, mr. Camberwell.”
Ma jätsin tolle mehe väga meelsasti mrs. Handsile. Aga teades, et mr. Nicholas võib iga hetk ratsutamast tagasi jõuda, jäin halli ootama, et võiksin teda hoiatada, mis teda ees ootab. Peagi ilmus nähtavale väikest kandikut kandev mrs. Hands, kes astus söögituppa. Kuulsin, kuidas toasviibija tõi kuuldavale summutatud hüüatuse – oletasin, et rõõmust toidu nägemise üle. Mrs. Hands sulges ukse: polnud kahtlust, et ta pidas selle veidra külalise vaigistamist oma kohustuste hulka kuuluvaks. Ja teades, et majapidajanna on koos temaga, läksin tagasi raamatukokku. Aga umbes kümne minuti pärast nägin, kuidas mr. Nicholas ja miss Starr ratsutasid läbi pargi lähemale, ja ma siirdusin veel kord elutuppa.
Mees oli üksi – mrs. Hands oli lahkunud. Ta oli selle, mis talle iganes oli toodud, ära söönud, seganud endale uue ja kangema viski soodaveega ning lisaks kostitanud end sigariga nurgalaual seisvast kastikesest. Ta vaatas mind heatahtlikult.
„Noh, noormees, mis nüüd?” nõudis ta. „Kas tuled mulle seltsiks?”
„Mr. Nicholas liigub mööda teed siiapoole,” laususin, osutades aknale. „Ma lähen välja ja teatan talle, et te olete siin. Mis nime ma talle ütlen?”
Ta tõusis raskelt jalule, rühkis üle toa akna alla ja vaatas parki.
„Tõepoolest!” ütles ta rõõmsalt. „Just nii! See on kahtlemata Nicholas. Ma tunneksin ta kümne tuhande hulgast ära. Mmm!”
„Teie nimi?” kordasin mina.
Ta pööras ringi ja vaatas mind pilkavalt.
„Mis nimi?” küsis ta. „Nimi! Tead, mu poiss, nimel pole sõprade hulgas tähtsust ei siin ega seal. Olgu, kui sa oled selline tähenärija, siis ütle Nicholasile, et Dengo on siin! Kas jäi meelde – Dengo! D-e-n-g-o… ja Dengo oli ta nimi, oh! Dengo… on siin!”
Ma jätsin ta sinna seisma ja läksin maja ette välja. Mr. Nicholas ja miss Starr olid just oma hobused tagasi talli saatnud. Lähenesin neile: miski minu näos sundis mr. Nicholasi mulle järsku küsivat pilku heitma; ma kujutlesin – kui see oli kujutlus – , et ta näis kohkunud.
„Kas midagi on korrast ära, Camberwell?” küsis ta teravalt.
„Ma ei tea, kas midagi on korrast ära, söör,” vastasin, „aga söögitoas on üks mees, kes peremehetseb seal, öeldes, et soovib teid näha ja ootab teie naasmist…”
„Mees!” katkestas ta mind. „Mis mees!”
„Ta käskis mul öelda, et Dengo on siin,” ütlesin mina. „Ta…”
Aga mr. Nicholas tõstis käe nagu mind vaikima sundides ja pöördus samal ajal kiiresti kõrvale, justkui poleks ta soovinud, et miss Starr või mina ta nägu näeksime. Aga ma olin seda juba näinud; näinud, kuidas koguni tema huuled kahvatusid.
„Ah, Dengo,” pomises ta, püüdes sundida end naerma. „Oh… jaa, jaa, üks vana pensionär! Kus te ütlesite teda viibivat?”
„Ta on söögitoas,” vastasin.
Ta läks majja, jättes meid miss Starriga sinna seisma. Hetkeks näis, nagu kavatseks neiu minult midagi küsida, siis pöördus ta äkki ringi ja sammus aedade suunas. Ta oli alati tagasihoidlik, vaikne ja kinnine noor naine: nii mõnigi oleks pidanud teda üheks süngeks natuuriks – loomulikult rääkis ta minuga väga vähe.
Läksin tagasi raamatukokku oma töö juurde; kui ma möödusin söögitoa uksest, võisin kuulda sealt hääli, aga nende toonist polnud võimalik välja lugeda midagi ebaharilikku ega rahutust tekitavat. Ja rohkem ei kuulnud ma mr. Nicholasist ega tema veidrast külalisest peaaegu pool tundi midagi. Siis tuli mr. Nicholas minu juurde. Ta püüdis seda mitte paista lasta, aga ma nägin, et ta oli täiesti rööpast väljas.
„Camberwell,” ütles ta, „ma pean tunniks või paariks välja minema – linna. Ma usun, et miss Starr on kuskil aias – kui te näete teda, siis öelge talle, et ma kahtlen, kas jõuan lantšiks tagasi.”
Ta lahkus midagi lähemalt selgitamata; minut või kaks hiljem nägin teda minemas läbi pargi koos mehega, kes kutsus end Dengoks. Nad läksid Havering-St. Michaeli suunas… jalgsi. Juba seegi oli mr. Nicholasi puhul imelik – ta läks haruharva kuhugi jalgsi. Aga nüüd ta kõndis, ja kõndis kiiresti. Veider mees rühkis tema kõrval, püüdes temaga sammu pidada. Ja ma märkasin – seni, kuni nad püsisid minu vaateväljas – , et mr. Nicholas ei pöördunud kordagi oma kaaslase poole: nad eemaldusid vaikides.
Ma ei kohanud miss Starri enne kui lantšil. Siis andsin talle sõnumi edasi; tema ei vastanud midagi. Nagu ma olen korduvalt märkinud, oli miss Starr ebatavaliselt vaikne ja tagasihoidlik noor naine, väiksema jutuga kui ükski tema sookaaslane, keda olen kohanud või kunagi kohtan. Ta sõi ja jõi vaikides, kuni olime lantši peaaegu lõpetanud. Aga kui Jeeves, kes oli meid teenindanud, korraks ruumist väljus, hakkas ta äkki rääkima:
„Kes see mees oli, kes tuli mr. Nicholasiga kohtunud?” nõudis ta järsult.
„Pole õrna aimugi,” laususin mina.
„Aga te nägite teda,” sähvas ta vastu.
„Loomulikult nägin,” vastasin mina. „Aga ma ei tea, kes ta on. Ta nimetas end Dengoks. Muidugi pean ma seda hüüdnimeks.”
„Mida ta tahtis?” küsis neiu järgmiseks.
„Pole samuti aimugi! Tean ainult seda, et ta soovis näha mr. Nicholasi.”
„Kas mu onu läks koos temaga välja? Kas jah?.. Kuhu?”
„Seda ma ei tea, aga ma nägin neid minemas läbi pargi Havering-St. Michaeli suunas,” vastasin. Kui neiu midagi ei öelnud, siis lisasin: „Mrs. Hands oletas, et see mees on mõni tema vana tuttav meremees. Ja kas mr. Nicholas ei viidanud talle kui ühele vanale pensionärile? Ehkki ta ei näinud sedamoodi välja, et võiks vajada mingit pensioni!.. minu arvates.”
„Missugune ta välja nägi?” uuris neiu.
Ma kirjeldasin talle Dengot ja tema käitumist, jälgides neidu samal ajal hoolikalt, et näha, kas ta ilmutab mingeid äratundmise märke mr. Nicholasi kummalise külalise suhtes. Aga ta säilitas oma tavalise vankumatu rahu ja tõusis peagi midagi enamat mainimata lauast ning väljus toast. Talle kuulus isiklik mitmest toast koosnev sviit, kus ta veetis suurema osa oma ajast. Söögikordade vahepeal nägin ma teda tõepoolest haruharva.
Ma ei kohanud mr. Nicholasi enam enne õhtusööki; ma ei tea, mis kell ta õhtupoolikul koju tagasi jõudis. Teed serveeriti mulle raamatukokku, millest järeldasin, et mr. Nicholas polnud veel naasnud. Ja kui me õhtusöögi ajal kohtusime, hämmastas mind kaks või kolm ebatavalist seika. Esiteks polnud ta õhtusöögiks ümber riietunud; minu teada oli ta sellest tavast alati vankumatult kinni pidanud. Teiseks oli ta erakordselt vaikne, ei rääkinud õieti ei miss Starri ega minuga. Ja kolmandaks sõi ta väga vähe ning jõi kõvasti. Senini olin teda pidanud väga mõõdukaks meheks: klaasike või kaks lahjat veini toidu kõrvale ning paar klaasi portveini pärastpoole oli tema norm. Aga seekord jõi ta viskit ja ma panin imeks viisi, kuidas ta oma klaasi üha uuesti ja uuesti täitis. Paar korda märkasin, kuidas miss Starr teda rahutult ja küsivalt vaatas, aga
