meie käime nüüd palvel, ärkajate juures, oleme nende seas. Koolmeistriga ühes tulime. Oleme kõik ühed vennad, õed,” seletas ema poolõnnelikult, pooluhkelt pojale. Anna tundis aga nähtavaste ema sõnadest häbi; ta paled lõid lõkendama ja ta pööras silmad teisale.
“Kes siin nüüd kooliõpetajaks on?”
“Kadak,” vastas ema.
“Hans Kadak,” täiendas Anna.
“Ta tuli paar aastat tagasi kusagilt kaugelt siia, kus vagad inimesed elavad, nüüd teeb ta ka siinsed inimesed vagaks. Mitmed ei lähe enam kirikusse, seal ei ole selget jumalasõna. Koolmeister ütleb, et sinna ainult jõululaupäeva õhtul ja uue aasta hommikul, pimedas, tulevalgel, minna võib, siis ei ole vanakurja seal,” seletas Liisu.
Hansule oli see kõik uudis. Ta oli usuhullustajatest küllalt kuulnud, oli isegi linnas näitemängus neid näinud, kuid seda, et tema ema ja õde kord ka nende sekka langevad, ei tulnud tal uneski meelde. Kõik, mis ta nii lühikese ajaga koduste uudistena kuulis, langes tinase koormana südame peale. Juba ennemalt oli ta otsuseks teinud kodus sellest mitte rääkida, mispärast ta linnast ära tuli; nüüd sai see mõte iseäranis kindlaks. Ta tahtis kõik salajas hoida, olgu siis, et nad kusagilt mujalt asjaloo kohta selgust saavad.
“Kes nüüd mõisa valitseb?” küsis Hans natukese vaikimise järele.
“On üks uus noorherra,” ütles Anna, “pool aastat tagasi tuli teine.”
“See paruniherra on juba ammugi siit ära … meie vastu oli ta pärast väga armuline, ei ajanud meid ära, jättis ulu alla. Nüüdne noorherra pidada hea saks olema, jällegi parun. Aga sigadepoissi olla teine ratsapiitsaga peksnud, see pole mütsi peast ära võtnud. Laps, rumal, ei märka ju seda, ei tunne kohust ega seadust. Ehk ei tea, mis see nüüd inimesele teeb, kui ta saksa ees mütsi peast ära võtab, eks pane pärast jälle pähe. Näe, vana Künka taat, kudas tema alati hoolas on. Suvel rukkilõikuse ajal käib, ühes kaenlas müts, teises rukkivihud; paljas pealagi aga läigib päikese käes. Ja kui kaua ta juba kiriku vöölmölder on olnud! …”
Ema sõnu kuulates vahtis Hans mõttes hommiku poole. Talle asus võõrastav ja õudne tundmus rinda, mässis ennast tema südame ümber ning pigistas, rõhus teda maona. Süda hakkas niisamuti tuksatama ja surisema nagu ta väsinud jaladki.
Sel silmapilgul astus isa õue. Nähtavaste tahtis ta jällegi raha-auku kaevama hakata, olgugi et vaevalt päikesetõusu aeg võis olla.
“Terve öö otsa olite ära,” sõnas ta Liisut ja Annat nähes.
“Tere hommikust!” ütles Hans ja astus isale vastu.
“Kust sina välja oled tulnud?” küsis isa imestades. “Pole sust ammugi midagi kuulnud.”
Liisu ja Anna läksid peagi ära, esimene lehmi lüpsma, teine magama. Kirikusse ei pidanud nad täna ega vististe iialgi enam minema, või olgu siis, et usklikud ise omale kiriku või palvemaja üles ehitavad ja tema jumala meelepäraliselt sisse seavad.
“Miks sa siis nüüd koju tulid ja nii ootamata?” küsis isa pojalt uueste, kui ta esimeste sõnade peale vastust ei saanud.
“Tuli kord mõte pähe, tahtsin teile aidata heina teha, või kui muud ei saa, hakkan mõisa metsas liipreid raiuma,” rääkis Hans pikkamisi.
“Kas linnas töö otsa lõppes?”
“Töö just mitte, aga himu sai otsa … Tahtsin maale suvitama tulla,” naeratas noormees.
“Eks siin ole muidu ikka hea küll, aga mõni seda teab, kudas selle tööga lugu on. Näe, ilmad aina vihmased, pole heinatööst rääkidagi. Võtsin Murakasoo enese kätte – sa mäletad ju veel –, oli ilus rohi teise peal; niitsin maha, hakkas vihma lahistama ja kuni tänini. Käisin paari päeva eest vaatamas, hein ujub vee peal ja sinna ta mädaneb. Ei aita muud, kui mine kisu teine põõsastesse kokku, muidu tuleb saksale heinamaa määndamise eest veel kahjutasugi maksta. Heinanuuma, suur hulk päivi, peab muidugi asjata mõisa tegema; käisin herra palvel, et ta ometi kahju poolekski teeks – mitte peotäitki ei saa ma ju sealt heina –, aga ei. Ega mõis vihmas süüdi ole, ütleb ta, ilmad on jumala käes, paluge temalt paremaid ilmu. Kerge on ütelda: palu. Eks nad käi küll palumas, meiegi omad terved ööd kodust ära, eks näe, mis sellest tuleb. Kõik lähevad pühaks, kirikus ei taheta enam käia, see jäägu või tühjaks.”
Hans ei öelnud selle kohta midagi. Ta küsis:
“Lähed jälle raha-auku kaevama?”
Sellega andis ta isale mõista, et ta juba teab, mis auk seal mäe sees on.
“Jah, paar pühapäeva olen ma juba tööd teinud,” vastas vanamees, nagu oleks tema töö täieste harilikku laadi.
“Kudas sa tohid seda auku kaevata, kas sa mõisast luba oled küsinud?”
“Ah tühja ka; juba olla mõisas teada. Saks ja valitseja olla ainult naernud: head ja armulised herrad.”
Vanamees jäi natukeseks ajaks mõttesse. Tal tuli korraga tahtmine tervet raha-augu lugu pojale ära jutustada, nagu ta seda juba mitu korda oli teinud. Selle loo jutustamise tung oli talle haiguseks saanud, sest tema läbi püüdis ta kõikidele selgeks teha, et tema, Liivamäe vanamees, iseäralik inimene, äravalitud hing teiste seas on, sest mistarvis oleks muidu temale tuldud niisuguseid asju teatama. Nüüd ei leidnud ta aga kudagi parajat ja sündsat põhjust, kudas oma jutustamisega peale hakata. Kogemata kombel tuli aga Hans isale appi, kui ta nagu möödaminnes tähendas:
“Ja sa loodad sealt midagi saavat … leidvat?”
Isa vaatas tungival, poolpalavikulisel pilgul poja peale, nagu tahaks ta seeläbi oma sõnadele iseäralist mõju anda, ja ütles siis:
“Kudas võiksin ma selles kahelda. Kahtlus on lootuse lõpp. Mulle öeldi, näidati, seletati – ja võimata on seda unustada. Või oli ainult see! Veel palju muud …”
Hans vaatas isale näkku. Ta arvas, et ta seda esimest korda näeb, niisugune iseäralik kirg ja kindlus helkis tema silmis ja näojoontes. Isa mõtles, et poeg midagi küsida tahab, ja jäi sellepärast natukeseks vait. Siis rääkis ta edasi:
“Isegi taeva- ja põrguteed näitas ta mulle ära.”
“Kes näitas?”
“See mees … Meie läksime üle kuivanud jõe, selle põhjas oli märg muda, kus päiksepaistel väiksed vingerdajad roomasid. Jõel oli ümmargune valgeks kooritud palk peal. Meie pidime mööda palki jõest üle minema. Ma ei julenud minna. “Mine aga julgeste,” ütles saatja, “siit langevad ainult ristimata lapsed sisse. Näed sa neid vingerdajaid seal muda sees. Need on nemad. Siin roomavad nad igaveste.” – Aga kuhu siis surnult sündinud lapsed saavad? – küsisin mina. “Nendega ei ole taeval ja põrgul midagi tegemist,” vastas tema. Kui meie edasi läksime, jõudsime kahe tee juurde: üks oli kitsas, mudane ja sügavate roobastega, teine lai ja sile kui kanamuna. Esimene pidi taeva, teine põrgu viima. Ma küsisin, mispärast taevatee nii mudane ja sügavate roobastega, kuna põrgutee nii ilus on. Mees vastas kitsa tee peale näidates: “Siit minejaid on palju ja kõik jalgsi või puu-assidega vankritel; teist teed sõidetakse aga tõldadega, jalgratastega. Kõik, kes jalgsi või väikeste vankritega tulevad, lähevad väikest, teised suurt teed mööda …””
Hans vaatas isa poole; tal oli, kui teeks see nalja,
