tuli, seisis vana Juhan ikka alles vao otsas ja hakkas jällegi tasahilju:
“Küllap targad rääkimas, aga tegijat pole kusagil; kui vaatad, siis naera seda rumalust kohe …”
Ka nüüd ei vastanud sulane midagi, lausus ainult endamisi:
“Mis ta peaks siin pobisema, kui ta koju ei saa – mind ka ei või rahule jätta.”
Jõudis aga sulane uuesti siiapoole vao otsa tagasi, seisis vanamees ikka veel endisel paigal ja rääkis:
“Aga mine sa kusagil sõna nimetama või juhatama, siis pole muud kui: mis sa, vanainimene, ka räägid, – ja saadetakse sind heinamaad puhastama.”
Nüüd ei jõudnud sulane enam vaikida.
“Mis sa sest mulle räägid, ega mina seda sahka teinud, pole ka sind saatnud heinamaad puhastama; mine räägi sellele, kes seda on teinud,” ütles ta ja läks ise edasi. Kui ta jällegi vanamehe juurde jõudis, vastas see:
“See on ükstapuha, räägin ma sinule või temale, ühesugused olete kõik.”
“Katsu, et sa siit minema saad, mul pole tarvis su lori kuulata,” ütles sulane nüüd juba pahaselt.
“Ennäe mul minema-ajajat!” tõstis vanamees häält, mida sulane imestas, sest seda polnud ta tänini kunagi tähele pannud. “Kelle põld see on, kus sa künnad? Või katsu, et sa minema saad …”
Aga ta läks siiski ära. Kodus rääkis ta asjast kohe eidele, misläbi noortega jällegi tubli sõnavahetus tõusis. Ja vaevalt sai see lõppeda, kui juba algas uus.
Kartulipanemise ajal pidi vana Juhan kuhja juures suuri kartuleid pooleks lõikama, tema aga tahtis aidata ka kartuleid kühveldada, mille kohta Kaarel tähendas:
“Las olla pealegi, pea’s ma üksigi jõuan, teed oma käele liiga.”
Sellest oli Juhanile küllalt. Ta viskas kühvli sõna lausumata maha ja hakkas jällegi kartuleid lõikama. Peale lõunat tahtis ta minna kartulivagusid kinni ajama. Ka seda ei lasknud Kaarel teha, vaid saatis selle asemel sulase.
“Noh, nüüd on selgesti näha, et võõrad on enam väärt kui omad: sulane kõlbab kartulivagusid kinni ajama, aga mina mitte,” nohises vanamees tasahilju.
“Kuidas see sulane siis sellepärast enam väärt on?Tema on ainult noor, võib kergemini sahka käte otsas kanda. Mis häda sul siis ennast oma haige käega igale poole ette toppida?” vastas Kaarel.
“See on tõsi jah, tema on noor, mina vana. Laiad kartulivaod, uut moodi, mina, vanainimene, ei oska neid kinni ajada,” ütles vanamees pilkavalt.
“Mis sa nüüd sellepärast nii palju pahandad, et ma laiema rauapuu tegin. Vagusid saab küll vähem, aga nad on paksemad ja kartulid kasvavad selle jao ka suuremad, on kergemad üles võtta, aga mõõdu järgi korjab neid niisama palju kui ennegi.”
Kaarli seletused olid asjatud: vanamees ajas oma jonni. Viimaks tuli ka veel eit; noh, siis läks nagu aurujõuga.
Nüüd möödus umbes nädal avaliku sõnasõjata. Siis leidus aga jällegi põhjus, pealegi niisugune, mis andis tervele elule teise värvi. Turbalõikajad asusid rabas tööle. Enamasti olid need saarlased. Asukohaks oli neil turbasara, mille katus pidi neid niihästi vihma kui öökülma eest varjama. Mõne päeva elasid nad nõnda, siis tulid nad Kadakale peavarju paluma: kui mitte muud, siis ometi rehealunegi või aitade-vahe, kus tuul nii läbi ei lõõtsu kui saras. Kaarel oli nõus meestele peavarju andma; ka Tiinal polnud midagi selle vastu, ainult vanad jäid oma arvamise juurde.
“Armas perenaine, ega mede mehed teile kurja tee,” ütles üks saarlastest eide poole pöördudes. “Päeval oleme rabas, võtame turbaid välja, ainult öösi tuleme siia. Kui tahate, tuleme teile appi heinamaale ja rukist lõikama. Ning mede mehed lamutavad tööd teha, seda ärge kartke.”
“Ega mina perenaine ole, mis te sest mulle räägite. Ise otsin teise juures varju nagu teiegi,” vastas eit ja vaatas Kaarli poole.
“Ema!” ütles Tiina paluvalt, sest ta märkas, et öeldud sõnad ärritasid Kaarlit. Mehed aga seisid ikka veel ja palusid, et armas ja lahke pererahvas neile ulualust annaks.
“Andku, kui tahavad, või terve maja võõraste kätte ja mingu ise metsa kuuse alla; see pole minu asi,” sõnas eit ja läks kambrisse, kuhu ka vanamees talle järele kobis.
“Noh, ehk ometi lubate?” mangusid mehed Kaarli ja Tiina kallal.
“Mis sa arvad, Tiina?” pöördus Kaarel naise poole.
“Võiks küll, aga mis saab vanadega? Need pole sellega sugugi rahul,” vastas Tiina.
“Oodake natuke: ma lähen kambrisse, räägin seal,” ütles Kaarel.
“Ära sa aga riidu mine, hoia ennast,” ütles Tiina läveni järele astudes.
“Noh, isa ja ema, mis me siis teeme nende meestega? Kas anname neile peavarju või ei?” hakkas Kaarel kambrisse astudes pool-meelitades rääkima.
“Isa ja ema,” osatas eit. “Millal me su isaks ja emaks saime? Nüüd tuled sa meie käest küsima. Olete enne kõik oma tarkuse järgi teind, eks tehke ka nüüd; mis teil meist on! Või kui me peakski midagi ütlema, ega see ikka aita, te ajate ikka oma tahtmist.”
“Kui asjad niimoodi on, siis annan ma meestele korteli, ja muud midagi,” ütles Kaarel ja pidi kohe välja minema, kuid eit vastas:
“Seda me teadsime juba ammugi, sellepärast me rääkima ei hakanudki. Võta aga nad siia, las lähvad reie alla laudile või aidalakka, tallavad sul seal hulga heinu ära; neid ei söö siis enam ükski loom, muudkui aja sõnnikusse. Piibunossid on neil ka veel hambus või va plotski-otsad, sussitavad teised pealegi, kuni sa viimaks ilma peavarjuta jääd ja ühes nendega rabas turbasara all vihma ja külma varju otsid. Tehke aga tehke; noorte tarkus käib ju vanadest üle.”
“Mina ei saa aru, mis hull viha teil meie vastu on!” ütles Kaarel. “Mine sa mistahes asja rääkima, siis pole muud kui järjest pilkamine ja närimine, ei kuule ühtainust lahket sõna.”
“Võta aga saarlased sisse, küll siis kuuled,” vastas eit. “Hea rabahais veel pealekauba; tõuse hommikul üles või heida õhtul magama, just kui turbaonnis elad kohe.”
“Eks sa ise ole sest rabast kaugel küll, oled klaaskapis üles kasvand. Varsti lähed igavesti maamulda, aga ikka põlgus nende mulla- ja mudakaevajate vastu. Meil enestelgi igal pool maa ja muld, kambritelgi pole laudpõrandaid all,” rääkis Kaarel.
“Äh, milleks meie pidime laudpõrandat tegema! Selleks on ju noored, kes kõik asjad ilmas jutti ajavad,” vastas eit.
Kaarel nägi, et tühisest vaidlemisest pole tulu, ütles vanadele, et ta meestele peavarju annab, ja läks uksest õue. Meestele ütles ta, et nad saavad korteri ainult selle tingimusega, kui nad lakas, kus nad magavad, kunagi ei suitseta ega tuld tarvita. Mehed lubasid seda kui ühest suust ja tõttasid rappa oma asjade järele, kuna Kaarel lausus Tiinale.
“Saagu, mis saab, aga ega inimesi või lasta ära külmada.”
“Eks see asi meil ikka kirjuks lähe, pole muud kui alatine riid ja nääklemine,” ütles Tiina.
“Mis
