Friedrich Reinhold Kreutzwald
Kergejalgne kuningatütar
KERGEJALGNE KUNINGATÜTAR
Ükskord oli üks väga ilus ja kaunis kuningatütar, kõigil pool kuulus, sest tal käis palju kosilasi, küll hommiku ja õhtu, küll lõuna ja põhja poolt, nõnda et mitmel ajal nädal otsa peiuratsud õueväravast ei lõppenud. Aga kosimine polnud meestel nii hõlpus kui meieaegseil, kes mõnikord ühel hommikul seitse suitsu läbi käivad ja siiski kaela ei kaota. Kauni kuningatütrega oli teine lugu ja peigudel pidi rohkesti julgust olema, kui nad kosja tahtsid minna. Kuninglikul tütarlapsel olid väga kerged jalad; seepärast oli ta isale kindlasti tõotanud mitte enne mehele minna, kui peiukese leiab, kellel niisama kiired koivad oleksid, et mitte üksnes temaga võidu, vaid veel tüki maad mööda jõuaksid joosta. Noh, sest ep oleks suuremat viga olnud, kui võidujooksu kõrva üks teine tükk lisaks ei oleks pandud: et iga kosilane, kelle sammud piiga sammusid ei jõua võita, kohe oma elu pidi kaotama.
Küll tuleb imeks panna, et siiski ikka veel noori suurtsugu mehi maailmas leiti, kes kardetava katsetüki ette võtsid, ehk küll veel keegi neist paremat palka ei olnud saanud, kui et tal külmaks ja kangeks läinud keha pea võrra lühemaks tehti. Maharaiutud pead pandi siis iga kord nagu neile pilkamiseks ja teistele hirmutuseks pikkade ritvade otsa kuningakoja ette püsti.
Mõni targem võiks nüüd mõelda, et neil ritvade otsas rippuvail nuppudel vist palju aju ja aru sees ei võinud olla, kui nad nii albil kombel elu odava hinna eest turule olid viinud. Aga niisugused targad mõtlejad unustavad, et mõnel noorel inimesel tuline veri meelemõistuse ära küpsetab, misläbi vahel enam mõistust peas kui peas leitakse.
Aegamööda nähti ometigi, et hirmutuseks ritvade otsa pandud nupud seda head tegid, et kosilaste alatine jooks vähenes ja mõni tulija väravast tagasi pööras, enne kui õnnekaupa katsuma läks. Siiski tuli vahetevahel üks ja teine alp sinna, kes enam koju tagasi ei läinud, vaid oma pea kaarnate roaks ridva otsa andis.
Nüüd olid juba kosilaste ratsude kabjad tükk aega teelt nõnda võõrdunud, et rahvas lootma hakkas, kõik tühja tuule käigud võiksid lõppenud olla, kui korraga keegi himude kiinist kihutatud kauge maa kuningapoeg uuesti teele oli läinud. See kosilane oli väga kaval mees; sellepärast oli ta juba kodus paar aastat või kauemini oma jalgu jooksu vastu iga päev koolitanud. Nüüd oli mehel amet selge, sest kogu kuningriigis, mis ta isa valitsuse all, ei leitud ei meeste- ega naisterahva soost mitte ühtki, kellest kuningapoeg mööda ei oleks jooksnud. Kui ta nüüd hiljemini tõlla ja hobustega kosjateele sõitis, tahtis ta esiteks seeläbi oma rikkust rahvale näidata, teiseks jalgu puhata, et need enne võidujooksu ei väsiks. Poole vaka osa kulda võttis noormees teemoonaks kaasa, mis nagu kaerakott tõlla taha kinni seoti.
Kuningapoeg ei olnud kosjateel veel kaugele sõitnud, seal näeb ta korraga kaugel lagedal inimese kuju otsekui linnutiibadega lendavat. Mõne silmapilgu pärast vihiseb kiirejalgne mees nagu tuul tõllast mööda.
„Pea kinni, pea kinni!“ kisendab kuningapoeg nagu elu eest, et tuulejalgse kõrv seda kuuleks.
Mees peatab kohe jooksu ja jääb kuulama, mispärast teda hüütakse. Seal vast näeb kuningapoeg, kuidas jooksja kummagi jala küljes üks veskikivi ripub. See imelik nali ülendab mehe jooksmise võimu kuningapoja silmas kohe mõne vaksa kõrgemaks. Sellepärast küsib ta:
„Miks sul veskikivid jalgade küljes on?“
„Muidu ei jääks kiirel jooksul mul jalad maa külge kinni,“ kostab mees, „ja ma võiksin kogemata kes teab kuhu minna, kui jalgadel suuremat raskust ei oleks kanda kui paljas keha.“
Kuningapoeg mõtleb kohe: niisuguse mehe võiksin ma teenistusse võtta, kes teab, kuidas lugu käib, ehk võin teise enese eest võidujooksule saata, kui ise ei arva korda saavat.
„Kas sul ei ole himu minu teenistusse tulla?“ küsib ta mehe käest. „Miks ei, kui me kaupa lepime. Mis te mulle siis palgaks lubate?“ Kuningapoeg kostab: „Iga päev priskesti süüa ja juua, niipalju kui sul süda igatseb; kenad täielikud suve- ja talveriided ja toop kulda aastapalgaks.“
Mees oli sellega rahul ja kuningapoeg käskis tal tõlla taha kullakoti otsa istuda.
„Mispärast?“ küsis mees. „Kas arvate oma hobustel kiiremad ja tugevamad jalad olevat kui mul? Pole karta, neist jõuan igal puhul mööda.“ Nõnda läksid nad edasi.
Tüki aja pärast näeb kuningapoeg meest tee ääres istuvat, kellel püss palges, otsegu sihiks ta mõnd lindu. Aga ehk küll kuningapoeg ja ta sulased igale poole teraselt vahivad, siiski ei näe nad nii kaugele, kui silmad ulatavad, ei maa peal ega tuuleõhus midagi, mille peale kütt võiks sihtida.
„Mis sa seal teed?” küsib kuningapoeg.
Kütt näitab käega, nagu tahaks tähendada: ärge tehke häält, teie hirmutate mul linnu eest ära.
„Mis sa seal teed?“ küsib kuningapoeg teist ja siis veel kolmat korda. „Olge vait,“ ütleb kütt tasasel häälel, „kuni teile vastan, ma pean esiteks linnu maha laskma.“
Natukese aja pärast kuuldus pauk, mispeale kütt kohe üles tõusis ja nõnda rääkis:
„Lind on mul käes, nüüd võin teile vastuse anda. Juba tükk aega keeritas üks sääsk Babüloni linna torni ümber ja tahtis end torni nupu otsa maha lasta, aga seda ei võinud ma mitte sallida, sest sääsk on rohkesti kümme leisikat raske: ta oleks võinud peenikesele nupuvardale viga teha, sellepärast lasin vaenlase maha.“
Kuningapoeg küsis imestades: „Kuidas võid sa siis nii kaugele näha?“
„Mis tühi kaugus see on?“ naerab mees, „minu silm ulatab palju kaugemale.“
„Oodake natuke!“ hüüab kergejalgne jooksumees, „tahan vaatama minna, kas mees on luisanud või tõtt rääkinud.“
Seda öeldes pani ta nagu tuul minema ja oli paari silmapilgu pärast kuningapoja silmist kadunud.
Seda meest ehk võiksin ma ka kuskil kogemata tarvitada, mõtleb kuningapoeg ja hakkab kaupa sobitama.
„Tahad sa mulle teenriks tulla?“ küsib ta osava silmaga kütilt.
„Miks ei,“ kostab mees, „kui kaupa lepime. Mis te mulle palgaks lubate?“
Kuningapoeg ütleb: „Iga päev priskesti süüa ja juua, niipalju kui süda himustab, täielikud kenad riided suve ja talve tarbeks ja toop kulda aastapalgaks.“
Kütt oli sellega leppinud, ja praegu jõudis kiirjalg Balülonist tagasi, lastud suur sääsk seljas, mis mehele suuremat koormat ei teinud. Terava silmaga kütt istus tõlla taha kullakoti otsa, siis sõideti jälle edasi.
Nad ei olnud veel palju edasi sõitnud, seal nägi kuningapoeg, kes kavala mehe kombel igas kohas silmad ja kõrvad ärksad hoidis, tee ääres mehe küljeli maas olevat ja kõrva maa küljes hoidvat, otsegu tahaks ta midagi kuulata. Kõrv oli mehel toruvärki loodud ja kolm sülda pikk.
„Mis sa seal teed?“ küsis kuningapoeg. Kuulaja vastas:
„Rooma linnas istuvad praegu viis kuningat isekeskis koos, kes sõja pärast salanõu peavad. Tahtsin praegu kuulata, kas ehk sõda ka meile saab puutuma.“
Kuningapoeg küsis imestades: „Kuidas sa nii kaugele võid kuulata?“ Mees kostis: „Ega see kaugel ole, mu kõrv ulatab veel kaugemale. Ei ole palju kuskil maailmas midagi räägitavat, mis minu kõrva ei ulataks, kui mul lusti oleks muidu kõike tühja naistelori teada saada.“
Конец ознакомительного фрагмента.
