tulevat, tal olla ju rikkamaid.
Teine päev rääkisid küla naised: Kirsi Jaak visanud Mihkli kättpidi kambrist välja. Leena olla ennast pimedaks nutnud.
«Kes kõneles?»
«Plärälärä Leenu.»
3. SOOJAD SIDEMED
«Kuhu me siis õige lähme?» küsis Andres Mihkli käest, kui nad Aia väravast välja sõitsid.
«Laseme tee peale välja, ehk tuleb siis hea nõu,» vastas Mihkel.
«Kuule, jätame hobuse hooleks. Kuhu peresse ta ise sisse pöörab, sinna lähme kosja.»
Mihkel ei vastanud midagi. Ta oli nii erevil ja ühtlasi ka natukene rõhutud ei, palju kohe. Esiteks oli vaja selle peale mõelda, missugusel viisil ämma rahva poole sisse astuda ja kuidas kõnet alata: kas nad õhvakese kadumisest või tedre jälgede otsimisest juttu teevad, või jätavad need vanarahva kongud koguni ja räägivad asja kohe avalikult südame pealt ära. Ja siis, kuidas tüdruku enesega juttu alustada, et ka kui terane poiss maksta. Kõige pahem oli ikka see, et kuhu minna. No ütle, kuhu sa ometi lähed? mõtles Mihkel. Poti Peetri oma nüüd on ilus küll – aga nagu ei taha. Kirsi Viiu kõik nõnda sirge ja elav niisugusega oleks õige ilus kiriku sõita – aga jälle ei taha. Ja nõnda on lugu igaühega. Ikka on midagi viga. Ema sunnib: võta, võta, – no ütle, keda sa sel kombel võtad?
Mihkel pühib taskurätikuga otsaesist. Punased nimetähed räti nurgas kukuvad ta silma. Need on kasuõe õmmeldud. Kui ilusad! Nimetähtede pealt libisevad ta silmad kinnaste peale. Kui peenikesed, nagu siidist! Kasuõe kootud. Temal on hea viks kasuõde – neiu kui tihane. Ema ütleb juba paarist aastast saadik: võta niisugune naine, nagu meie Leena on. Aga mine võta! Emal hea ütelda, aga mingu võtku ise! Kolle Liisa, Pindsi Maali ja Alekõrre Anna – keegi ei ole niisugused, arva keda tahad. Ja Mihklil tuleb meelde, kuidas nad kord Leenaga heinamaal olid. Leena niitis ees, Mihkel järel oma kaarega. Leena leidis mesilaste pesa ja andis ka temale mett – jah, kui veider see oli, kui imelikult Leena seekord tema otsa vaatas. Jah, Leenal on ilusad silmad. Puhtad ja suured! Ja ükskord, kui neil sõnnikuveo talgud ja Leena teiste tüdrukute seltsis talle vett oli visanud, nagu komme, rabas ta naljatades Leena piha ümbert kinni – või jah, kuidas Leena näost punaseks läks ja värisema hakkas; jooksis ära aida juurde koguni. Ei tea, kuidas see tal nüüd meelde tuli või mis see oli, aga tema meelest oli, nagu sõidaks ta valge käest pimeda kätte; hobuserajak ei jää ka seisma! Jah, tema lapsepõli on lõppemas, peab ta isegi tunnistama. Kui ta ka küll ema õpetuse peale on naeratanud, tõsi ta ometi on. Ja kui armas oli talle mõnigi asi enne. Kuidas nad Leenaga kahekesi karjas käisid, peitmist mängisid, kahe kase vahel kambri otsas kiikusid, mille oksad ta ühte oli pannud. Kuidas ta sinna keskele okstest pehme pesa tegi, Leena peale tõstis ja kiigutas. Nad mängisid siin Hani-Peetrit, seda laulu rahvas laulis. Mihkel oli Hani-Peeter, Leena Pudi-Hansu Kai. Mihkel kiigutas Leenat ja laulis:
«Äio, äio, kussu, kussu,
äio, kallis naisuke!
Mihklile tuli see nii elavalt ette, et ta praegu seda viisi ümises.
«Andres!» hüüdis ta siis korraga.
«Keda.»
«Ära ometi nii hullusti kihuta.»
«Kas tahad, et tee peale magama jääme või. Sa laulad juba kiigulaulusid.»
«Kuule, Andres.»
«Noh.»
«Ma ei tea – ei taha õieti mitte kuhugi minna.»
Andres vahtis pärani silmil seltsilise otsa.
«Ära tee nalja!»
«Ei tea tõesti.»
«Miks sa siis minema hakkasid?» pahandas Andres, kes alles nüüd uskuma hakkas, et Mihklil sellega tõsi taga oli. Senini oli ta kõike naljaks pidanud.
«Miks sa siis minema hakkasid?» lisas ta juurde. «Isa-ema sundisid.»
«Keda nad sulle soovisid? Keda nemad tahavad?»
«Ei kedagi. Nemad ütlevad ainult: Võta naine!»
«Aga võtma pead sa ikka ometi.»
«Ükskord küll.»
«Miks siis mitte nüüd?» päris Andres.
Mihkel vaikis.
«On sul mõni, keda sa võtaks, aga keda vanemad ei taha? Või on see sinust kõrgem ja ei tule sulle?»
«Ei tea kedagi.»
«Kärvaku sind! Siis ma sinust küll aru ei saa.»
«Ma ei saa isegi enesest aru,» vastas Mihkel tumedalt. «See on, sul ikka on mõni, kes sulle armas on?»
Mihkel vaikis, ütles aga viimaks viivitades: «Jah, on küll.»
«Lähme siis sinna,» arutas Andres edasi, «siis saame tõvele kohe abi.»
«Kuhu?»
«Sinna kosja, kus su tahetav on.»
«Iseenese koju?» küsis Mihkel hirmuga.
Andres tegi suured silmad.
«Jah, Leenat ma mõtlen küll,» hakkas Mihkel arglikult kõnelema. «Mina ei tea, kust see tuleb, aga praegu leian ma, et ta mulle nõnda armas on, et ma kuidagi ei saa naist võtta.»
«Eks Leena ole mõistlik tütarlaps,» ütles Andres. Iseenesele mõtles ta aga veel tasa juurde: Aga vaenelaps!
Mihklil jooksis nagu soe üle ihu Andrese suust oli tal sedagi kiitust väga magus kuulda. Ja ta kõneles mõnda juhtumist Leenast ja iseenesest, kuidas süda teda sel silmapilgul sundis, ja kõige lõpp oli ikka: Leena on Mihklile väga armas, Mihklil ei lähe Leena meelest ära.
«Eks võta ta siis ära,» arvas Andres.
Mihklil tuli see nii äkitselt ja oli nii hea, et ta selle sõna peale oleks hõisanud, aga ta ei tahtnud seda teisele kohe nii selgesti näidata.
«Aga ehk sa oled ära tehtud?»
Andres ütles seda sellel häälel, nagu see ütleb, kellel midagi meelde tuleb, mida ta isegi selgesti ei usu, aga uskumata ka ei saa jätta.
Mihkel vahtis Andrese otsa.
«Jajah, seda on olemas,» seletas see, «mina kõnelen, kuidas ükskord minul oli. Sa mäletad küll seda tüdrukut, kes aasta kaheksa eest Võidla peres teenijatüdrukuks oli, suurte sõstrasilmadega, ruuge, käharjuustega, Maali nimi. Sina olid siis veel muidugi poisikeselorots, aga mina olin ju täis noor poiss, ja tüdrukud – vai, oleks aga kätte saanud. Noh, mina ajasin Maaliga tihtipealegi juttu, kui Võidla Madist vaatama läksin, kes sel ajal veel poiss oli. Maali oskas ilusasti juttu ajada – kui lõoke. Ta hääl oli õige ilus, kui naeris, siis muudkui lõgises. Ja Maali naeris tihti. Ja kõik ta viis ja olemine oli igapidi ilus – kas vähe ilusad ikka ta hambad olid, kui ta naerule lõi, nagu tallekesed karjamaal. Kõigiti tark tubli inimene, muudkui aga need nõia kongud olid ta sees, nagu pärast paraku ära nägin. Ühel pühapäeva õhtupoolel, kui ma jälle Võidlale läksin, oli Madis kodunt ära. Muud
