kauge, õnsa kuldselt aalt,Maa igatsuses nimeta.
See täitis mered, mandrid, veed
Ja ilma ääred, kauged maad
Ja taevarannad, siniteed,
Kõik nooruslikud meeleraad.
Siis taevad loitsid valgust täis,
Maailm täis suuri imesid,
Ja õhu sinas, laine päis
Kõik helgid lootust sädelid.
Oh lapsepõli, kuldsed raad
Ja lapse meele siniteed,
Oh noorusime, imemaad
Ja kauged igatsuste veed!
Küll lähenesid mandrid, veed
Ja kahvatasid siniteed.
Ei taevaime jätnud meelt,
Loit kustund igatsuse leelt.
PILVEDE AJU
Jo käes oli sügise jahe,
Kuu lõikuse, rehtede aad,
Tuul lõõtsutas, lääsine, lahe,
Võililled jo peitsivad maad,
Kus meelind kohmetu uitis,
Pilv, paisudes, pää üle luitis.
Ja purjetav pilvede rida,
Mis kihutas vallatu lääs,
Läks hõljudes nii kohe ida,
Tuullaevad hoo hullava käes.
Maad piki roomasid vilud
Ja valguse laigud ja pilud.
Poiss väikene varjusid taotas,
Mis kandis ta mannetu jooks,
Käed pilvesid kohe ta laotas,
Kui lehvitaks tiibu ta hooks,
Ei jõudnud ta pilvesid taota,
Tal varjudki tulivad kaota.
Veel nüüdki püüab ta pilvi
Ja taevaid taotab ta meel,
Täht imelik hurmab ta silmi,
Pilk otsatu kauguse teel.
Ta ea, elu, üürid see täidab,
Ta silmad see õnnega läidab.
MA TAHAN SILMAD TÕSTA
Liig kaua olen kuulnud
Ma kella kumedad,
Liig kaua üle tuulnud
Must nutu kahinad,
Nüüd tahan silmad tõsta
Ma kohe valgust, suurt,
Kõik valud hingest mõsta,
Taas tunda elu juurt,
Ja rõõmu valget südames,
Maailma laia silme ees.
Nüüd tahan imetleda
Maist elu, sallida,
Ja kõike suvatseda,
Ei kuigi vihata,
Ja ikka ihastuda
Ea lühikese hüüst,
Ta ette kummarduda,
Ei kõneleda süüst,
Sest elu kõige suurem muust,
Õnn maine kõrgem taevast, kuust!
Ja tahan ülistada
Maad ainsat, inimsust,
Uut päeva ülendada
Kesk kõige kaduvust
Ja elu iginoorust
Ja igist elupuud.
Suurt häädust, hellust, voorust,
Mis ringivad kõik kuud,
Kõik päevad kuldsed inimsoo.
Kõik mõtted igaviku voo.
Ma tahan tunnistada
Nüüd armukäsku hääd,
Ta imet mitut sada,
Kus peidetud kõik väed,
Suurt häädust armastada
Ja teda hellida,
Häält armu kuulda saada,
Mis täidab taeva, maa,
Ta ainus, igavene, suur
Kui Elupuu, ta kuldne juur.
Ma tahan armastada
Vaid elu, igist, maist,
Kuualust, ealist rada,
Suurt armastuses naist,
Ja õnne silmapaaris,
Neis ilu, elutuld,
Suurt ime nende kaaris,
Veel enam, kui kõik muld:
On õnneks loodud Maa, ta pind,
Ja õnsust tundma kuum mu rind.
On Elu, põgus, maine,
Vaid ainus tõelisus,
Suur Armastuse laine –
See Elu, vägi, uus,
Ta Elu mõte, valgus,
Vaid ainus elu väärt,
Kui Olu imealgus
Kesk igaviku äärt,
On Armastus suur elu tuum
Kesk Tühjust, kus on ilmaruum.
II
„KUI JUBA PALA PÄIKE…”
Laul, helk kui teispoolt aegu,
Suist, veervast päikesest,
Viis helisev veel praegu
Neist suve soojadest
On jäänd mu meele, keele,
Mu eluraale, teele
Veel järge helisema
Ja ilutsema
Kui kustuv päeva kiir,
Vee helkiv viir
All Kuivastu
Ja Suure Väina suu.
„Kui juba pala päike
on alla veerenud…”
Nii kuulsin, laps ma väike,
Siis laulu, unustud,
Mis kõlas siis neil rännul
Sui õhtul, päeva kannul,
Ta pikka alanedes,
Vee leegitsedes
Sääl merel sinakal
Ja päeva all,
Kus taeva rand
End oli kullatand.
Veel nüüdki tunnen sooja
Ma rinnus päeva teest,
Mis merre vaibus looja,
Läks punapilvedest,
Ja taevas oli selge
Ja õhtu soe ja helge.
Ja tundus ime armas
Siis ema parmas
Ja rõõmus lapse meel
Sui veeru eel,
Täis
