parda,siis vestsime sõjast ja saatusest
ja et me koeri ei karda.
Mulle samuti meenub poolik jutt
vürstitar Sulamiidist,
kel pea oli piprast, süda puust,
muu aga suhkrust ja siidist.
Tal oli kaks sõpra, ainult kaks,
nad istusid koos ja jõid veine.
Kui üks löödi surnuks tänaval,
ta ütles: lööge ka teine.
Ma näen teda vahtivat platsile,
kus märatsev rahvas ruttab,
ning miski ta kahvatus näos on
mulle nii hirmus tuttav.
KEVADEKARTUS
Kevad ei tule ja tulla ei tohi –
tuisake, talvised metsad ja mäed!
Aga kui tärkavad lilled ja rohi,
surun ma silmile kõvasti käed.
Ütlen siis koidikul ärganud käole:
“Vaakuja vares, ka sul pole und!”
Kukub ent õisi mu kuumale näole
ohkan ma: “Oh seda värsket lund!”
SÕBER TALV
Olen kevad: mul on mütsil
kukesuled,
kuuel roheline
rihm.
Mine, mine – kus sa tuled!
Jahe on veel
kevadvihm.
Olen suvi: kuldne orel
mängib aias.
Mett on täis
mu mesipuu.
Mine, mine, sina maias!
Mesilane
nõelab ju.
Olen sügis: mul on rikkust
üleliia.
Laadapäeval
peame peo.
Mine, mine – ära siia
oma hobust
kinni seo.
Olen talv: mu kauge päike
vajus looja.
Ihkan päikest,
muud ei tea.
Tule, talv, ja istu sooja,
sinu sülle panen pea.
TUHM KALENDER
Kalendris, mille järgi elu säen,
ma üksnes tuhmilt trükit päevi näen,
seal pole teiste rõõmsaid pühi.
Ei jõule, vastlaid, vastset aastat:
peopäevil nagu sõjast laastat
on minu kodu kurb ning tühi.
Ma kevaditi kardan talve võikust
ja laisklen siis, kui teised peavad lõikust.
Kui aga vilistades näärikuul
tuisk tormab piki tardund hangeharju,
siis paitab peidet aias pehme tuul
mu liiliaid ja musti viinamarju.
LEHEKUU LUMI
Udustelt uibudelt hommikusinas
valguse värtnad veereldes
kerivad und.
Aiad on üleni voogavas vinas.
Lehile libiseb keereldes
lund.
Koidiku helgis arglikult säreleb
lõpmatu kutsuv, lõpmatu kauge
peegeldus pungal.
Avanend õites punakalt väreleb
lumele vastu otsekui rauge
tungal.
Kiirtega heideldes armunult aheldub
hõbedast okstele helvete jahe
kallistav kirm.
Õitel ent sügaval südames vaheldub
õhetav iha ja taevaselt mahe
hirm.
Suudlusest looritud leebesse pilku
sulavad kutsed kahest maailmast,
mis kuskil ei kohtu.
Päike on palav ja piklikke tilku
variseb sajast säravast silmast
rohtu.
VALGUS JA VAIKUS
Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus,
meri – metalline plaat,
kõikjal lõpuga ühineb algus,
päiksesse libiseb paat.
Seda rahnulist põhja ei riiva
ühegi kipperi köis –
sügaval kiigub sinisel liival
kahvatu klaasine õis.
Tummalt tantsivad tumedal pinnal
argliku valguse vaod.
Varjude rütmis siia ja sinna
roomavad rohekad maod.
Tundmatu tõmbus tuksatab adrus,
keerutab karpide lund,
kiududes, kõntsas takerdund madrus
äkki näeb imelist und.
Temale näib, et kuskil on taevas,
virvendav valguse kett,
ning et üks nägu liuglevast laevast
puudutab jahedat vett.
SÜGIS
Aed kiirgab kollasest, maas püramiides
õlgmatil lasub üliküpsi vilju.
Üks naine hõbedaga tikit riides
lehtmaja künnisele astub hilju.
Ta käel, mis tõrjub laubalt juuksekahlu,
on veidi tõmmu pähklikoorte varjund,
ning aimub, nagu oleks elu mahlu
ta jooma troopilises kliimas harjund.
Näol kuumad kiired, kuulatab ta: õhust
kui märguanne kajab linnu kriisk.
Ta tunneb, kuidas südasuve rõhust
veel hõõgub kehas iga verepiisk,
ent arglikuna elab juba vaimus
tal hangede ja suure rahu aimus.
LAHENDUS
Rängast ahastusest roidund,
seisin kaljul sügistormis,
süda
