iga inimene isegi mõistma.”
„Muidugi,” vastas Indrek nõus olles, sest ka tema mõistis, et kui üksik tütar ühes maja ning äriga ja kõik mässavad, siis pole parata.
„Aga Viidikul on mõni päev aega laialt,” ütles sõber lohutavalt. „Sa ju tead tema apteeki?”
Indrek teadis. Viidikul oli tõepoolest vahetevahel aega laialt, kuid juba teisel kohtamisel juhtus neil pisuke arusaamatus ning nõnda jäigi see sel puhul nende viimseks kokkusaamiseks. Nad läksid nimelt õhtul puiestikku jalutama ja seal istus Viidik ilma pikema jututa pingile kahe daami kõrvale ning algas kõnelust.
Sest polnud ühti, et daamid alguses ei vastanud, aitas sellestki, et nad jäid istuma. Sääskede peletuseks Viidik hakkas suitsetama ja puhus suitsu nõnda, et daamid pidid läkastama. Rohuks suitsu vastu pakkus ta neile šokolaadi, mis võeti pika nurumise peale vastu. Nõnda oli tutvus ilma igasuguse tutvustamiseta sobitatud. Pärast läksid nad neljakesi üheskoos kohvikusse, kus aga Indrek pidi maksma, sest Viidik oli „täiesti läbi põlenud”, nagu ta sosistas sõbrale kõrva. Polnud parata, Indrek lunastas iseenda ja ka oma sõbra. Aga lunastusraha mõjus temasse nõnda, et ta lahkus viibimata niihästi vanast kui ka uuest tutvusest, olgugi et Viidik kinnitas ausõnaga, tema maksvat Indrekule lähemal palgapäeval kõik tagasi – kõik, ka selle osa, mis peaks loomulikult langema Indrekule endale ja teisele daamile. Tema, Viidik, sobitas tutvuse, tema viis nad kohvikusse, tema ka maksab, sest see on auasi. Sellise lohutusega Indrek lahkus õnnelikuna, et oli pääsenud nii kergesti.
Jällegi pidi Indrek üksinda kodu poole lonkides iseendale tunnustama, et ta oli olnud rumal. Üksildased sammud kivisel kõnniteel kõlasid kaugele tänavate vaikuses ja kulunud kontsade raudnaelad sünnitasid paega kokku põrgates heleda, vinguva helina, mis kostis kõrvu nagu loll, loll, loll! Indrekule meeldis see helin. Ta värises nagu kandlikeel sumedas soojuses. Nõnda ta ei läinudki otseteed koju, vaid kõndis otstarbetult siia-sinna, nagu otsiks ta ikka veel omale ulualust, mida ei leia ega leiagi. Kuidagi ta sattus sinna risttänavale, kus lapsed olid mõned päevad tagasi porilombis soperdanud, kui hakkas hundama esimene vabrikutoru. Millegi pärast Indrek peatus just samal paigal, kus tolgi korral, kui oli tahtnud saada pisutki osa laste porisest rõõmust ja õnnest. Nüüd oli platsil ainult tolm. Õhulgi oli päris tolmu maik, sest langev kaste polnud jõudnud temast veel võitu saada. „Hommikuks, siis,” lausus Indrek endamisi, „hommikuks on õhk puhas.”
Aga kui ta nõnda seal seisis, tuli keegi üle platsi tema poole, nagu tahaks ta järele vaadata, mis see mees küll nõnda siin seisab südaööl. Indrek ei teinud tulijast väljagi, vahtis ainult platsile, mida kattis paks, pehme ja valendav tolm – jah, ööhämaruses paistis tolm peaaegu valgena, võrreldes majade ja tema üle kummuva taevaga. Siis kostsid imestuvad sõnad: „Teie, sina, Paas”, ja Indrek nägi enda kõrval lüheldast kõhnavõitu meest, kelle nägu varjas sügavasti pähe vajutatud sonimüts. „Kas sa mind enam ei tunne?” küsis hääl. Ah jaa! Nüüd Indrek tundis. Tähendab, köstripapa juures nad olid üheskoos, tuupisid vene keelt, Otstaavli Kustas, see vigurivänt ja naljahammas, Otstahvkuks hüüti teda. Ta on politseijaoskonnas kirjutajaks, jah pristavi juures; palk mitte suur, kuid ühes kõrvalsissetulekutega pole viga, ei või kaevata, isegi võib kenakesti ära elada, võib endale üht, teist lubadagi. „Ainult nüüdne aeg, see on, sest kõik mässavad ja politsei on kõigil pinnuks silmas. Nagu oleks politsei selle korra loonud! Nende vana, see tähendab pristav, ütleb alati – muidugi mõista eneste keskel, – et kuningas või keiser, president või kommunist, ärid jäävad, majaomanikud jäävad, lõbukohad jäävad, viinad ja õlled jäävad, tähendab – viisakalt võib politsei alati ära elada. Ja ilma politseita – noh, seda tahaks meie vana alles näha, kuidas ilma politseita. Politsei on riikluse alus – osnoova gosudarstvennosti – ütleb meie vana, politsei on ka seltskonna alus – osnoova obštšestvennosti, – nii et kuhu need mässajad tahavad siis selle riigi ja seltskonna õige panna? küsib meie vana. Iseasi sandarm ja nuhk. Aga kui põhjalikumalt mõelda, siis needki… sest politsei on riikluse alus, nuhk aga politsei alus, see aga ilma sandarmita, ütleb vana, see on nahkmuna, mõistad, lihtsalt nahkmuna, surnult sündinud vasikas. Nii ütleb ta ja tema tunneb asja. Ta oleks peaaegu politseimeistri abiks saanud, ainult naised tulid vahele, meie vana lõi nimelt politseimeistrilt üle – lihtsalt lõi üle, tegi näo, nagu poleks asja kursis. Muidu oleks tingimata olnud nüüd politseimeistri abi. Siis ta ütleski, et naine on mehele sedasama, mis seen majale, see tähendab, kui maja armastab seda seent, lisas ta juurde. Nii et seda tuleb kõrva taha panna, sest siin pole see, mis köstripapa juures.”
Nõnda õpetas Otstaavel Indrekule pristavi riigi- ja elutarkust ja et see vaikides kuulas, siis oli õpetaja oma õpetusega üpris rahul: ta võis segamatult näidata, mil määral ta köstrikoolist saadik arenenud. Lõpuks, kui ta oma tarkusekotti küllalt soputanud, küsis Otstaavel Indreku arvamust, nimelt: kuis ta vaatab politsei peale?
„Ma ei vaata tema peale kuidagi, mul pole temaga kunagi tegemist olnud,” ütles Indrek.
„Eks ole,” kiitis Otstaavel. „Amet nagu iga teinegi. Liiatigi veel minul, sest mina olen ainult kirjutaja, kirjutaja nagu iga teinegi, milleks siis minu peale kõõrdi vaadata, milleks mind halvaks panna, nagu oleksin ma mõni jätis või raisk. Vana ütleb alati: ei kõlba enam politsei, noh, siis kõlbab miilits, uus munder – sest ega mundrita ikka saa – ja asi tahe, teenime edasi, sest teenima peab meiesugune ikka. Aga sõprade vahel öeldud, kui praegune kord kestaks veel kümme aastat, kaheksagi, siis pole minul enam vaja teenida, sest siis oleks mul oma lahe katus pea peal. Noh, mis sa ütled selle kohta, on politseiteenistus halb? Igal pool on midagi head, kui asja õieti ajada. Elad sa siin?” küsis Otstaavel, kui Indrek oma hooviväravas peatus ja saanud jaatava vastuse, ütles ta: „Väga hea! Kas sa ei taha pühapäeval üheskoos välja minna?”
„Kuhu?” küsis Indrek umbusklikult.
„Kas või metsa. Pühapäeval on metsas suur koosolek. Lähme üheskoos, õpid linnaümbrust tundma – suur, suur koosolek, meie politseis teame, sest meie peame teadma, mis politsei me muidu oleme. Võiksime tingimata sinna minna, saab nalja, tingimata saab. Ja karta pole midagi, mind ei tunne ju keegi, võib julgelt liikuda, vaadata ja kuulata. Kasakad sinna ei tule, ma tean, kõnelgu ja karjugu, niipalju kui süda kutsub. Ja tead, huvitav on, üldse on väga huvitav. Tule, lähme! Sul jalgratast ei ole? Noh, siis tulen mina ka jala. Nõus?”
Indrek oli nõus. Aga pühapäeva hommikul, kui perenaine tõi kohvi, küsis ta Indrekult:
„Kas lähete täna ka rohelisse?”
„Mõtlesin minna,” vastas Indrek.
„Aga ärge te metsa minge, seal on aina need mässu-koosolekud. Minu meesterahvas käib ikka seal kandis. Ma olen talle küll öelnud, et mine oma vigase käega kuhugi mujale, viska end mättale või männijuurele, puhka rahulikult ja tule õhtul ilusti koju tagasi, aga ikka sinna poole, kus on politsei ja kasakad, nagu ei saaks ilmas nendeta läbi.”
Indrek ei vastanud midagi, aga endamisi lausus ta: „Peab tingimata minema vaatama, mis seal õige on.” Nõnda ta läkski ühes Otstaavliga. Aga sama hästi oleks võinud ta minna üksinda, sest niipea kui nad jõudsid linnaservale, paistsid igalt poolt inimesed, kes liikusid teatud suunas – üksi, kaksi, aga ka tropikaupa. Kõik tõttasid kuhugi, nagu oleks õhus helisenud salajane kutse. Heinategu oli paiguti pooleli, loog krõbises tasakesi päikese ja tuule käes kuivades ning heitis möödujaile uimastavaid lõhnu ninna, aga ükski ei pannud seda tähele, ükski ei peatunud silmapilgukski, nagu oleksid kõik muutunud pimedaks ja kurdiks ning kaotanud tänaseks haistevõime. Neid valdas ainuke aje: tõtata sinna, kuhu tõttavad kõik, sest töötatakse kergendust vaevatuile ja koormatuile juba siin maa peal.
„Näed sa, kuis trügivad kõik ühte külge,” ütles
Otstaavel
