aevastus, armastus, arvustus. Meie asjandus on aga selles, et üks inimene on teisest pööraselt huvitatud. Otse hullumeelselt! Omad asjad, s. t. oma asjandus, see on ükskõik, see mingu kas või uperkuuti ja lähebki ka, aga peaasi, mis teeb teine, mis on teisega, kuis on teisega, kes on teisega, kus ollakse teisega. Ja siis sosistatakse, mõistatakse ning arutatakse. Teie, näiteks, tulite täna siia, aga ma olen päris kindel, võin isegi oma pea anda või rotikihvti sisse võtta, et juba mõni eideke majas midagi sosistab, kuhugi läheb, kellegilt nii ja teisiti küsib, läbi lille muidugi, mõistate, ja niipea kui oma jala välja tõstate, ootab teid hooviväravas, solgitünnil, prügikastil, trepiotsal või kusagil nurga ääres mõni eit või madam, kes alustab kohe teiega juttu, et kes olete, kelle lapsi, kust tulete, maalt või linnast, kui vana, kas omakseid või sugulasi on, kus need elavad, mis amet neil, kui rikkad või vaesed? jne, jne., sest küsimustel pole siinilmas üldse lõppu. Muidugi, minul on üsna ükskõik, mis mõni eit kas minust või kellegist teisest vaterdab, aga teie oma kasu pärast annan ma teile nõu: mitte neid sosistajaid ja soolapuhujaid kuulata, mitte nendega rääkida. Mina tahan, et minu maja oleks sellest asjandusest puhas ja puutumata ja et ka inimene, kes minuga ühise katuse all elab, minu ruumides liigub, oleks sellest asjandusest puhas ja puutumata. Sest mina tahan, et maailmas oleks mul vähemalt ükski nurgake, kus ma võiks puhata kurjadest keeltest, kahtlastest pilkudest, valearvamistest, võõriti mõistmistest, ühesõnaga kõigest sellest, mida nimetatakse eluvõitluseks. Preili Irma, teie olete alles noor, teie ei tea veel õieti, mis on elu, eluvõitlus. Teil pole aimugi, kui kurjad ja ülekohtused, otse õelad on inimesed, kui vähe on maailmas otsekohesust, avameelsust, ausust, õiglust ja armastust, eriti seda viimast, ning truudust. Ja kui keegi on tema suureks õnnetuseks pisutki teisiti loodud, siis seisab ta kui hunt aianurgas ja laksutab hambaid. Sellepärast, preili Irma, kui teie ka olete pisutki teisiti loodud kui teised inimesed, kui teil on pisutki kõrgemaid püüdeid ja kavatsusi, nii-öelda ideaale, siis ei mingeid seisatamisi nurkade taga, aiaväraval, prügikastil või solgitünnil, ei mingeid sosistamisi eitedega ega teiste teenijatega, kuigi nad oleksid noored nagu teiegi, sest linnas on inimesed rikutud juba maast madalast, nii-öelda emaihus juba. Kui me selles asjas üksteist mõistame, üksteist austame, siis võime meie kaks kauaks kokku jääda, kas või eluajaks. Ärge naerge ühtigi! Nali naljaks, aga inimesel on mõnikord otse pöörane tarvidus üksi olla, mis tähendab ka kaksiolemist, aga kuis sa siis oled üksi-kaksi, kui kõik kohad on sosistamist ja kadedat keelekandmist täis. Nii et nüüd teil on pisut meie majakorrast aimu ja võite end selle järele seada, nii-öelda sisse seada. Ja mis puutub teie kursustesse, siis need asjad ajage täna-homme joonde, nii et kord saaks majja, sest mina ja mu õde, meie armastame korda, puhtust ja korda. See on välismaalt külge hakand, sest meie oleme palju reisinud. Pealegi pole me päris eestlased, vaid meie emal oli rootsi verd. Isast ei ole kindlasti teada, mislane tema just on, aga emal on kindlasti rootslastega pisut tegemist. Ja rootslane armastab puhtust ning korda!..»
IV
Kui majahärra lõpuks kodust lahkus ja Irma jäi üksinda, istus ta esimesele juhtuvale toolile ja jäi sinna tükiks ajaks. Midagi head ja mõnusat valgus nagu kogu kehasse laiali, tungides seal isegi kuni varvasteni ja sõrmeotsteni. Kunagi varemalt polnud Irma kuulnud, et mõni mees, liiatigi härrasmees, kel on pisut võõrast verdki, võiks nii lihtsalt ja südamlikult rääkida, pealegi nii mõistlikult ja arusaadavalt. Annaks ainult jumal, et õde, kui ta kord tagasi tuleb, sama südamlik ja avameelne oleks!
Õieti öelda, nõnda oli Irma haritud meest alati kujutelnud, nii et kui võrrelda majahärrat oma kujutelmaga, siis polnud temas midagi harukordset. Harukordne oli aga see, et üldse leiad midagi, mis harmoneerib kujutelmaga. See ongi see harukordsus, mis annab elule väärtuse, teeb ta ilusaks ning õilsaks, ideaalseks. Jah, elu võib olla ideaalne, kui on ideaalseid inimesi, ja mehed on ennemini ideaalsed kui naised, seda tundis Irma täna siin toolil istudes.
Ta oleks ehk ei tea kui kauaks siia mõtisklema jäänud, kui mitte uksekell poleks kõlisenud. Ega ometi härra? sähvatas ta peas. Aga ei, oli ainult kaunis tüse eidekene, kes viisakalt, peaaegu aupaklikult teretas ja siis küsis, et kas preilid jäävad nüüd päriselt siia või ainult ajutiselt, sest tema olevat kojarahvas ja pidavat valvama, et majas «meldimata» inimesi ei elaks. Peremees olevat selles asjas (tähendab – asjanduses, täiendas Irma mõttes, meenutades härra ütlust) hirmus kapriis, sest saanud mineval aastal kord nõelata, politseilt muidugi, kes pannud «strahvi» peale, sest keegi olnud ju nädal aega meldimata. Sellepärast siis tema, kes on siin oma «vanamega» juba põlvest põlve kojarahvaks olnud, tulebki kohe ja palub väga vabandust, et peab vabandust paluma selle tülituse pärast, et kas ta võiks, kui preilid päriselt siia jäävad, preilide passi saada meldimiseks.
«Kahjuks ei ole mul passi kaasas,» sai Irma viimaks «kojarahva» jutu vahele tähendada, «unustasin teise tädi juurde. Aga…»
«Ah preilil on siis tädi ka linnas?» küsis kojamadam nagu kergendatud südamega.
«Jah, mul on tädi linnas,» vastas Irma. «Pärast astun tema juurde sisse ja…»
«Siis tädi muretses preilile selle koha siin?» küsis kojamadam vahele.
«Jah, tädi muretses, ja kui ma sinna lähen, siis toon passi ära, nii et homme siis…»
«Tädi on siis härraga tuttav või ehk sugulasi koguni?» päris kojamadam, kel poleks nagu Irma passi ja tema «meldimise» vastu enam põrmugi huvi.
«Seda just mitte,» lausus Irma, ilma et oleks õieti teadnud, mis vastata, sest ta juba aimas, et asjandus, mille eest härra oli teda hoiatanud, hakkas juba liikuma.
«Nojah, muidugi,» oli kojamadam nõus, «nii et sugulane ei ole siis, ainult tuttav. Kui preililt küsida tohib, kas ammugi juba tuttavad või alles nüüd?»
«Seda ma ei tea, pole tädilt küsinud, tulin hiljuti maalt, nii et homme siis…» rääkis Irma.
«Ah preilid tulid alles hiljuti maalt!» imestas kojaeit. «Ärge pange pahaks, aga kas peretütreid või midagi muud niisukest, nagu on kaupmehed, kingsepad, puusärgitegijad, paljugi mis ei ole laias ilmas?»
«Ei see, teine ega kolmas,» vastas Irma ja lisas ruttu juurde: «Täna toon tädi juurest passi ära, nii et homme võite sisse kirjutada.» Ütles ja sulges ukse.
Seks korraks oli see «asjandus» läbi. Jumal tänatud, et härra oli ette hoiatanud, muidu oleks Irma ei tea mis endast ja teistest kokku rääkinud. Aga nüüdki oli ta ehk liiga öelnud. Kuid olgu, järgmisel korral on ta juba targem, sest on juba paremini ette valmistatud. Selle lohutusega hakkas ta tube korraldama, püüdes tädi tarku õpetusi silmas pidada: tolmu pühkides asju mitte katki murda, mitte maha pillata ja ikka endisele kohale panna, ikka endistpidi. Kui muidu meeles ei seisa, siis enne hoolega vaadata, mitmel korral vaadata, majakord ära õppida, pähe panna ja siis peale hakata.
Nõnda siis Irma algaski nii-öelda majakorra «pähetuupimisega» – käis mööda tube ja vaatles, puutus ühte asja siin, teist seal, katsus avada mõnda sahtlit või ust, sest ka need kuulusid ju majakorra hulka. Viimaks jäi peatuma raamatukapi ette, mille uste ülemiste klaasosade läbi paistsid säravad kuldköited. Katsus lugeda nimesid, ja et seda oleks mugavam teha, avas teise uksepoole, kus võti ees. Oma üllatuseks leidis ainult ülemiselt kapiriiulilt raamatud, nimelt need, mis särasid oma kullatud selgadega läbi klaaside, kuna allpool asusid muud elutarbed: albumid, moelehed, vanad ajalehed ja kirjad, pappkarbid kas tühjalt või mingisuguse rimpsu-rämpsuga kehakatte alalt, vanad kingad ja tuhvlid, paar uusi kalosse jne.
Raamatukapilt Irma siirdus riidekapile, sest kui juba kappe tundma õppida, siis põhjalikult. Riidekapi ühel poolel oli kolm värvilist ülikonda, peale selle smoking ja frakk. Teine kapipool oli lukus. Tähendab, seal on õe riided, mõtles Irma ja tal tõusis kange uudishimu neid näha, ta hakkas otse põlema nende järele. Aga kus võiks see võti olla. Muidugi,
