voolu järgi on võimalik tuletada gaasi ionisatsioonitaset. Äkki avanes külmalüüsiuks ning sisse tuli Riki Herndon, lõõtsutades veidi.
«Kodust tuli uus sõnum,» sõnas ta teravalt. Tema hääl tundus olevat pingul. «Nad korjasid meie vastusekiire üles ja saadavad infot, mida sa palusid.»
«Tulen kohe,» ütles Bordman. «Sain ka siit just veidi andmeid.» Mees ronis taas kaitserõivastesse ja läks naise kannul kontrollhütist välja.
«Numbrid kodust ei näita head,» sõnas Riki, kui mäed nende ümber nähtavale olid ilmunud. «Ken ütleb, et need on palju halvemad, kui ta eeldas. Solaarkonstant langeb kiiremini, kui me arvasime või isegi uskuda suutsime.»
«Ah soo,» lausus Bordman kasutult.
«See on absurdne!» ütles Riki vihaselt. «Päikeselaigud ja nende ilmnemistsüklid on alati olemas olnud – ma õppisin nende kohta koolis. Mulle räägiti nelja- ja seitsmeaastastest tsüklitest, ja mingid olid veel. Nad oleks pidanud teadma, oleks pidanud need varem välja arvutama! Nüüd räägivad nad, et kuuekümneaastased tsüklid satuvad kokku saja kolmekümne aastasega… mis kasu on teadlastest, kui nad oma tööd õigesti ei tee ja kakskümmend miljonit inimest sellepärast surema peavad?»
Bordman ei lugenud end teadlaseks, ent ta krimpsutas sellegipoolest nägu. Riki raevutses, kui nad üle libeda jää läksid. Tema hingeõhk moodustas ta õlgade ümber püsiva pilve ning tema kaitserõivastel oli valge härmatis. Niiskus tema hingeõhust tardus kiirelt.
Mees ulatas käe, kui naine libastus.
«Aga nad saavad hakkama!» sõnas Riki omalaadse vihase uhkusega. «Nad hakkavad kodus uusi maandumissõrestikke ehitama. Sadu sõrestikke! Mitte laevadele maandumiseks, vaid ionosfäärist energia saamiseks. Nad arvestavad, et ühe laeva mõõtu sõrestik suudab hoida peaaegu kolm ruutmiili maapinda elamiskõlblikult soojana. Nad panevad linnades tänavatele katused peale ja kuhjavad sinna soojustuseks lund. Nad istutavad tänavatele ja aedadesse toidutaimi ja teevad hüdropoonika abil, mida suudavad. Nad kardavad, et ei suuda teha piisavalt, et kõiki päästa, aga nad üritavad!»
Bordman pigistas oma toekate labakinnaste sees käed rusikasse.
«Noh?» nõudis Riki. «Kas sellest ei piisa?»
«Ei.»
«Miks mitte?»
«Võtsin just sõrestikust mõõtmisi. Selle atmosfäärikihi, kust me energiat hangime, pinge ja elektrijuhtivus sõltuvad mõlemad ionisatsioonitasemest. Kui päikesevalguse intensiivsus kahaneb, vähenevad ka pinge ja elektrijuhtivus. Energial on raskem voolata alale, kust sõrestik seda võtta suudab – ja pinge, mis seda tagant tõukab, on väiksem.»
«Aitab!» hüüdis Riki. «Ei sõnagi enam!»
Bordman vaikis. Nad läksid viimasest madalast nõlvast alla ja möödusid kaevanduse sissepääsust – tohutust august, mis puuritud otse mäkke. Sisse vaadates nägid nad kaht eredate laevalgustite rida, mis kivikoletise südame poole suundusid.
Nad olid peaaegu külani jõudnud, kui Riki summutatud häälel lausus: «Kui halvad asjad on?»
«Väga halvad,» möönis Bordman. «Meil siin on tingimused, mis valitsevad koduplaneedil kahesaja päeva pärast. Algselt suutsime meie tõmmata viiendiku sellest võimsusest, mis Lani Teisel.»
Riki kiristas hambaid. «Räägi edasi,» sõnas ta.
«Siin on ionisatsioon langenud kümme protsenti,» ütles Bordman. «See tähendab, et pinge on vähenenud mõnevõrra rohkem. Tegelikult palju rohkem, ning ionosfääri takistus on suurem, väga palju suurem. Siis, kui neil koduplaneedil energiat kõige enam vaja on, ei saa nad sõrestikust kätte rohkem kui meie praegu. Sellest ei piisa.»
Nad jõudsid külla. Herndoni kontorimooduli külmalüüsi juurde viisid trepiastmed. Neil ei olnud jääd, kuna neid soojendati nagu kõnniteidki, et hoida härmatist sinna kogunemast. Bordman tegi mõttes selle kohta märkme.
Soe õhk, mis külmalüüsis neist üle uhtus, oli peaaegu lämmatav. Riki lausus trotslikult: «Sa võid sama hästi mulle kohe kõik ära rääkida!»
«Harilikult saame me siin viiendiku sellest võimsusest, mida sama suur sõrestik kodumaailmas toota suudaks,» lausus mees. «Praegu saame me, ütleme, kuuskümmend protsenti normist – veidi rohkem kui kümnendiku sellest, mida nemad loodavad saada, kui päris külm neile kohale jõuab. Nende arvutused on üheksa korda liiga kõrged. Üks sõrestik ei soojenda ära kolme ruutmiili linna – pigem kolmandiku. Ent…»
«See ei ole veel kõige halvem,» lausus Riki lämbuval häälel. «Kas pole nii? Kui palju kasu sõrestikest on?»
Bordman ei vastanud.
Lüüsi siseuks avanes. Herndon istus laua taga, kahvatum kui enne, kuulates kõlarist tulevat müra. Ta toksis vastu lauaplaati, märkamata ise, et ta seda teeb. Ta vaatas peaaegu meeleheitlikult Bordmani poole.
«Kas ta rääkis sulle?» küsis mees tuimal häälel. «Nad loodavad päästa võibolla poole rahvastikust. Vähemalt kõik lapsed…»
«Nad ei suuda,» ütles Riki kibedalt.
«Mine parem ja kirjuta ümber uusi teateid, mis tulnud on,» ütles vend talle. «Vaatame, mis nad räägivad.»
Riki läks kontorist minema. Bordman võttis kaitseriided seljast. Ta kõneles: «Ülejäänud koloonia ei tea veel, mis teoksil on. Vähemalt sõrestikuoperaator ei teadnud. Aga me peame neile ütlema.»
«Paneme kõik sõnumid teadetetahvlile välja,» ütles Herndon. «Ma soovin, et võiksin neid sellest säästa. See ei ole meeldiv teadmine, millega elada. Ma… võibolla ma veel ei avaldaks seda.»
«Vastupidi,» nõudis Bordman. «Nad peavad kohe teada saama! Sa annad käsud ja nad peavad aru saama, kui pakilised need on.»
Herndon näis lootusetu. «Mis kasu üldse millestki on?»
Kui Bordman kulmu kortsutas, lisas ta: «Tõsiselt – kas on üldse midagi, mida me teha saame? Sinuga ei juhtu midagi. Kolooniate Inspektsiooni laev on teel, et sind ära viia. See ei tule mitte sellepärast, et nad teavad, et midagi on viltu, vaid kuna sinu töö peaks hakkama valmis saama. Aga laevast poleks kasu! Kodus maanduda oleks hullumeelsus. Laev ei suudaks ära viia rohkem kui paar tosinat põgenikku, aga surmaohus on kakskümmend miljonit. See võiks mõned meist kaasa võtta, aga ma ei usu, et kuigi paljud läheksid. Mina ei läheks ja Riki ilmselt samuti.»
«Ma ei saa aru…»
«See, mis meil praegu siin on,» sõnas Herndon, «ootab ka kodu ees. Ja hullemadki asjad. Meil pole lootust siin ellu jääda! Sa ise ütlesid seda. Ma olen mõelnud… see, kuidas solaarkonstandi kõver liigub… ma tegin nende numbrite alusel, mis nad meile saatsid, mõned arvutused… kõver ei tasakaalustu enne, kui hapnik on atmosfääris ära külmunud. Meil ei ole vahendeid sellega toimetulemiseks, ega ka kohta, kust neid hankida. Meie seadmed ei võimalda meil seda lõputult üle elada. Igatahes kestab külmamaksimum kodus kaks tuhat päeva – kuus Maaaastat. Lisaks säilitaksid jäätunud ookeanid ja kogunenud liustikud külma veel kauemgi. Kuluks kakskümmend aastat, enne kui kodus ja siin oleks taas normaalne temperatuur. Kas on mingit mõtet püüda elada – ei, hädavaevu elus püsida – kakskümmend aastat, oodates, et planeet taas asustuskõlblik oleks?»
Bordman lausus ärritunult: «Ära ole
