Uued luuletused. Ernst Enno

      Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ei jõudnud warem lauluwainule.

      Ei looda pärga, ega lille ehteks:

      Jäin ikka hiljaks iga wõidule.

      Ma laulan üksi laulu muinasjutust,

      Kus walgus maeti mulda warsuma,

      Ja sellest hing sai inimese rinda

      Ja igatsus kui tuli tungija.

      Ses tules nägin jumaluse randa.

      Kesköösel sinna lendas minu nutt:

      Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis,

      Ma unistaja nagu muinasjutt

      Siis unustame muret, unustame waewa ning odratules karastame werd!

      Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa

      Et näeme waimus oma uhket merd,

      Me tulewiku põldu.

      Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole:

      Kes ial unustab meil oma hinge tuld,

      See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole,

      Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld,

      Me tulewiku walgus.

      Me pühitseme odratules oma rammu,

      Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud,

      Me mälestame seitsmesaja aasta sammu,

      Kus täis ei saanud meitest rööwli haud, —

      Me pühitseme elu.

      Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud:

      Üks tund wõib aastas meri kihada!

      Me rahwa süda kütkes meel, see hauda pandud,

      Töö olgu ülenduseks meile üksinda.

      Töö, wabaduse mõrsja.

      Sest unustame muret, unustame waewa

      Ning odratules karastame werd,

      Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa,

      Et näeme waimus oma uhket merd

      Me tulewiku põldu.

      Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud, Kesk äripäewa halli mureteed;

      Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud,

      Kuid siiski käsa köitwad sala keed.

      Nad nagu ohwriks halwale on sündind ilma,

      Neil kumab püha walgus otsa ees;

      Ja paistab nendest waikne sära silma,

      Et süda neil kui tuli hõõgab sees.

      Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada;

      Ja kes neist kõige soojem, sügawam,

      See jättis terwe ilma hinge kustutada

      Kui leegi, mis nii sala kõrwetaw.

      Ja nii nad waikselt surmateele jääwad,

      Ja kumab püha walgus otsa ees,

      Ning nende jälgil hinged õitsma läewad,

      Ning sulab kõik, mis hangund südames.

      Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha, Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta,

      Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha.

      Matta iseennastki iseendasse waikima.

      Keset kullaseid lehti… Kui ilus on walmide reas

      Nõnda käia ja mullale andeks langeda,

      Et tõuseksid uued, et õitsewas kewade eas

      Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata.

      Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis,

      Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis,

      Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees.

      Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus,

      Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade wilus

      Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees.

      Igawesti wulisew oja olen ma, Igawesti igatsew laulja rändaja.